Euroopa Liit otsustas tühistada sanktsioonid kommunistliku Kuuba vastu, tunnustades sellega Raul Castro valitsuse “liberaalseid reforme”. Seda uudist võis oodata, kuid ikkagi on seda vastik lugeda. On raske uskuda, et terve mõistusega inimesed võivad tõsiselt rääkida Kuubal saabunud liberaliseerimisest. Jah, Kuubal on nüüd kohalikel inimestel õigus siseneda välismaalasi majutavatesse hotellidesse, samuti võivad nad nüüd omada arvutit – kuigi raha selleks näib jätkuvat vaid kommunistlikul nomenklatuuril. Interneti vaba kasutamine on aga endiselt keelatud, räägitud muudest vabadustest. Ja seda nimetatakse liberaliseerimiseks? Euroopa võiks kuulata antud küsimuses nende arvamust, kes demokraatia eest Kuubal seisavad ning kes olid sanktsioonide mahavõtmise vastu, kinnitades, et see vaid julgustab kommunistlikke võime endisel viisil jätkama. Euroopa Liit otsustas küll, et aasta jooksul vaadatakse olukord Kuubal uuesti läbi, kuid kahjuks ei saa kohe kuidagi uskuda, et juhul, kui poliitvangid endiselt vanglates mädanevad ning internet kuubalastele suletuks jääb, Euroopa mehemeelt leiab, et sanktsioonid taastada. see otsus nõuab üksmeelt ning kindlasti leidub Euroopast vähemalt üks riik, kes selle blokeerida võtab.
Üksmeelt nõuab aga ka sanktsioonide kõrvaldamine. Seetõttu on mul häbi mitte ainult Euroopa vaid ka oma maa pärast. Eesti teab oma valusate kogemuste põhjal, mida kommunism endast kujutab. Mida oleksime mõelnud, kui peale noorterahutusi ja 40 kirja oleks Läänes kuulutatud, et tegelikult ei toimi Eestis mitte venestamine vaid liberaliseerimine, mille tõestuseks on fakt, et kuigi dissidente pannakse Nõukogude Eestis endiselt vangi, kiusatakse 40.kirjale allakirjutanuid lihtsalt niisama taga. Nüüdseks on sellest möödunud paarkümmend aastat ning oleme oma mineviku unustanud. Kuigi kaks riiki – Rootsi ja Tśehhi – sanktsioonide kõrvaldamise vastu välja astusid, jättis Eesti nad toetuseta. Nii pandigi lõpuks nendegi suud kinni, jõudes “kuldse” üksmeeleni, mis kommunistlikku diktatuuri Kuubal paraku vaid tugevdab.
MIDA HEAD majandussanktsioonid Kuuba rahvale või ükskõik kellele eales teinud on?
Fidel Castro valitsemisaja 49-aastane kestus peaks olema kaunis selgeks tõestuseks, et sanktsioonid kommunismi vastu ei aita.
Hr. Laar, kui võimalik, palun kommenteerige paari sõnaga Rootsi parlamendi otsust lubada Rootsi valitsusorganisatsioonidel riiki läbiva andmeside massilist pealtkuulamist olukorras kus näiteks väga suur osa Eestist lääne poole liikuvast andmesidest käib läbi Rootsi?
Esimesest jaanuarist 2009 on mõistlik eeldada, et kui Teie saadate e-kirja sõbrale USAs või Lääne-Euroopas, siis see läbib Rootsi ning saab sealse FRA poolt automaatselt analüüsitud ja Teie tuntuse tõttu ka ilmselt inimsilmade poolt loetud.
Ettevõtjana ma kardan, et selle tõttu võib läänes klientide leidmine raskeks minna. Kui serverid-töötajad on Eestis ja pakkuda mingit IT-teenust, siis käiks netiliiklus läbi Rootsi ja teadlikule kliendile ei pruugi meeldida kui Rootsi luure tema ärisaladusi näppab.
Rootsis on vasakud ja piraadipartei asunud inimesi sellest ohust teavitama ja kuigi tegu ei ole poliitiliselt eriti võimsate erakondadega, on nad see-eest väga heade PR-oskustega.
Iseasi kas riik saab seadustega nõuda, et Eesti andmeside teenusepakkujad ei suunaks oma andmesidet läbi riigi, kus on teada, et selle andmeside konfidentsiaalsus saab rikutud.
Lugupeetud Hr.Laar,
Olen hämmingus ja seda Teie avalduse pärast.
Esimest korda juhtus see paar kuud tagasi, kui Kuuba solidaarsuspäeva korraldanud Silver Meikar kuulutas “Kuuba: PARADIIS turistile, PÕRGU elanikele!”
Ma olen veendunud, et paljude Euroopa poliitikute nägemus (sealhulgas ka mitmete Eesti omade) on Kuubal valitsevast olukorrast moonutatud või seda soovitakse näha liigses kontekstis isiklike läbielamistega(Eesti vabariigi taasiseseisvumine ja vabanemine kommuniltlikust reziimist).
