Eilne öölaulupidu polnud kindlasti see, mis kakskümmend aastat tagasi, kuid miks ta pidanukski seda olema. Suurt osa sellel osalejatest polnud 1988.aastal veel sündinudki. Väga vahva ja Eestit edasi viiv pidu oli ta aga sellegipoolest. Tuhat tänu kõigile selle korraldajatele ja osalejatele, lauljatele, muusikutele ning tekstide autoritele. Kroonik Russow pani kommunistide soigumise, kuidas nad seestpoolt nõukogude korda õõnestasid tabavalt paika. Omal ajal kahtles Mattiisen selles, et kas tema laule kakskümmend aastat hiljem veel lauldakse. Lauldakse küll, ja kuidas veel. Usun, et Alol oli pilve piirilt seda vaadates tõesti hea meel, seda enam, et nii Leesment kui Linna peol täiega rokkisid. Edgarile ei oska ma aga küll muud soovitada, kuid järgmine kord pidu mitte telekast vaadata, vaid ise rahva hulka tulla. Siis ei ajaks ta vahest hulle jutte, “hoo puudumisest” või “mitte-eestlaste” eemalolekust. Seal, kus ma õõtsusin, käis läbi mitu seltskonda vene keelt kõnelevaid noori, kellest ühega tema palvel isegi pilti sai tehtud. Nii, et selle asemel, et nukralt nurgas nutta, oleks targem kaasa lüüa. See teeb meele rõõmsamaks ehk nagu apteekrihärra Lutsu “Suves” ütleb, puhastab verd.