Tulin just tagasi Eesti Raadio lahkete stuudiote vahendusel BBC-s toimunud mõttevahetuselt Itaalia Välisministeeriumi kõneisiku Pasquale Ferraraga. BBC palus meil kommenteerida Suurbritannia välisministriäsja Ukrainas tehtud üleskutset moodustada Euroopas koalitsioon agressori vastu. Itaalia esindaja suhtus sellesse ettevaatlikult, leides, et Venemaad ei saa isoleerida – ikkagi selline tähtis ja suur maa. Mina arvasin, et Suurbritannia välisministri üleskutse on õige ning Venemaaga tuleb rääkida selles keeles, millest ta aru saab. Järeleandlikkust ja viisakust on sealkandis teatavasti läbi aegade nõrkusega segamini aetud. Ferrara õhkas seepeale NATO Nõukogu järele, mis olevat hea näide Venemaa kaasamisest. Seepeale meenutasin, et see hea näide ehk katse Venemaad ka Bukarestis positiivselt hõlvata viis kahjuks täpselt vastupidiste tagajärgedeni. Rahunemise asemel asus Venemaa seepeale hoopis pingeid kruvima, mis viiski kõigile osapooltele raskete tagajärgedega konfliktini. Kokkuleppele me Ferraraga ei jõudnud. Näha on, kas Itaalia hoiab sama liini ka Euroopa tippkohtumisel. Kui jah, siis isoleerib ka tema ennast Euroopast. Sest isegi Prantsuse muidu üsna vaoshoitud välisministriks nimetas just hetke eest Venemaad rahvusvaheliseks lindpriiks.

Vene poolt käivitatud infosõjast Gruusia ründamise õigustamiseks on viimasel ajal palju räägitud. Kelle kätega ja kuidas seda Eestis tehakse, on viimased nädalad kujukalt tõendanud, vähem on tähelepanu pööratud sellele, et täpselt samal viisil ning samade loosungitega on see käivitatud ka Lätis. Siin on Venemaa agressiooni õigustavad avaldused võtnud vastu mitmed kohalikud vene ühingud ning poliitikud,. Liepaja Vene Ühingu üleskutsel on avatud pangaarve Lõuna-Osseetia toetuseks. Natsionaaldemokraadid on kutsunud üles boikoteerima Gruusia kaupu. Riia Vene saatkonna juures toimunud meeleavaldusel, kus olevat osalenud 800-1000 inimest, avaldati Venemaa poliitikale toetust. Rahva sekka tuli ka Venemaa suursaadik, kes on ka meedias Vene seisukohti aktiivselt esindanud. Venekeelse meedia jaoks on asi niikuinii selge – Gruusia tungis reeturlikult Venemaale kallale. See kõik on pannud meedia rääkima rahvuslikust lõhest ehk lõhest poliitikute ja “rahva” vahel. Ilmselt on kellelgi kasulik sellist lõhet rõhutada. Paralleelselt sellega levitatakse Venemaa meedias jutte sellest, et Lätis planeeritakse sõjalist operatsiooni venekeelse elanikkonna suhtes. Ka Liepaja Vene Ühing on leidnud, et Läti venelased võivad sattuda samasugusesse ohtu nagu osseedid Lõuna-Osseetias. Sedalaadi avalduste eesmärgiks võib olla ka lätlaste ülesärritamine, kelle avaldusi Vene kodanike tegevuse vastu võiks omakorda kasutada viimaste hirmutamiseks. Kuigi mõõdukad Venemaale lähedased parteid pole selliseid avaldusi teinud, ei osalenud nad ometi Seimis vastu võetud Gruusiat toetava avalduse hääletamisel ning räägivad igal võimalusel valitsuse poolt tekitatud lõhest venekeelse elanikkonnaga. Pole midagi öelda, tuleb tuttav ette.

