Käisin esimest korda Moskva agressiooni järel Gruusias. Sest kuna olukorrast seal pean niikuinii rääkima, on seda võimatu teha, kui pole kasvõi põgusalt toimuvale pilku peale heitnud ja inimestega rääkinud. Ametlike kohtumiste asemel püüdsin just viimast põgusa külaskäigu ajal teha. Esimene mulje Tbilisist oli üllatav – seda, et Gruusiast vahepeal sõda on üle käinud, polnud kuskilt näha. Kõik töötas, rahvas nautis kaunist suveõhtut – Tbilisis oli üle 30 kraadi sooja – politseinikke-sõjaväelasi polnud rohkem kui varem, kerjuseid samuti mitte. Kahheetias oli olukord üsna sarnane. Tunduvalt hullem on pilt kui liikuda vene agressiooni alla sattunud piirkondade poole, eriti sinna, kus vene sõjavägi siiamaani võimutseb. Borzomi rahvuspark tossab endiselt, purustatud infrastruktuur on kurb reaalsus. Seda üllatavam oli mitmete Gruusia ettevõtjate optimism – pole midagi, elu läheb edasi, ehitame maa jälle üles. Olukord pole aga kerge. Selleks, et majandus jälle arenema saaks hakata ja Gruusia eelseisva raske talve üle elaks on esiteks vaja Vene sõjavägi nn. puhverstoonist välja saada. Praegu näib olukord arenevat vastupidises suunas – Pothi näiteks tuuakse jõudu äraminemise asemel hoopis juurde. Vene okupatsioonivägede kontrolli all põgenenud inimeste jutustuste kohaselt on asi läinud nii kaugele, et vene tsoonis taastatakse juba nõukogudeaegseid kohanimesid – Alkhalgorist olevat näiteks taas saanud Leningori. Nii on peamine abi, mida Gruusia hetkel maailmalt ootama Vene vägede väljasaamine puhvertsoonist. See on asi, millele ka Eesti saab kaasa aidata. Euroopalt nõuab see oma seniste seisukohtade juurde jäämist – läbirääkimised Venemaaga partnerlusplepingust ei saa jätkuda enne, kui Moskva on vaherahulepingu tingimused täitnud.