Eesti vajab ühtset alkoholipoliitikat.
Tuleval neljapäeval jätkab valitsuskabinet arutelu majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi poolt esitatud ettepaneku üle kehtestada üle Eesti alkoholile ühtne öine müügipiirang. Seda küsimust arutati üsna tuliselt ka koalitsiooniläbirääkimistel, kus jõuti kokkuleppele, et kokkuleppele ei jõuta. Kuna ühiskonna jaoks on aga tegemist olulise küsimusega, siis on möödapääsmatu, et see nüüd ikkagi valitsuskabineti ees seisab. Eesti avalikkuse jaoks on küsimus lihtne: kas valitsus võtab midagi konkreetset ette alkoholi liigtarbimise pidurdamiseks või mitte. Rahva ootused on teinud võimalikuks mitmetes omavalitsustes langetatud populistlikud otsused, mistõttu öö mõiste kõigub Eesti erinevates piirkondades kella kaheksa ja kahe vahel. See annab uut hoogu alkoholiturismile, mis on ohtlik mitte ainult alkoholisõpradele vaid ka nende teele jäävatele kaaskodanikele. Võime loomulikult pikalt vaielda, kui paljud omavalitsused on ühel või teisel viisil öist alkoholimüüki piiranud. Sotsiaalministeerium väidab, et neid on kaheksa, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, et 38. Otsustada tuleb valitsusel sellele vaatamata. Läinud laupäeval võttis Isamaa ja Res Publica volikogu üksmeelselt vastu otsuse toetada Juhan Partsi ettepanekut. IRL seisab selles küsimuses ühemõtteliselt oma ministri selja taga ning loodab, et nii nagu varemgi, jõuab valitsuskabinet ka nüüd tõsise ja asjaliku arutelu järel konsensuslikule otsusele.
Lp hr Laar,
Alkoholi ja laste küsimus on eesti rahva ellujäämise küsimused mõlemad ja siin pole mõtet ajada bürokraatlikku ümbertnurgajuttu. Nii alkoholipoliitikas kui ka perepoliitikas meenub saja aasta tagune olukord: ka siis seisis eesti rahvas samade probleemide ees mis meie siin praegu: (maa)rahvast jäi vähemaks, haritud eestlane kippus põlgama oma eesti päritolu ning jooma ka veel peale selle.
Mõlemad: nii pere kui joogiprobleemid on Toompeal oma tegelikus sisus teadvustamata – suurperede toetused, ok – ühtteist see annab, kuid enne 3. last tuleb esmalt sünnitada ka 1., 2. laps ja vaadata, kuhu on sel lapsel linnas või maal minna või mida teha.
Kui sa oled näiteks 7-12-aastane, ei ole vahet, elad sa Tallinna kesklinnas või Võõpsus ja isa-ema on kümme tundi päevas kodunt eemal- Eesti majanduskasvu kindlustamas – kes sind viib-toob-toidab kõik need 6 koolist üle jäävat tundi? Üks vanematest? Kui üks vanematest jääb koju, siis ei saa jälle korteri laenu makstud jne. Pigem mitte lapsi teha, on ratsionaalse inimese otsus.
Soomlased on kõik need raskused läbi teinud. Neil ei ole asi väga hea, kuid ka mitte nii kehva kui Eestis – ja see on aastakümnete jooksul tehtud visa töö tulemus, millega meil süsteemitult alles üritatakse alustada. Nende kogemusest oleks meil õppida nii perepoliitika, lastetoetuste, tugisüsteemide kui ka kõige triviaalsemate mänguväljakutegi osas.
Samuti on see riik teadvustanud juba tükk aega tagasi alkoholismi kui rahvusliku tõve olemasolu ning ulatust oma rahva seas ega ürita niisama nalja teha mingite viinapoe kellaaegade siia-sinna keeramisega.
Ajaloolasele Mardile on ilmselgelt teada paar väikest tõsiasja: Villem Reiman saatis teatavasti oma lapsed Soome kooli ning võitles nagu Jaan Tõnissongi eesti rahva joomapahe vastu viimse veretilgani (ja jumala õigesti tegi).
Ka meil praegu oleks aeg hakata vaatama, mis toimub eesti koolis tegelikult ja kui vanalt töödrügavate vanemate ja “eduühiskonna” hoole alt välja pudenenud laps tegelikult alkoholiga kokku puutub… vastused on jahmatavad ja puudutavad otseselt meie riigi tulevikku.
