Reedel kell kolm saadetakse viimasele teekonnale vabadusvõitleja Enn Sarv. Ühes oma kirjutises on Enn Sarv rõhutanud põlvkondade sideme alusel kasvanud rahva identiteedi ehk iseduse tähtsust. Enn Sarv on läbi oma elu seda isedust kandnud ning tugevdanud. Sündinud 13.mail 1921.aastal, kasvanud ja elanud koos iseseisva Eesti riigiga, kuulus Enn Sarv põlvkonda, kelle jaoks Eesti iseseisvus oli elu loomulik koostisosa. Kuidagi loomulik oli ka Enn Sarve liitumine Eesti Üliõpilaste Seltsiga, mille aktiivne liige ta elu viimaste päevadeni oli. Enn Sarv ei leppinud kunagi iseseisvuse kaotusega, tema elu täitis võitlus erinevate totalitaarsete süsteemide vastu, olgu nad siis pruuni või punast värvi. Tema elus ja võitluses kehastus Eesti saatus. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liikmena vangistati ta natside poolt, järgnes Stutthofi koonduslaager, siis Eestisse tagasipöördumine – ning uus arreteerimine nõukogude julgeoleleku poolt ning pikad aastad Siberis. See ei murdnud aga Ennu vaimu. Eestisse tagasi pöördudes lõpetas ta ülikooli ning ehitas oma elu üles, kasvatades lastest – ja lastelastest – samasugused eeskujulikud rahvuslased nagu ta seda ise on. Vähe sellest, üle EÜSi on Enn Sarv oluliselt mõjutanud veel mitmeid põlvkondi, hoides ja arendades Eesti isedust. Temata on tänast Eestit raske ette kujutada, temata oleks väga palju jäänud tegemata, Enn Sarve seismine Eesti õigusliku järjepidevuse kaitsmise eest ja kommunismi natsismiga samal kombel hukkamõistmine, on Eestile olnud kandva tähedusega. Enn Sarv on elanud uhke elu, tänu Sulle selle eest.

See, mis hetkel Tiibetis toimub, on meile kui eestlastele kahtlaselt tuttav. Kommunism jääb kommunismiks, teostatagu teda kas Venemaal või Hiinas. Vägivald ja genotsiid kuuluvad tema juurde täiesti lahutamatult. Eesti vabanes kommunistlikust süsteemist viiekümne aastaga, Tiibet on kommunismi haardes olnud mõned aastad kauem. Paralleelid on ilmsed. Kui algul oli terror avalik, siis aja pikku asendus see survega kultuurile, religioonile ja mälule, võttes seejärel suuna ulatusliku kolonisatsiooni näol kohaliku rahva vähemuseks muutmisele oma kodumaal. Oleks kurjuse impeerium veel aastakümne püsinud, oleks nii läinud ilmselt ka Eestis. Nõukogude Liidus algas viimane suurem venestuskampaania 1978. aastal, kaks aastat enne olümpiat. Olümpiaaastal tõi ta kaasa ulatuslikumad noorterahutused ning “40. kirja”. Impeeriumi lõpuni jäi sel hetkel veidi vähem kui kümme aastat. Mõned aastad tagasi arutasime Dalai-Laamaga ideed panna kokku raamat, kus võrreldakse kommunistlikku okupatsiooni Eestis ja Tiibetis. Näib, et kätte on jõudnud soodne hetk see projekt lõpule viia.

Riigikogu esimees Ene Ergma on pöördunud Riigikogu saadikurühmade poole palvega esitada talle oma arusaamad Riigikogu palgasüsteemi võimaliku muutmise kohta. On hea, et Riigikogu esimees on seda teinud. Nüüd pole enam kellelgi võimalik vastusest mööda hiilida. Isamaa ja Res Publica Liit arutab oma vastust järgmisel nädalal, kuid Riigikogu ühe kauaaegsema liikmena võin oma arvamuse välja ütelda. Pealegi pole ma kunagi varjanud, et Riigikogu praegune palgasüsteem ei vasta ka minu meelest rahva õiglustundele. Omal ajal leidsin, et oleks tark siduda Riigikogu liikme palk mitte keskmise palga vaid miinimumpalgaga. Praeguseks pole see ilmselt enam võimalik, sest miinimumpalk on oma rolli Eestis kaotanud. Nii on tekkinud olukorras minu meelest kaks lahendust 1) Riigikogu liikme palk seotakse mõne riigi poolt määratava alampalgaga, näiteks õpetaja palgaga. Esitasin seda ettepanekut enne eelmise Riigikogu valimisi, kuid seda peeti populistlikuks. Ei saa seetõttu loota, et see ettepanek ka praegu läbi läheks. Õpetajatele tagaks see igal juhul püsiva palgatõusu sõltumatult Riigikogu koosseisust. 2) Riigikogu palga määrab selle järgmise koosseisu jaoks ära sõltumatu komisjon, mille moodustamise alused ja koosseisu määrab ära seadus.

Viimase ettepaneku läbiminek võiks seni esitatud seisukohti vaadates olla üsna realistlik. Sellega võib, kuid ei pea kaasas käima teiste keskmise palgaga seotud amjetipalkade määramise läbivaatamine. Igal juhul loodan, et Riigikogu oma esimehe ettepanekut tõsiselt võtab, asja läbi arutab ning uue korra vastu võtab.

Venemaa presidendivalimised on andnud oodatud tulemuse: tööliste ja talupoegade, parteilaste ja parteitute ühendatud pingutuse tulemusel on need võitnud president Putini poolt nimetatud kandidaat Dmitri Medvedev, kes ametisse astumise järel nimetab ametisse Putini juhitud valitsuse. Võimu rahumeelne üleminek Putinilt Putinile on seega teoks saanud. Jaak Allik peab vajalikuks sellise suurepärase valimistulemuse puhul Venemaad juba õnnitleda – Venemaal on Putini valitsemise ajal tema meelest läinud hästi ning Medevedevi ajal läheb veel paremini. Oleneb kustpoolt vaadata. Autoritaarse valitsemise taastamine ning tülliminek Läänega pole tegelikult Venemaa pika-ajalistes rahvuslikes huvides – iga katse üles ehitada impeeriumit on Venemaale ajaloos väga kalliks maksma läinud. Venemaa ees seisvate väljakutsetele vastamiseks – olgu selleks kasvõi demograafiline katastroof, hinge vaakuv infrastruktuur või keskkonnaprobleemid – pole samas vaimus jätkates lootust. Huvitavaks võib Venemaal aga minna siis, kus Kremlisse asunud Medevedev aasta või paari pärast aru saab, et ametlikult on ju ikkagi tema Venemaa president, mitte see mees, kes peaministri positsioonilt Venemaad juhib. Egas midagi, elame näeme. Seni võib aga nõustuda Euroopa ühe tuntuma Vene eksperdi Mark Leonardi arvamusega, et hõisata pole Euroopal Medevedevi valiku puhul küll midagi. Kuigi väliselt on talle üritatud anda läänemeelse liberaali ilmet, ei muutu tegelikult Venemaa poliitikas vähemalt esialgu midagi.