Nädal aega tagasi kirjutasin, et valitsus peaks keskenduma eelarve mahu ehk selle tulude poole paikasaamisele, seejärel oleks võimalik asuda ka selle jaotust läbi vaidlema. Kuigi edenemine pole olnud nii kiire, kui lootsin – eelarve esitamiseni on jäänud neli päeva – on siiski edasi liigutud ning on igati hea alus uskuda, et esmaspäeval saab eelarve maht paika ning samal õhtul pole valitsusel muud valikut, kui ka kulude poole jaotus selgeks teha.

Heaks uudiseks on ka see, et vaatamata mõne “hästiinformeeritud” väljaande teatele, et eelarve saab valmis selle tasakaalust väljalaskmise hinnaga, siis õnneks seda ei tehta – eelarve hoitakse 2009.aastal tasakaalus.

Kuna infomüra on olnud viimastel päevadel palju, kordaksin siinkohal üle mõned peamised seisukohad, mida Isamaa ja Res Publica Liit eelarve tulupoole paikapanekul toetab:

1. Eelarve tuleb hoida tasakaalus.

2. Tulumaksureform lükatakse edasi.

3. Käibemaksuerisused tõstetakse viielt protsendilt üheksale.

4. Hotellide ja majutusasutuste käibemaksu EI tõsteta 18%-le.

5. Mootorikütuse aktsiisi EI tõsteta.

6. Käibemaksu EI tõsteta ei 19% ega 20% peale.

7. Gaasiaktsiisi EI tõsteta.

Näib, et selline suhtumine on praegusel hetkel koalitsioonis ka kokku lepitud.

Eelpooltoodu tähendab, et eelarve maht praegu väljapakutuga võrreldes oluliselt enam ei kasva. Prioriteedid tuleb seetõttu saavutada kulude kokkutõmbamise kaudu.

See ei tähenda loomulikult veel seda, et eelarve oleks lõplikult koos. Vaidlused kulude jaotuse pärast tulevad tulised – nii on see alati olnud. IRL fraktsioon kujundab oma seisukohad selles küsimuses homme. Siiski julgen ennustada – jälle mõnede “hästiinformeeritud” tegelaste kiuste – et eelarve kulude üle jõutakse homme kokkuleppele. Siis jääb vaid loota, et kõik eelarvega kaasas käivad eelnõud jõutakse õigeks ajaks vormistada ja üle anda. Sest mingit surrogaateelarvet Riigikogusse küll saata ei saa.

Lõin täna hommikul ajalehed lahti – ja ennäe – loen, et minust on saamas eurovolinik. Ei tahaks praegu hakata arutama, kust sellised kõlakad pärinevad ja mis eesmärgil neid levitatakse. Ühte võin aga küll öelda – neil pole mingit alust. Mina ei kavatse sellele kohale kandideerida ning õnneks või õnnetuseks pole mulle vastavat ettepanekut ka tehtud. IRLi eesmärk on anda koostöös valitsuspartneritega Eestile tasakaalus olev eelarve, meil puudub igasugune soov praegust valitsuskoalitsiooni muuta. Olen jätkuvalt veendunud, et see on hetkel Eestile parim.  Eesti rahvas ei vaja poliitikutelt kaklust ega üksteisele näpuga näitamist, vaid tööd.

Eile keskööl valitsuskabineti koosolekult lahkudes ei ennustanud miski ette, et tänaseks on asi arenenud mõne poliitiku meelest sisuliselt valitsuskriisini. Eiki Nestor tegi ettepaneku, et vahest peaksid erakondade liidrid täna kohtuma, peaminister leidis, et targem on eelarve prioriteete arutada ministeeriumite kaupa kabinetis. Edukate eelarvekõneluste eelduseks on läbi aegade olnud, et erakonnad avalikustavad oma seisukohti läbirääkimistel ning kuni vastupidises pole kokku lepitud, siis jäetakse teiste seisukohtade esitamine tegemata. Eile naljatati eelarveprobleeme arutades ning selleks siit ja sealt nurgast ettepanekuid esitades, et millal võib neid küll kellegi blogist lugeda. Sünged naljad, ütleksin ma praegu peale Michali rünnakuid. Kui ots on juba lahti tehtud, siis võiks tõesti rääkida, mida siis kabinetis arutati. Isamaa ja Res Publica Liit on oma seisukohad esitanud avalikult, tegime seda ka valitsuskabinetis. Mis seis siis eelarvega on. Pilt on kurb – eelarve esitamiseni on jäänud nädal, praeguseks pole aga veel teada isegi ministeeriumite eelarvenumbrid. Ometi olen veendunud, et hea tahtmise juures on selle õigeks ajaks esitamine endiselt võimalik. Esiteks tuleks kokku leppida, et eelarve hoitakse tasakaalus – siinkohal oleks muuseas paslik märkida, et eelarve puudujääki laskmine polnud sugugi sotsiaaldemokraatide esimene eelistus. Kui sellega on asjad selged, tuleks valida jargnevate sammude vahel:

1) Leppida kokku, et vaba raha hulk, mida on võimalik kasutada praegustest piirsummadest üleminevate taotluste rahuldamiseks on 2,4 miljardit – see on summa, milles koalitsioonierakonnad näikse olevat kokku leppinud.