Eesti vajab ühtset alkoholipoliitikat, muidu ei ole sellel kõigel üldse mõtet. Erinevates maakondades ühtsed müügiajad – nii poodides, kui baarides. Kui leitakse, et keelud on siiani siiski kasuks tulnud, siis lähtuda ühtsusest, mitte, et alkojoobes ‘isend’ istub rooli ning sõidab lähimasse linna alkoholi järgi. Samuti võiks olla kindlalt paika pandud baaridest kaasamüümise/ostmise ‘poliitika’ – k.a. tanklad jms. putkad. Kõik on segane ning segadust tekitavad – nii eestlastele, kui turistidele. Selge see, et kell 20.00 on alkomüügikeeluks natuke liiga vara. Alkomüügikeeld võiks alata (kui üldse), siis koos öörahuga ning baarides võiks olla näiteks 04-07 kange alkomüügikeeld ning lahjemad joogid (siidrid; õlled; veinid) võiks olla kuni klubi, baari, pubi, restorani sulgemiseni.
Need on lihtsalt minu poolt väikesed ideed.
Tänan tähelepanu eest.
Äkki midagi niimoodi kui arvesse võtta näiteks kange alkoholi mõju:
1) Keelata väikestel poodidel kauplemine kangema alkoholiga kui 15 mahuprotsenti
2) Ühtlustada müügikellajad
3) Kange alkoholi hakkaks käitlema ainult suured poed kus peaks selle soetamiseks kasutama eraldi kassat. Kohustuslikus korras ALATI dokumendi kontroll ning turvakaamerad mis salvestaks konkreetse ostja.
Ning nende materjalide arhiveerimine kohustuslikuks mõneks aastaks, et tagantjärgi saaks trahvida kauplusi mis on müünud alaealistele alkoholi.
Niimoodi kaoks kauplustel igasugune huvi müüa alaealistele alkoholi.
4) Piirata kange alkoholi müügikellaegasid niimoodi, et soodustatud oleks lahjema alkoholi tarbimine ning sellega muuta tarbimisharjumusi
Mina kui veel hiljuti Tartu Ülikooli tudeng võin öelda, et Tartus kella kahest öösel algav alkopiirang on igati mõistlik. See on aeg, mis ei sunni suurtes kogustes ette varuma ning juba piisavalt hiline, et ei teki tahtmist kuhugi imekohta joogi järgi minekuks.
Kuna erinevates kohtades on see alkopiirang erinev, võiks ju ometigi teha korralikud avaliku arvamuse küsitlused, et selgitada välja parim alkopiirde aeg. Kas tartlased varuvad ette? On nad piiranguga rahul? Kas tarbivad vähem? Kuidas Tallinnas samad näitajad?
Juhiks tähelepanu, et ühe vitsaga löömisel võivad tekkida probleemid. Tartus on öösel võimalik suvalisest linna nurgast 20 minutiga mõnda poodi jalutada. Tallinnas ei ole. Kui joogine Tartu tudeng läheb peale kella 23 õlle järgi, läheb ta jala, sest 24/7 poed ja tanklad on lähedal. Kui tallinlane läheks sama piiranguga peale 23 õlle järgi, peab ta minema autoga. Sest 24/7 kohad on haruldased.
Luksemburgis sõbra juures viibisin, siis seal oli suhteliselt tavaline, et hommikul kaks õlut söögi kõrvale, autoga tööle, lõunapausil õlu, pärast tööd pubisse, õlled sisse, autoga koju, õhtusöögi kõrvale ka õlu ja siis õhtul tshillides näiteks väike vein. Tegu oli jõuka keskklassi perega. Ja Luksemburg on maailma esiotsas nii alkotarbimiselt kui ka rikkuselt. Pole vaja alkoholi karta.
Selge see, et Eesti vajab ühtset alkoholipoliitikat. Siin eespool räägiti mitmeid mõtteid, püüan need kokku võtta avaldades ka oma arvamust.
1) Tänasel päeval kohalikud omavalitsused pole eristanud kanget ja lahjat alkoholi (seaduses on definitsioonid olemas).
Kange alko müük keelatagu või kl 20.00 ära, pole hullu. Kui aga sõber õhtul sauna kutsub, siis võiks olla võimalus mõned õlled ligi võtta, et saunaõhtule mitte kahe palja käega minna.
