Aleksandr Solženitsõnisse võib igaüks suhtuda nii nagu soovib, kuid kui Venemaa parajasti tegeleb oma ajaloo suurkujude valimisega, peaks ta seal üsna kõrgel kohal seisma. See, et asjad nii pole, ütleb tänase Venemaa kohta nii mõndagi, kuigi Putin ja teised hetkel Solženitsõni ideid oma vankri ette üritavad rakendada. Kindlasti oli Solženitsõn vastuoluline isiksus – kes suurmeestest seda pole. Dostojevski oli hiilgav kirjanik, tema vihkamine, lausa foobia Poola ja poolakate vastu oli aga enam kui kummaline. Bulgakov ei sallinud selgelt Ukraina rahvuslasi, Ukraina iseseisvuse vastu seisis veendunult ka Solženitsõn. See, et ma selliste ja paljude teiste seisukohtadega ei nõustu, ei tähenda aga, et ma nende loomingut ei armastaks. Eesti võib olla uhke, et on saanud Solženitsõni tööle ja tegevusele kaasa aidata, “Gulagi arhipelaagi” sünd on Eestiga enam kui lähedalt seotud. Oleks möödapääsmatult vajalik, et Solženitsõni mälestuse jäädvustamiseks Eestis kiiresti midagi konkreetset ette võetakse. Tema roll kommunismi kuritegude paljastamisel ning “kurjuse impeeriumi” lammutamisel lihtsalt nõuab seda.