Eilne öölaulupidu polnud kindlasti see, mis kakskümmend aastat tagasi, kuid miks ta pidanukski seda olema. Suurt osa sellel osalejatest polnud 1988.aastal veel sündinudki. Väga vahva ja Eestit edasi viiv pidu oli ta aga sellegipoolest. Tuhat tänu kõigile selle korraldajatele ja osalejatele, lauljatele, muusikutele ning tekstide autoritele. Kroonik Russow pani kommunistide soigumise, kuidas nad seestpoolt nõukogude korda õõnestasid tabavalt paika. Omal ajal kahtles Mattiisen selles, et kas tema laule kakskümmend aastat hiljem veel lauldakse. Lauldakse küll, ja kuidas veel. Usun, et Alol oli pilve piirilt seda vaadates tõesti hea meel, seda enam, et nii Leesment kui Linna peol täiega rokkisid. Edgarile ei oska ma aga küll muud soovitada, kuid järgmine kord pidu mitte telekast vaadata, vaid ise rahva hulka tulla. Siis ei ajaks ta vahest hulle jutte, “hoo puudumisest” või “mitte-eestlaste” eemalolekust. Seal, kus ma õõtsusin, käis läbi mitu seltskonda vene keelt kõnelevaid noori, kellest ühega tema palvel isegi pilti sai tehtud. Nii, et selle asemel, et nukralt nurgas nutta, oleks targem kaasa lüüa. See teeb meele rõõmsamaks ehk nagu apteekrihärra Lutsu “Suves” ütleb, puhastab verd.

Vaadates Venemaa agressiooni Gruusia vastu, mille eesmärgiks on järjest selgemate märkide ning avalduselt kohaselt seaduslikult valitud presidendi ning valitsuse võimult kõrvaldamine ning asendamine Moskvameelse nukuvalitsusega, oleks hullumeelsus asuda vähendama kaitsekulutuste osakaalu  riigieelarves. Sama kehtib ka sisejulgeoleku  tagamiseks vajalike summade kohta. Seetõttu pole ka kõige parema tahtmise korral võimalik nõustuda hetkel esitatud eelarve piirsummadega, mis näevad ette kaitsekulutuste osakaalu järsku vähendamist. See on küsimus, milles pole võimalik kompromissi leida – Eesti kaitsekulutuste osakaal peab jääma vähemalt eelmise aasta tasemele. Kuna selgeid probleeme on eelarve piirnumbrites ka teistel aladel – näiteks hariduse alal välja pakutud ei taga Eestile jätkusuutlikut arengut, ignoreerides ühtlasi koalitsioonileppes kokkulepitut – tuleb uues olukorras võimalikud valikud tõsiselt läbi vaadata, välistamata ka poliitiliselt ebameeldivaid lahendusi nagu mõne ilusa lubaduse täitumisaja edasilükkamine. Selliste ettepanekute tegemine kuulub igas riigis peaministri kompetentsi, teisiti ei saa see olla ka Eestis.

See, mis toimub hetkel Gruusias, pole juba mõnda aega konflikt Gruusia ja separatistide vahel, vaid Venemaa järjest avalikumaks ja nahhaalsemaks muutuv sõjaline agressioon Gruusia vastu. Gruusia on seda ise võrrelnud Talvesõjaga ning kui augustis Gruusiat iseloomustav kuumus välja arvata, pole asi tõest kaugel. Maailm teeb esialgu aga head nägu ja leiab tuhandeid põhjendusi, miks Gruusiat süüdistada ning lasta Venemaal “oma kodanike” elu ja väärikust kaitsta. Just teatasid Gruusia sõbrad, et Venemaa lennukid on rünnanud massiivselt objekte üle Gruusia, kaasa arvatud Poti sadamat. Otsustades Kodori oru pommitamise järgi, laiendab Venemaa abhaasia separatiste kasutades sõjategevuse kohe ka sinna. Küsimus polegi sellel taustal mitte ainult, mis saab Gruusiast, vaid mis on järgmine maa, kus Venemaa oma kodanikke kaitsma asub.

Lõuna-Osseetias võib iga hetk puhkeda suurem sõjaline konflikt. Pea kogu tänase päeva on Lõuna-Osseetia separatistid rünnanud grusiinide külasid, pommitades neid laskerelvadest ning tulistades kergematest relvadest. Ohvrite hulk pole teada, kuid mitteametlikel andmetel on tsiviilelanike seas nii surnuid kui haavatuid. Lõuna-Osseetia süüdistab Gruusiat agressioonis, tuues näiteks Gruusia vägede koondumise piiridele. Kui seni vastas Gruusia tulele tulega, siis äsja esines televisioonis eriavaldusega president Mihhail Shaakashvili, kes teatas, et Gruusia lõpetab ühepoolselt tule, lootes et arusaamine rahu vajadusest muutub valdavaks ka teisel poolel. Shaakashvili teatas ühtlasi, et on pöördunud vene rahuvalvajate poole, kes on kinnitanud, et on kaotanud kontrolli olukorra üle ega suuda tulistamist peatada. Gruusia president pöördus ka rahvusvahelise avalikkuse poole palvega viivitamatult sekkuda toimuvasse, mõjutamaks Vene rahuvalvajaid sundima Lõuna-Osseetiat tulistamist lõpetama. Samal ajal liiguvad piiri poole täiendavad Gruusia üksused, sealhulgas soomusmasinad. Rahu on hetkel noatera peal, veel veidi ning käes on täiemahuline sõda.

