Vabariigi 90. sünniaastapäeva pidulikkus jõudis vaevalt minevikuks saada, kui igapäevapoliitikas kakelus taas lahti läks. Lugesin sügavas hämmingus tänases „Eesti Päevalehes” avaldatud kirjatükki, kust sain endale üllatuseks teada, et abstraktsed „IRL poliitikud” on võtnud minister Partsu tegevuse suhtes „kriitilise hoiaku”, kuna minister Parts ajavat omakasu taga ajades valitsust lõhki. Ajakirjanikul oli lugu ilma ühtegi tõetestidele vastupidavat allikat kasutamata kirjutades justkui „teada” ka „intriigi” põhjus – Mart Laar pürgivat nimelt Brüsselisse Siim Kallase kohale, pärast mida Parts saaks erakonna esimeheks. Nii heidetakse fakte kontrollimata varju Juhan Partsi kuudepikkusele tööle teedeehituskavade alternatiivide väljatöötamisel ja pingutustele saavutada olemasolevate vahendite juures Eesti riigile(!) parim lahendus – jätkata Tallinn-Tartu maantee kiiret ehitust ilma kohalike teede arvelt vahendeid näpistamata.

Uskudes, et vabas riigis vaba sõna viljelevad ajakirjanikud peaksid vähemalt teoreetiliselt oma lugudes ka teatavatele allikatele tuginema, olen juba mõnda aega oodanud, kas keegi ka minult küsida kavatseb, kas ma üldse soovin kõnealusele Brüsseli kohale kandideerida. On enam kui hämmastav, et seda pole tehtud. Nii ei jää mul tänast olukorda arvestades, ning ajalehes avaldatud küsitavatele ja ainult anonüümsetele allikatele tuginevat artiklit lugedes, üle muud kui ajaveebi kasutades kõigile kuulutada: ma ei ole Siim Kallase kohast huvitatud.

Minu huvi puudumisel on mitmeid põhjuseid. Esiteks olen oma erakonnale lubanud, et olen tema käsutuses seni, kuni erakond mind vajab. Ja teiseks – Siim Kallase ametikoht lihtsalt ei huvita mind. Kui peaksin erakonnajuhi kohalt lahkuma, on mul edasiseks eluks teisi ja minu jaoks huvitavamaid väljakutseid.

Ja üldse pole ma valitsuskoalitsioonis täheldanud mingit verist heitlust Komisjoni esindaja koha pärast. Või kui kuskil see kaklus käib, siis väljaspool IRL haardeulatust. See kaklus on ka täiesti mõttetu, sest Eesti riik peaks oma Komisjoni esindaja koha esitamisel käituma äärmiselt ratsionaalselt ning vähem poliitiliselt. Selleks, et Eesti saaks Komisjonis endale võimalikult hea koha – ja ärge tulge mulle rääkima, et pole mingit tähendust, mis koha üks või teine riik Komisjonis saab – tuleb lähtuda eeskätt Europarlamendi valimiste tulemusest ning saata sinna esindaja Parlamendi ja seega Komisjoni parteilise enamuse seast. Sest kuigi keegi seda välja ei ütle, muutub Komisjon järjest poliitilisemaks. Eesti kuue europarlamendi saadiku valimiste tulemused ei etenda valimiste üldtulemuse määramisel seejuures paraku suuremat rolli. Teiseks kriteeriumiks on ühe või teise kandidaadi isiklik läbilöögivõime, sõprussidemed ning suutlikkus täita just neid positsioone, mis ühelt poolt talle avatud ning teiselt poolt tema lähetanud riigi huvidele vastavad on. Mida vähem on Eesti esindaja määramisel poliitilist intriigi ning mida rohkem kainet mõtlemist, seda parem.