2) Pidada vajalikuks seda summat tõsta – selleks on omakorda avatud mitmed teed – kümne väikese maksu ja aktsiisi tõstmises koalitsioon ilmselt kokku ei lepi ning ka majanduslikult oleks see kõige rumalam tee. Kui otsustatakse, et lisaraha on tõesti vaja – ja ministeeriumite taotlused näivad sellele viitavat – siis on tegelikult lahti taas mitu teed – näiteks võib tõsta protsendi või kahe võrra käibemaksu, tõsta tulumaksu või kärpida veel tulusid. Võimalik on leida ka mingi kombineeritud variant, mille pakkus valja eilse koosoleku lõpul Reformierakond peaministri suu läbi – ehk tõsta ühe protsendi võrra käibemaksu, vaadates samal ajal ka kulutusi uuesti üle. See võiks olla üsna vastuvõetav lahendus. Selle lahenduse läbiminekul tõuseks jagatav summa 3,5 miljardini, mida on juba üsna palju. Järgmine samm oleks selge metoodika leidmine, kuidas kas siis väiksemat või suuremat summat jagada. Selle väljapakkumine on juba peaministri ülesanne. Kindlasti ei saa see jaotus olla aga mõne ala või erakonna suunas kaldu.

IRL on valmis edasi minema mõlema variandiga. Usun, et praegune närvilisus on eelarve koostamise loomulik kaasnähe. Oli juba ette teada, et tegemist pole kerge ülesandega, kuid miks ta peaks siis kerge olema. Nii et rahu, ainult rahu, siis jääb nii valitsus püsima, kui Eesti saab endale riigieelarve.

Krynica majandusfoorum on kasvanud väga suureks ürituseks, mille kolm päeva on täidetud tiheda programmiga. Oli hea, et olin eelmisest kogemusest õppides valvel oma esinemiste suhtes, millede arv oli viimastel nädalatel märkimisväärselt kasvanud. Kolm paneeli ning esinemine Euroopa liidritele – see oli ausalt öeldes paras koormus. Lisaks veel suur hulk ajakirjanikke ning kahepoolseid kohtumisi. Samas oli see väga hea, sest sellist pikka reisi pole mõtet ette võtta, et niisama ringi jalutada ning ilusat loodust nautida. Vanu tuttavaid oli foorumil palju, kellega oli hea rääkida, kuid oli ka uusi kontakte. Nii puutusin esimest korda isiklikult kokku Vene “Memoriaali” juhi Aleksander Danieliga. Rääkisime loomulikult peamiselt kommunismi kuritegudest ning nende hukkamõistmise vajadusest. Sellel teemal olime igati ühisel arvamusel ning lugesime koostööd mitte ainult võimalikuks, vaid lausa möödapääsmatuks. Aleksander Daniel oli väga murelik, et arutelu kommunismi kuritegude üle on viimasel ajal järjest rohkem seotud rahvuslike vastasseisuga ehk et Venemaal üritatakse kommunismi kuritegude hukkamõistmisest mööda pääseda väitega, et tegemist on aktsiooniga Venemaa vastu. Sellele väitele tuginedes on võimud asunud ajalugu aktiivselt ümber hindama, luues surve ajaloolastele näiteks Stalini isiku “ümberhindamiseks”. Daniel peab eelpooltoodu taustal vajalikuks luua rahvusvaheline foorum, mis tooks kokku aruteluks mitte ainult ajaloolased, vaid kõige laiemad avalikkuse esindajad. Daniel andis üle ka Memoriaali avalduse, paludes see võimaluse korral Eestis avaldada. Kuigi kõige selles toodud väidetega ei saa ma nõustuda, olen igal juhul veendunud, et arutelu antud küsimuse üle on igal juhul vaja ning seetõttu ilmub Memoriaali üleskutse peagi Kommunismi Kuritegude Uuurimise Sihtasutuse kodulehele. Me ei tohi Venemaal ajaloolisest tõest rääkivaid inimesi maha kanda, me peame nendega suhtlema ja neid toetama. Koostöö “Memoriaaliga” on selleks üks võimalus.

Käisin esimest korda Moskva agressiooni järel Gruusias. Sest kuna olukorrast seal pean niikuinii rääkima, on seda võimatu teha, kui pole kasvõi põgusalt toimuvale pilku peale heitnud ja inimestega rääkinud. Ametlike kohtumiste asemel püüdsin just viimast põgusa külaskäigu ajal teha. Esimene mulje Tbilisist oli üllatav – seda, et Gruusiast vahepeal sõda on üle käinud, polnud kuskilt näha. Kõik töötas, rahvas nautis kaunist suveõhtut – Tbilisis oli üle 30 kraadi sooja – politseinikke-sõjaväelasi polnud rohkem kui varem, kerjuseid samuti mitte. Kahheetias oli olukord üsna sarnane. Tunduvalt hullem on pilt kui liikuda vene agressiooni alla sattunud piirkondade poole, eriti sinna, kus vene sõjavägi siiamaani võimutseb. Borzomi rahvuspark tossab endiselt, purustatud infrastruktuur on kurb reaalsus. Seda üllatavam oli mitmete Gruusia ettevõtjate optimism – pole midagi, elu läheb edasi, ehitame maa jälle üles. Olukord pole aga kerge. Selleks, et majandus jälle arenema saaks hakata ja Gruusia eelseisva raske talve üle elaks on esiteks vaja Vene sõjavägi nn. puhverstoonist välja saada. Praegu näib olukord arenevat vastupidises suunas – Pothi näiteks tuuakse jõudu äraminemise asemel hoopis juurde. Vene okupatsioonivägede kontrolli all põgenenud inimeste jutustuste kohaselt on asi läinud nii kaugele, et vene tsoonis taastatakse juba nõukogudeaegseid kohanimesid – Alkhalgorist olevat näiteks taas saanud Leningori. Nii on peamine abi, mida Gruusia hetkel maailmalt ootama Vene vägede väljasaamine puhvertsoonist. See on asi, millele ka Eesti saab kaasa aidata. Euroopalt nõuab see oma seniste seisukohtade juurde jäämist – läbirääkimised Venemaaga partnerlusplepingust ei saa jätkuda enne, kui Moskva on vaherahulepingu tingimused täitnud.