Nii nagu võis arvata, üritab Venemaa jõuliselt välja mängida oma kaarte seoses Kosovo iseseisvusdeklaratsiooniga, esitades end maailma rahu kaitsjana ning andes mõista, et kes Venemaaga häid suhteid soovib hoida, see ärgu Kosovot tunnistagu. Viimane soovitus võib Venemaale vahest sootuks vastupidise tulemuse anda – kes siis Euroopast ikka vähemalt avalikult tänase Venemaa sõiduvees soovib olla. Omaette küsimus on loomulikult, kas Venemaa tekkinud olukorda oma naabruskonnas üritab kasutada. Ehk kui Lääs tunnistab Kosovo iseseisvust, kas Venemaa ei kasuta seda ära näiteks Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustamiseks. Selline samm võiks Kaukaasias loomulikult viia otsese relvakonfliktini, sest Gruusial on sõjaline võimekus mõlema piirkonna kontrolli alla saamiseks olemas. See omakorda võib aga viia avaliku konfliktini Venemaaga.

Loodan siiski, et seda ei juhtu. Esiteks on Gruusia ja Venemaa suhted viimastel nädalatel paranenud. Seda mitte niivõrd sentimentaalsetel kaalutlustel, vaid Venemaal on Gruusiat hetkel WTO-sse saamiseks tarvis. Selleks tuleb aga avada ühised tollipunktid just samade piirkondade piiril Venemaaga. Muidu pole Venemaal WTO-sse asja. Gruusia on oma kaarte siin rahulikult ja tasakaalukalt välja mänginud ning on ka tulemust saavutamas. Teiseks ei soovi Venemaa ilmselt kahjustada Sotśi olümpiamänge mingi sellest mõne kilomeetri kaugusel käiva sõjalise vastasseisuga. Need mängud on Venemaa jaoks ju tunduvalt suurema tähendusega kui Abhaasia või Lõuna-Osseetia, mida Venemaale strateegiliselt vaja pole. Kolmandaks loodaks, et Venemaa suudab realistlikult arutleda. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamine looks Kaukaasias üliohtliku pretsedendi, mis võib selle püssirohutünnina plahvatama panna. Pole ju mingi saladus, et ega Venemaa seal kõige populaarsem pole. Ma ei räägi siin isegi mitte Tśetśeeniast, vaid ka teistest antud piirkonna rahvastest. Kui ikka 30 000 Lõuna-Osseedile ja 200 000-le abhaasile antakse iseseisvus, siis mida peavad teised rahvad veel ootama? Venemaa enda huvides oleks mitte sellisele riskile minna.

Nii võiks loota, et Kosovo Kaukaasias pretsedenti ei loo. Kindlat ei saa seda kahjuks öelda, sest Venemaa on varemgi käitunud mitte enda rahvuslikke huvisid vaid mingit hetkeemotsioone silmas pidades. Selleks ei jää Euroopal üle muud, kui kõike seda hästi rahulikult Venemaale selgitama. Euroopa peab kujunenud olukorras käituma aktiivselt, mitte laskma end sündmustest kanda vaid vähemalt üritama neid juhtida.