Olen isiklikult mitmeid kordi Kuubal viibinud ning ühtekokku 3 kuud seal veetnud. Vastuvaidlemata lepin väidetega, et Kuubal valitseb teatud diktatuuri vorm ning range kontroll poliitiliste teisitimõtlejate üle. Rääkimata majanduslikust olukorrast, kus kuubalasel ei ole võimalik meile kättesaadavaid kommunikatsiooni ja “vaba” meedia vahendeid kasutada.
Raske on lühidalt oma kogetut kirjeldada ja veenda lugejat selles, et me peame kõigepealt mõistma Kuubal valitsevat olukorda, nende inimeste hinge, nende soove, hirme ja alles siis lubama endale avaldusi, kus me käsitleme kõike Läänelikust mentaliteetist lähtuvalt.
Kuuba on väga keeruline riik, põneva ja kirju etnilise koostisega, kus puudub juurtega põlisrahvas. Siin juures mainin, et Kuuna on VABA ja ISESEISEV riik ning ei kannata võrdlust Eesti olukorraga Nõukogude Liidu koosseisus.
Kui meenutada aega enne revolutsiooni, kus poliitlinemõrv oli igapäevane ja rühmituste poolt aktsepteeritud võitlusvahend, võime ainult ette kujutada olukorda, kus emalik Euroopa või USA lähevad Kuubale oma nägemust demokraatiast viima.
Ma isegi ei julge ennustada, kas selliste protsesside käigus tapetaks sadu või tunandeid inimesi, kuid kindel on see, et täna ei tapeta, vägistata ega röövita Havanna tänavatel inimesi vägivaldselt.
Sealjuures vägistame ja tapame meie mitte ainult oma riigis, vaid käime seda tegemas ka mujal, hoides oma peakohal rahvuslippe. Meie lapsed on haiged, inimesed hirmul ja nõrgad, sest kodukeemia ja pestitsiididest tulvil toidulaud on see mida pakkus meile ihalus vabadusest. Perekonnad on lõhki, sest meil ei ole aega, meis ei ole naeru ja kartmatust homse ees. Meedia süstib ajukäärudesse lõbujanulist ja põhimõteteta plära. Meie üle valvab Rootsi pangandussüsteem ja riik teeb selleks kõik, et see püsiks.
Hr. Laar, mina isiklikult oleksin valvel paljude muude arengute pärast maailmas, kuid kahjuks ei ulatu minu hääl meediasse sellisena nagu teie oma. Niisamuti on olukord Kuubal, sest teieni jõuab moonutatud sõnum dissidentidelt või USA meediast. Öelge siis palun, kes on õigel teel?
Veel täna julgeksin ma olenemata kellaajast Havanna tänavatel jalutada, ilma et läänelikust eluviisist rikutud tõmmunahalise cubanose noahoopi kardaksin.
Veel täna julgeksin ma Teid haaravale automatkale läbi Kuuba ilu kutsuda.
Mõelge selle peale ja olge palves selle eest, et Kuubal elaks jätkuvalt nii vaba, rõõmus ja pingevaba rahvas.
Austusega,
Indrek
Aga Mart, sinu pressikas on siin ju jama, miks sa seda levitad?
Hea Kn! Kahjuks ei ole see jama, selline otsus on tõesti langetatud ja Eesti on seda toetanud.
Hea Indrek! Kui õieti aru saan, on tegemist reisikorraldajana töötava Indrekuga? saan sellisel juhul su murest aru, kuid pean samas tunnistama, et su seisukohad Kuuba “vaba, rõõmsa ja pingevaba” rahva kohta langevad üsna täpselt kokku nende Lääne intellektuaalide arvamustega, kes Stalini terrori ajal Venemaal käisid. Nemadki – kaasa arvatud mitmed eestlased – iseloomustasid Venemaad nõnda. Välismaa turistidel on tõepoolest Kuubal hea elada, kohalikud inimesed on sellest õnnest aga valmis miljonite viisi jalga laskma? Seda kohe nii suurel hulgal, et võimud seda kõige vägivaldsemaid vahendeid kasutades takistavad. Huvitav küll, miks?
Tere! Esiteks pole tegemist majandussanktsioonidega, vaid keeluga kohtuda Kuuba kommunistlike ametnike sõidupiirangutega ning kohustusega kutsuda diplomaatilistele vastuvõttudele Kuubal ka Kuuba teisitimõtlejaid – ühesõnaga sammudega, mille eesmärk pole majandus, vaid moraal ehk osutamine Kuuba süsteemi ebakohtadele. Nende tühistamine pole õigustatav, sest sellega öeldakse, et Kuubal on kõik OK.
Teiseks on majandussanktsioonidel olnud erinevatele diktatuuridele selge mõju. Vahel kiirem, vahel aeglasem – sõltuvalt sellest, kui tõhusalt sanktsioone rakendatakse ning kui üksmeelsed need on. Vaadakem kasvõi LAV-i või sotsialistlikku Poolat või ka Nõukogude Liitu, mis Reagani poolt osaliselt just sanaktsioonidega – näiteks Siberi nafatjuhtme rajamise suhtes – põlvili suruti.
