Kui juuli lõpul Gruusiasse hakkasin sõitma, küsisid mõned tuttavad ärevalt, et kas olen ikka kindel, mida teen ning kas tõesti pean Gruusiat ohutuks kohaks. Sedalaadi küsimused näitavad, et vähemalt osaliselt on Venemaa oma eesmärgid Lõuna-Osseetias ning Abhaasias pingeid kruttides ka saavutanud: Gruusia on nii turistide kui investorite jaoks muutumas ebakindlaks piirkonnaks, kuhu pole mõtet oma nina toppida. Seni pole see Gruusia majanduse kiiret kasvu suutnud oluliselt mõjutada ega turiste peletada – kohtasin isegi Gruusias mitut toredat eestlaste seltskonda – kuid lõputult ei või selline olukord loomulikult kesta. Mingit erilist ärevust ega sõjakat meeleolu Gruusias igal juhul tunda pole. Lõuna-Ossetiast viiekümne kilomeetri kaugusel Gori piirkonnas valitseb täielik rahu. Lõuna-Osseetiast tulevad uudised on aga ärevad. Gruusia külasid pommitatakse üha ägedamalt, vene rahuvalvajad vaatavad seda käed rüpes pealt. Kui grusiinid pommitamisele vastavad ning ründajad tagasi löövad, siis löövad vene telekanalid aga lärmi. Venemaa loodab ilmselt jätkuvalt, et kord saab grusiinide kannatus otsa ning nad vastavad provokatsioonidele ulatuslikuma sõjalise operatsiooniga, mis võimaldaks Gruusiat “agressioonis” süüdistada. Tänagi avati Lõuna-Osseetias Gruusia külade pihta massiivne tuli raskerelvadest, õnneks inimohvreid esialgsetel andmetel pole. Vene poole kinnituste kohaselt tulistati “talupoegadeks maskeerunud gruusia eriüksuslasi”, kes olevat hõivanud “strateegiliselt tähtsa kõrgustiku”. Need teated on seda kummalisemad, et keegi pole midagi hõivanud, grusiinid elavad “strateegiliselt tähtsal kõrgustikul” edasi nagu ennegi. Teisalt on olukord üsna sünge ning lahendust ei paista kuskilt. Ainsaks võimaluseks näib olevat Euroopa senisest aktiivsem sekkumine toimuvasse. Kas suudetakse selleks aga üksmeelele jõuda, on paraku lahtine.