Vene “Memorial” – kommunismi kuritegude hukkamõistuks vajame rahvusvahelist foorumit
Krynica majandusfoorum on kasvanud väga suureks ürituseks, mille kolm päeva on täidetud tiheda programmiga. Oli hea, et olin eelmisest kogemusest õppides valvel oma esinemiste suhtes, millede arv oli viimastel nädalatel märkimisväärselt kasvanud. Kolm paneeli ning esinemine Euroopa liidritele – see oli ausalt öeldes paras koormus. Lisaks veel suur hulk ajakirjanikke ning kahepoolseid kohtumisi. Samas oli see väga hea, sest sellist pikka reisi pole mõtet ette võtta, et niisama ringi jalutada ning ilusat loodust nautida. Vanu tuttavaid oli foorumil palju, kellega oli hea rääkida, kuid oli ka uusi kontakte. Nii puutusin esimest korda isiklikult kokku Vene “Memoriaali” juhi Aleksander Danieliga. Rääkisime loomulikult peamiselt kommunismi kuritegudest ning nende hukkamõistmise vajadusest. Sellel teemal olime igati ühisel arvamusel ning lugesime koostööd mitte ainult võimalikuks, vaid lausa möödapääsmatuks. Aleksander Daniel oli väga murelik, et arutelu kommunismi kuritegude üle on viimasel ajal järjest rohkem seotud rahvuslike vastasseisuga ehk et Venemaal üritatakse kommunismi kuritegude hukkamõistmisest mööda pääseda väitega, et tegemist on aktsiooniga Venemaa vastu. Sellele väitele tuginedes on võimud asunud ajalugu aktiivselt ümber hindama, luues surve ajaloolastele näiteks Stalini isiku “ümberhindamiseks”. Daniel peab eelpooltoodu taustal vajalikuks luua rahvusvaheline foorum, mis tooks kokku aruteluks mitte ainult ajaloolased, vaid kõige laiemad avalikkuse esindajad. Daniel andis üle ka Memoriaali avalduse, paludes see võimaluse korral Eestis avaldada. Kuigi kõige selles toodud väidetega ei saa ma nõustuda, olen igal juhul veendunud, et arutelu antud küsimuse üle on igal juhul vaja ning seetõttu ilmub Memoriaali üleskutse peagi Kommunismi Kuritegude Uuurimise Sihtasutuse kodulehele. Me ei tohi Venemaal ajaloolisest tõest rääkivaid inimesi maha kanda, me peame nendega suhtlema ja neid toetama. Koostöö “Memoriaaliga” on selleks üks võimalus.
Me ei tohiks unustada seda valu, mis tekitati Stalini tegude tõttu. Ja olema objektiivne just mõlemate kurjategijate suhtes – Hitleri ja Stalini.
Ülimalt suur asi on teadmine, et suuruses peitub jõud ning selles peituv heaolu. Heaolu võib olla kas positiive või ka negatiivne. Negatiivus sihib vaikselt eneshävimise poole.
Väike riik on aastaid olnud suurte hammaste vahel. Ja me jääme selleks ka edaspidi, kui me ei ava silmad ja ei kasva suurteks; jõulisteks kasvamine eeldab aga õiget toitumist, arengut, tööd.
Siis pole enam tähtsust, mis on väike või liiga suur.
Suurusel ei ole tähtsust, kui meil on sõbrad, kes meid maha ei jäta ning kelle vastu oleme hoolivad. Just nimelt, see hoolivus partnerite suhtes ning mõistlik ja keskmiselt tugev eestlastlik jonnakus aitab meid jääda meiteks endiks.
Venemaa ei ole just see kõige tähtsam asi siin maailmas, eriti kui ta ennast vahel liigutab..
Tähtis on õiglus ning suuruse mõiste, suuruse objektiivne hindamine ja selle kasvamine, kas siis negatiivsest ollusest või positiivsest ollusest.
Ei tohiks unustada ka negatiivse suuruse kasvamise algjuuri ja põhjuseid. Kapitali ja petmisi, peitmisi ja hangeldamisi, tapmisi.
Minu arusaamade põhjal on venelane ise patiseisus, sest iga rünnaku tagajärjel võib tekkida väike tühjus või vaakum.
Mis sai valesti tehtud, millest me toitume, kas me oleme negatiivsed??
Mis on üldse suurus tänapäevamõistes?
Kõigil on tuumaraketid.
Kas poliitiline positiivne-negatiivne loksumine hoiulaekas olevate tuumakobarate vahel on siis areng või mis?
Kuhu tahame areneda, mis me teeme siin pisikesel planeedil.. mille eest me võitleme? Kas territooriumite eest.. või keskkonna eest?
Iga uus suurem sõda on lähemale looduskatastroofile.
Ma ei ole päris roheliste toolis, kuid mõistan väga hästi ja kõige hullemalt soovitaksin kohe tuumaraketid välja tuua ja üksteisi puruks lasta!?
Juhul, kui üksteistega kokku ei lepita, mis asi on täpselt hea või halb, positiivne või negatiivne.
Sõjaks läheb just siis kui ikka veel ei mõisteta,
Mida me tahame? Palju me tahame? Kui väga me hästi palju-palju tahame ning kas me suudame pahade asjade tagajärgi ka lõpuni enda võimuses ja kontrolli all hoida?
Kõik ollused otsivad oma piire. Nii positiivsus ja negatiivsus.
Negatiivsus ei suuda purustada kõiki positiivseid, positiivsed aga suudavad olla kannatlikud kuni selleks veel mõtet on..
Keeruline. Olukorras, kus euroopa kubiseb vasakpoolsetest. Selle aktsiooni vene riik oma europunaste liitlastega nullib ära. Või annab asjale hoopis teise varjundi. Ressurssi ja tahet neil jätkub. Sabarakke veel rohkem.
USA parlamendi ülemkoda ehk senat võttis eile õhtul ühehäälselt vastu resolutsiooni, milles palub presidendil teha jõupingutusi, et Venemaa kuulutaks Nõukogude okupatsiooni Eestis, Lätis ja Leedus ebaseaduslikuks.
«Kongress palus USA presidendil ja riigisekretäril pöörduda Venemaa Föderatsiooni valitsuse poole palvega, et nad tunnistaksid Molotov-Ribbentropi paktile järgnenud 51 sotsialistlikku aastat ebaseaduslikuks,» seisis vastuvõetud avalduses.
«Molotov-Ribbentropi pakti varjus inkorporeeriti 17. juunil 1940. aastal Läti, Eesti ja Leedu jõuga Nõukogude Liitu, rikkudes kehtivaid rahulepinguid.»
«Nõukogude Liidu kommunistlik poliitiline süsteem surus maha valitsusvastased teisitimõtlejad, vaba poliitilise väljendusvõimaluse ja peamised inimõigused,» seisis dokumendis.
Tänavu 9. juunil tutvustasid resolutsiooni senatis Oregoni vabariiklasest senaator Gordon Smith ja Illinoisi demokraatide esindaja Richard Durmin. Edasi saadeti see arutlusele senati välisasjade komisjoni ja esindajatekotta.
28. juulil 1922 tunnustas USA riigidepartemang de jure Balti riikide iseseisvust ja sõlmis kõigi kolme riigiga kahepoolsed suhted. NSV Liidu okupatsiooni ajal USA Balti riikide annektsiooni ei tunnustanud.