Hea Elvar! Pean tunnistama, et käigult tahaks Sulle vastata, et mulle tundub, et hirmul on suured silmad, kuid teisalt ei söanda seda teha. Las ma uurin, kuidas see Suur Vend Rootsis töötab – nii palju kui loomulikult teada saan.
Härra Laar, nii kurb kui see ka ei olegi, on Elveri mure põhjendatud, millele ka ise olen viimasel ajal mitmel korral osundanud. Soovitan Teil oma parteivenna peaminister Reinfeldtiga tõsine jutuajamine ette võtta. Kuivõrd siin on Soomel ja Eestil ühine mure ja ühised huvid (vt. rahvasaadik Jyrki Kasvi arupärimine), oleks ehk mõistlik üheskoos lahendust sellele otsida, kuidas saaks kodanike privaatsust ja ettevõtete ärisaladust Rootsi nuhkide eest kaitsta.
Muret on tundnud ka suured telekomid. Näiteks Soome Sonera tõi oma kohalikele klientidele mõeldud e-posti serverid Rootsist ära just nimelt selle seadusemuudatuse tõttu:
http://www.cellular-news.com/story/30217.php
“We decided to move Sonera’s e-mail services back to Finland in order to protect the privacy of our Finnish customers. After the migration, e-mails sent from one Finnish Sonnera user to another will not cross Finland’s borders at any stage.” — Juha-Pekka Weckström, senior vice president.
Kanad kitkuge mujal!…
Ma olen ehk mingil määral vanaaegne kuid mulle see sugugi ei meeldi, et välispoliitiliste küsimuste läbi võetakse sisepoliitiline kanakitkumine ette….
Lgp. hr. Laar! Täpsustaksin mõnda seika. Mis puutub teie oletustesse või oskuslikku detektiivitöösse, siis tõsi on see, et Indrek on reisisaatjana töötanud. Kuid ei ole ise reisikorraldaja, ega kõnele ühegi reisikompanii huvides, sealjuures ei seisa ma Kuuba kui turismimaa hea nime eest, ega soovi siin juures isiklikku kasu lõigata.
Minus kõneles vajadus ning see väljendus eelnevas kirjatöös – usun, et see tunne on teile tuttav.
Mis puudutab näidet, kus välismaistele intellektuaalidele kunagi ideaalset Venemaad demonstreeriti, siis tõesti on see väide tõsi. Mis aga puudutab minu isiklikke kogemusi, siis vaatamata võimalusele veeta aega ainult 4 või 5 tärni all-inclusive hotellides ning nautida Kuuba klantspilti, eelistan ma järeldusi teha muudest kogemustest lähtuvalt. Istuda õhtusel tänavajupil kohalikega, jagada rummipudelit ning kuulata, millest inimesed sulle räägivad. Oli küll virisemist ja kurva näo tegemist(et meelitada sind oma rahataskut avama), räägiti raskest elust, puudust kannatavast perest, ilusatest asjadest mida pole võimalik soetada jne, KUID mitte üks kuubalane ei tunnistanud, et nad elavad rõhuva diktatuuri küüsis, et nad pole vabad, et nad vihkaksid oma valitsust. Te teate isegi mida vastaks iga teine eestlane kui temalt seda küsida.
Miks me karistame Kuubat selle eest mille nemad ISE valisid, miks me kuulame ja täidame sealjuures USA ettekirjutusi, kuidas Kuubaga peab käituma. See, et ameerika suurkorporatsioonid natsionaliseerimise käigus oma varadest ilma jäid on ju tõsti, kuid antud olukorras oli see ainuõige tee. Põhjuseid ja selgitusi miks Kuuba täna just selline on leiab tuhandeid.
Mis puudutab põgenemisi, siis ma ei vaidle vastu selle toimumisele ja neile põhjustele – soov elada materiaalses “külluse” on üsna ahvatlev, ka kõigile eestlastele kes välismaal tööd käivad tegemas.
Peaaegu kõik kuubalased küsisid ühte ja sama küsimust – Kuidas on elu nüüd, kui te olete Nõukogude Liidust vabanenud? Ja mul oli väga keeruline vastata, sest tean, et nende mõtted liikusid vaid materialistliku heaolu raamides. JAH, meil on nüüd paremad asjad, värvilised jopid, triibulised topid, välismaised autod, pangalaenud ja oma kodud, värsked sarvesaiad ning itaalia ekspresso ja me oleme sõnavabamad, saame reisida ja teha veel kõiksugu muid asju. Loomulikult ajab see jutt kuubalase silmi pööritama, kuid lisasin, et SINA oled sellest vaba ja see vabadus on teil siin ja praegu ning sellest ilma jäädes olete te oma vaimus rikkamad.
Ei ole ma kommunist, ega suurem asi sotsialist. Küll aga siiras ja huvitunud kesk ja lõuna-ameerika huviline. Mind huvitavad inimesed nende mõtetega rohujuure tasandil, mitte hotelli tubadest ega turismibussidest vaadatuna. Just sellist maailma üritasin ka reisijuhi tööd tehes pakkuda.
Tervitustega