Kui juuli lõpul Gruusiasse hakkasin sõitma, küsisid mõned tuttavad ärevalt, et kas olen ikka kindel, mida teen ning kas tõesti pean Gruusiat ohutuks kohaks. Sedalaadi küsimused näitavad, et vähemalt osaliselt on Venemaa oma eesmärgid Lõuna-Osseetias ning Abhaasias pingeid kruttides ka saavutanud: Gruusia on nii turistide kui investorite jaoks muutumas ebakindlaks piirkonnaks, kuhu pole mõtet oma nina toppida. Seni pole see Gruusia majanduse kiiret kasvu suutnud oluliselt mõjutada ega turiste peletada – kohtasin isegi Gruusias mitut toredat eestlaste seltskonda – kuid lõputult ei või selline olukord loomulikult kesta. Mingit erilist ärevust ega sõjakat meeleolu Gruusias igal juhul tunda pole. Lõuna-Ossetiast viiekümne kilomeetri kaugusel Gori piirkonnas valitseb täielik rahu. Lõuna-Osseetiast tulevad uudised on aga ärevad. Gruusia külasid pommitatakse üha ägedamalt, vene rahuvalvajad vaatavad seda käed rüpes pealt. Kui grusiinid pommitamisele vastavad ning ründajad tagasi löövad, siis löövad vene telekanalid aga lärmi. Venemaa loodab ilmselt jätkuvalt, et kord saab grusiinide kannatus otsa ning nad vastavad provokatsioonidele ulatuslikuma sõjalise operatsiooniga, mis võimaldaks Gruusiat “agressioonis” süüdistada. Tänagi avati Lõuna-Osseetias Gruusia külade pihta massiivne tuli raskerelvadest, õnneks inimohvreid esialgsetel andmetel pole. Vene poole kinnituste kohaselt tulistati “talupoegadeks maskeerunud gruusia eriüksuslasi”, kes olevat hõivanud “strateegiliselt tähtsa kõrgustiku”. Need teated on seda kummalisemad, et keegi pole midagi hõivanud, grusiinid elavad “strateegiliselt tähtsal kõrgustikul” edasi nagu ennegi. Teisalt on olukord üsna sünge ning lahendust ei paista kuskilt. Ainsaks võimaluseks näib olevat Euroopa senisest aktiivsem sekkumine toimuvasse. Kas suudetakse selleks aga üksmeelele jõuda, on paraku lahtine.

Aleksandr Solženitsõnisse võib igaüks suhtuda nii nagu soovib, kuid kui Venemaa parajasti tegeleb oma ajaloo suurkujude valimisega, peaks ta seal üsna kõrgel kohal seisma. See, et asjad nii pole, ütleb tänase Venemaa kohta nii mõndagi, kuigi Putin ja teised hetkel Solženitsõni ideid oma vankri ette üritavad rakendada. Kindlasti oli Solženitsõn vastuoluline isiksus – kes suurmeestest seda pole. Dostojevski oli hiilgav kirjanik, tema vihkamine, lausa foobia Poola ja poolakate vastu oli aga enam kui kummaline. Bulgakov ei sallinud selgelt Ukraina rahvuslasi, Ukraina iseseisvuse vastu seisis veendunult ka Solženitsõn. See, et ma selliste ja paljude teiste seisukohtadega ei nõustu, ei tähenda aga, et ma nende loomingut ei armastaks. Eesti võib olla uhke, et on saanud Solženitsõni tööle ja tegevusele kaasa aidata, “Gulagi arhipelaagi” sünd on Eestiga enam kui lähedalt seotud. Oleks möödapääsmatult vajalik, et Solženitsõni mälestuse jäädvustamiseks Eestis kiiresti midagi konkreetset ette võetakse. Tema roll kommunismi kuritegude paljastamisel ning “kurjuse impeeriumi” lammutamisel lihtsalt nõuab seda.