2) Samuti räägitakse ainult poodidest, aga ei räägita baaridest. Tean tutvusringkonnast, et kui on tuttav baarmen, siis ikka annab sebida kinnise korgiga joogid kaasa, olgu peale siis kallima hinnaga (kes see janusena hinda vaatab) – kannatab rohkem pere eelarve…
3) Ei räägita ka müügi algusest. Tagamaks, et mingi veoauto- või bussijuht hommikul pohmakaparanduslõhnadega rooli ei istuks, tuleks alkoholi müüki alustada tunduvalt hiljem, nt mitte enne kl 10-st. Olid ju kunagi ajad, kui alkot müüdi alles kl 14-st, mis ei võiks olla välistatud (sel juhul puhkepäevad võiks olla välja arvatud ja nt kl 10-st).
Mõistlik oleks:
1) Poodides lahja alkohol kuni kl 23-ni (siis ju enamik poode ka suletud) või ka 24-ni, baarides kuni sulgemiseni.
2) Poodides kange alkohol kuni 23-ni (või ka 21/22-ni), baarides kuni kl 2-ni.
Müügi algus mõlema alkoholi puhul kl 10-st.
Oleks päevapealt minu teha, siis kehtestaks sellise lihtsa reegli, mis kehtib nii poodide kui ka baaride kohta:
1) Lahja alkohol – saadaval 24h (no hädapärast võib ka 02-08)
2) Kange alkohol – müügipiirang 02-14
Mida keerulisemaks süsteem teha, seda raskem on ju seda kontrollida. Eks baare ongi seetõttu raskem kontrollida, kuna ei saa kindlaks teha, mida täpselt sinna topsi sisse pannakse (pudeliga ju jooke välja ei jagata) – selleks peaks sellele joogile kiiranalüüsi tegema.
Selge see, et (Tallinnas) kl 20-st piirang on ebamõistlik ja toob hoopis vastupidise efekti – inimesed varuvad ja seega on ahvatlus varusid hävitada ehk tarbitakse hoopis rohkem. Pluss alkoturism lähivaldadesse pärast kl 20. Ja ka ebaõiglane – mingid töötud prügikollid saavad päev otsa oma kange bocki kätte, aga õhtul hiljem oma tööpäeva lõpetav tööinimene ei tohi omale pudelit lahjat õlut lubada (eriti suvisel ajal). Lisaks veel asjaolu, et terve Eesti irvitab Tallinna nn “kuiva seaduse” üle. Ainult üks positiivne asi selle juures, mida tasub ka poliitikutel kõrva taha panna – iga suvaline Vasja peaks ka nüüd aru saama, et valides Keskerakonda aidates selle (ainu)võimule, siis tulevadki sellised ebamõistlikud piirangud ja näide on olemas. Täna tundub, et lihtne Vasja peab seda pigem kaupmeeste vandenõuks, kui teatud erakonna poliitikute otsuseks.
Võiv-olla vajab võib olla mitte.
Kui võtta eestit kui nelja valtseva partei asja. Siis hea kui nad omavahel asja kooskõlastaks. Aga terve eesti kohta ühtset põhimõtet ajada pole võimalik.
Ei ole mõtet täiskarsklast panna veini või viskiklubi presidendiga ühe nõupidamislaua taha. AA liikmetest rääkimata.
Nii nagu pole võimalik ühtset nohupoliitikat ajada ei saa ka alkoholipoliitikast asja.
Mäletan hästi, kui talóngi eest sai viina. Ma pole elus viina suhu võtnud, aga võtsin ka mina oma talongiviina välja. Pärast ei oskanud nendega midagi teha. Kuskil kapinurgas peaks veel pudel alles olema.
Seni kui toodetakse ilusamaid pudeleid, paremaid kokteile, maitsvamaid jooke, ei aita ükski poliitika. Olgu see nii ühtne kui tahes.
Kui sportimine oleks sama odav kui joomine siis vist teeks rohkem sporti. Spordi tegemine ei ole mitte ainult kallis vaid suhteliselt võimatu. Talvel on kõik saalid broneeritud, jooksuradasid ei ole mitte kuskil. Selle asemel, et keelata, mille tulemus on vastupidine peaks hoopis mõtlema alternatiivide peale. Kui rumal saab olla? Kergem on keelata.