Ajalugu ja jalgpall on ohtlik kokteil. Venemaal on seda kahjuks viimastel nädalatel üritatud kokku segada. Vene jalgpallifännide poolt tribüünile veetud suur Peeter I pilt pidi rootslastele meelde tuletama kaotust Poltaava lahingus. Veel hullem – Vesti-24 kanalis näidati iga poole tunni taga reklaami, milles olid katked Jäälahingust ja Poltaava lahingust ning “Gladiaatori” muusika taustal nähtav tekst -Venemaa 2, Rootsi 0. Mitmed analüütikud on kõiges selles näinud marurahvusluse kasvu Venemaal. Rootsi saatkond jäi oma kommentaarides rahulikuks, mainides vaid, et kui Rootsi televisioonis peaks hakkama näitama kõiki lahinguid, mida rootslased venelaste vastu võitnud on, siis oleks nimekiri üsna pikk. Kõrged ootused seadsid Venemaa noore ning ilusat jalgpalli mängiva meeskonna ilmselt tugevama surve alla, kui ta kanda suutis – muidu oleks hävingut Hispaania vastu poolfinaalis raske seletada. Vahest ongi hea, et Venemaa tee poolfinaalis lõppes. Hispaania ja Venemaa pole omavahel sõdinud, mis oleks aga juhtunud, kui Venemaa finaalis Saksamaalt oleks lüüa saanud?
Mul on väga hea meel, et minu eelmine kommentaar sedavõrd agara ning huvitava arutelu on käivitanud, mis on Kuuba sanktsioonidest juba üsna kaugele kandunud. Mul oli väga hea meel lugeda ka välisminister Urmas Paeda seisukohta, et Eesti toetab sanktsioone kommunistliku Kuuba vastu. Usutavaks muutuvad need sõnad paraku aga vaid siis, kui homme Eesti tõesti nii ka käitub ning eilsel õhtusöögil langetatud otsuse blokeerib. Vastasel korral suudame antud küsimuses vaid sõnu toota.
Ühtlasi oleks asja arutavale avalikkusele hea meelde tuletada, et tegemist pole mitte majandusssanktsioonidega vaid Kuuba kommunistlikele ametnikele kehtestatud teatavate piirangutega, kohustusega kutsuda Euroopa saatkondade vastuvõttudele ka Kuuba teisitimõtlejaid jt. sedalaadi sammudega, mille eesmärgiks on näidata, et Kuubas toimuv pole Euroopa väärtussüsteemile vastuvõetav. Nende ülimalt leebete sanktsioonide kõrvaldamine näitab, et Euroopa meelest on Kuubal tõepoolest käimas liberaliseerumine ehk seal on kõik OK. See pole sõnum, mida Kuubat demokratiseeruda aitaks.
Euroopa Liit otsustas tühistada sanktsioonid kommunistliku Kuuba vastu, tunnustades sellega Raul Castro valitsuse “liberaalseid reforme”. Seda uudist võis oodata, kuid ikkagi on seda vastik lugeda. On raske uskuda, et terve mõistusega inimesed võivad tõsiselt rääkida Kuubal saabunud liberaliseerimisest. Jah, Kuubal on nüüd kohalikel inimestel õigus siseneda välismaalasi majutavatesse hotellidesse, samuti võivad nad nüüd omada arvutit – kuigi raha selleks näib jätkuvat vaid kommunistlikul nomenklatuuril. Interneti vaba kasutamine on aga endiselt keelatud, räägitud muudest vabadustest. Ja seda nimetatakse liberaliseerimiseks? Euroopa võiks kuulata antud küsimuses nende arvamust, kes demokraatia eest Kuubal seisavad ning kes olid sanktsioonide mahavõtmise vastu, kinnitades, et see vaid julgustab kommunistlikke võime endisel viisil jätkama. Euroopa Liit otsustas küll, et aasta jooksul vaadatakse olukord Kuubal uuesti läbi, kuid kahjuks ei saa kohe kuidagi uskuda, et juhul, kui poliitvangid endiselt vanglates mädanevad ning internet kuubalastele suletuks jääb, Euroopa mehemeelt leiab, et sanktsioonid taastada. see otsus nõuab üksmeelt ning kindlasti leidub Euroopast vähemalt üks riik, kes selle blokeerida võtab.
