Margaret Thatcher palus Eestile edasi anda parimad tervised.
Margaret Thatcher on kahtlematult üks XX sajandi teise poole silmapaistvamaid poliitikuid maailmas. Seda parem meel oli omada võimalust temaga Londonis kohtuda. Arstide nõudmisel on Thatcher oma kohtumised ja avalikud esinemised viinud miinimumini, oli kena, et mul see võimalus siiski avanes. Thatcheri tervist on üldiselt väga viletsaks hinnatud, õnneks selgus, et “Raudne Leedi” on endiselt löögihoos ega pole oma teravusest suurt midagi kuulanud. Isegi juuresoleva pildi teinud fotograaf pidi kuulama õpetusi, kuidas meid ikka täpselt üles võtta. Tõele ei vasta ka kuuldused, nagu ei käiks Thatcher enam väljas, näiteks oli ta kohal Wimbledoni naiste finaali vaatamas. Rääkisime Thatcheriga kommunismi kokkuvarisemisest ning Ronald Reagani osast selle juures. Thatcher palus anda edasi oma parimad tervitused Eesti rahvale, avaldades kahetsust, et tal ei õnnestunud Eestit isiklikult külastada. Thatcher kiitis Eesti julgeid reforme, tundes huvi ka selle vastu, kuidas elab ühetaoline tulumaks. Võisin rõõmuga kinnitada, et väga hästi. Vähe sellest, viimastel aastatel on üks maa teise järel sellele üle läinud, ainuüksi sellel aastal tegi seda kolm riiki. Thatcherile oli see meele järgi, ta kinnitas, et peaasi on mitte karta ning teha seda, mida õigeks peetakse, arvatagu sellest, mis tahes. Selle arvamusega ei jää üle muud, kui nõustuda.
v.a. Mart Laar,
kuidas t6lgendada lauset “peaasi on mitte karta ning teha seda, mida õigeks peetakse, arvatagu sellest, mis tahes”? Lause on küll s6nastatud mugavalt ebaisikulises vormis, kuid et see refereerib poliitikute vahelist vestlust, siis – kui nüüd oletada, et need on poliitikud, kes midagi kartmatult ja oma parema äranägemise järgi teevad, ning kodanikud, kes nendest tegudest midagi arvavad – pole ilmselt raske m6ista, miks näiteks minul kodanikuna ei jää üle muud, kui ülaltoodud arvamusega mitte n6ustuda. Esindusdemokraatia siiski ju jätab kodanikele tagasihoidlikud v6imalused avaldada arvamust selle kohta, mida riigiv6im ja selle esindajad parasjagu oma subjektidele 6igeks peavad. Kodanikuna ma ei taha kuulda parlamendisaadiku käest lauset “arvake, mis tahate, mina pean nii 6igeks”, vastupidi, ma tahan, et kodaniku käest küsitaks ka aeg-ajalt tema arvamust, ja eelistatavalt sagedamini kui korra nelja aasta jooksul…
terv.
)
R.
p.s. kui küsitaks, siis kodanik R. eelistaks loomulikult astmelist tulumaksu
Tänan kirja eest ja eks see vastus ja suhtlus näitab, et teiste arvamusest huvitumine on poliitikutele oluline – küsimus on aga selles, et need tihti muutuvad ja vastandlikud arvamused ei peaks sundima poliitikat odava populaarsuse ja avalikkusele meeldimise püüde pärast panema tegema asju, mida ta põhimõtteliselt valeks peab. Usun, et poliitika peab selles suhtes oma valijate ees aus olema ja tegema seda, mida õigeks peab – isegi siis, kui see just populaarne pole. Populaarsus on poliitikas ülehinnatud omadus, poliitik peab tööd tegema.