Üksmeelt nõuab aga ka sanktsioonide kõrvaldamine. Seetõttu on mul häbi mitte ainult Euroopa vaid ka oma maa pärast. Eesti teab oma valusate kogemuste põhjal, mida kommunism endast kujutab. Mida oleksime mõelnud, kui peale noorterahutusi ja 40 kirja oleks Läänes kuulutatud, et tegelikult ei toimi Eestis mitte venestamine vaid liberaliseerimine, mille tõestuseks on fakt, et kuigi dissidente pannakse Nõukogude Eestis endiselt vangi, kiusatakse 40.kirjale allakirjutanuid lihtsalt niisama taga. Nüüdseks on sellest möödunud paarkümmend aastat ning oleme oma mineviku unustanud. Kuigi kaks riiki – Rootsi ja Tśehhi – sanktsioonide kõrvaldamise vastu välja astusid, jättis Eesti nad toetuseta. Nii pandigi lõpuks nendegi suud kinni, jõudes “kuldse” üksmeeleni, mis kommunistlikku diktatuuri Kuubal paraku vaid tugevdab.
Mul oli hea meel kuulda, et Riigikogu töökorra komisjonis jõuti peaaegu otsuseni kõrgemate ametimeeste palkade külmutamise asjus. Niisiis kavatsetakse külmutada 2007 aasta lõpu tasemel Riigikogu, ministrite, presidendi, eurosaadikute, õiguskantsleri, riigikontrolöri ja teiste isikute palgad. See ei ole lihtsalt samm eeskuju näitamiseks: juba järgmisel aastal oleks sellest saadud kokkuhoid riigieelarvele ligi 45 miljonit krooni. Lisaks külmutataks selle seadusega ka eripensionide palgatõus, mis Riigikogu eripensionäride puhul annab kokkuhoidu 8,5 miljonit krooni. Kui keskmine palk peaks langema, siis selle eelnõu järgi kukuksid ka nende ametimeeste palgad. Lisaks külmutatakse ka ministrite esinduskulud ja Riigikogu liikmete kuluhüvitised.
Täna on Riigikogu erakondadel võimalus näidata, et saame aru majandusseisaku ajal vajadusest teha ebamugavaid kuid vajalikke otsuseid. Muidu oleme lihtsalt ilukõnelejad, kes räägivad sellest, et palgakasv on inflatsioonitempot tõstev ning peaks kulusid kokku hoidma. Viis erakonda ütlesid, et nad on nõus eelnõu algatama. Olen kindel, et Reformierakond tuleb järgmiseks nädalaks samuti selle otsuse taha. Kui parlament seda otsust ei langeta, saab parlamendi autoriteet tõsiselt kahjustatud.
Eesti sportlased on oma rahvast viimasel ajal rõõmustanud. Võrkpallurid jõudsid ilusa võiduga Poola üle otse EM-võistlustele, Kaia Kanepi mängib parajasti Prantsuse lahtiste meistrivõitluste veerandfinaalis. Talle hoiab pöialt kogu Eesti. Kurb on vaid see, et Eesti avalik-õiguslik ringhääling seda hetke Eesti televaatjateni ei too. Võib ju väita, et kes oleks Kaia sellist mängu võinud ette näha, kuid nüüd kui Eesti spordiajaloos ainulaadne hetk käes, peaks jätkuma operatiivsust, et Kaia mäng ka Eesti televaatajateni tuua. “Kalev” Sport sai sellega hakkama, kus on avalik-õiguslik televisioon?