Nii nagu võis arvata, üritab Venemaa jõuliselt välja mängida oma kaarte seoses Kosovo iseseisvusdeklaratsiooniga, esitades end maailma rahu kaitsjana ning andes mõista, et kes Venemaaga häid suhteid soovib hoida, see ärgu Kosovot tunnistagu. Viimane soovitus võib Venemaale vahest sootuks vastupidise tulemuse anda – kes siis Euroopast ikka vähemalt avalikult tänase Venemaa sõiduvees soovib olla. Omaette küsimus on loomulikult, kas Venemaa tekkinud olukorda oma naabruskonnas üritab kasutada. Ehk kui Lääs tunnistab Kosovo iseseisvust, kas Venemaa ei kasuta seda ära näiteks Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustamiseks. Selline samm võiks Kaukaasias loomulikult viia otsese relvakonfliktini, sest Gruusial on sõjaline võimekus mõlema piirkonna kontrolli alla saamiseks olemas. See omakorda võib aga viia avaliku konfliktini Venemaaga.

Loodan siiski, et seda ei juhtu. Esiteks on Gruusia ja Venemaa suhted viimastel nädalatel paranenud. Seda mitte niivõrd sentimentaalsetel kaalutlustel, vaid Venemaal on Gruusiat hetkel WTO-sse saamiseks tarvis. Selleks tuleb aga avada ühised tollipunktid just samade piirkondade piiril Venemaaga. Muidu pole Venemaal WTO-sse asja. Gruusia on oma kaarte siin rahulikult ja tasakaalukalt välja mänginud ning on ka tulemust saavutamas. Teiseks ei soovi Venemaa ilmselt kahjustada Sotśi olümpiamänge mingi sellest mõne kilomeetri kaugusel käiva sõjalise vastasseisuga. Need mängud on Venemaa jaoks ju tunduvalt suurema tähendusega kui Abhaasia või Lõuna-Osseetia, mida Venemaale strateegiliselt vaja pole. Kolmandaks loodaks, et Venemaa suudab realistlikult arutleda. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamine looks Kaukaasias üliohtliku pretsedendi, mis võib selle püssirohutünnina plahvatama panna. Pole ju mingi saladus, et ega Venemaa seal kõige populaarsem pole. Ma ei räägi siin isegi mitte Tśetśeeniast, vaid ka teistest antud piirkonna rahvastest. Kui ikka 30 000 Lõuna-Osseedile ja 200 000-le abhaasile antakse iseseisvus, siis mida peavad teised rahvad veel ootama? Venemaa enda huvides oleks mitte sellisele riskile minna.

Nii võiks loota, et Kosovo Kaukaasias pretsedenti ei loo. Kindlat ei saa seda kahjuks öelda, sest Venemaa on varemgi käitunud mitte enda rahvuslikke huvisid vaid mingit hetkeemotsioone silmas pidades. Selleks ei jää Euroopal üle muud, kui kõike seda hästi rahulikult Venemaale selgitama. Euroopa peab kujunenud olukorras käituma aktiivselt, mitte laskma end sündmustest kanda vaid vähemalt üritama neid juhtida.

Kui nädalapäevad tagasi andis press teada Urmas Reinsalu vastu Merko poolt kavandatavast kohtuasjast, arvasin, et tegemist on halva naljaga. Nüüd on aega juba nii palju möödas, et tundub, et nii see paraku pole. Sellest on kahju. Merko probleemidest võib ju aru saada. Maadevahetuse kohtuasja arutamine avalikkuse ees pole toonud tulu ei uurimisele ega asjaosalistele. Eriti raskelt on selle all kannatanud Merko, kes on pidanud nägema oma aktsia väärtuse kiiret langust – kuigi tegu pole kindlasti vaid maadevahetusskandaali mõjuga, Tallinna börsil on langenud kõik aktsiad. Igal juhul on raske aru saada, mis eesmärke sellise tilgutamise teostajad soovivad saavutada – kaotavad sellise asjaajamise juures ju kõik osapooled. Selline olukord ei saa aga õigustada seda sõjakäiku, mida Merko on Urmas Reinsalu vastu kavandanud ühe kriitilise ütluse suhtes. Ma saaks aru, kui Reinsalu väljaütlemisest tunneks end solvatuna Eesti Posti endine juhtkond – sest tema möödalaskmistele Reinsalu ju vihjas. Merko advokaatide sekkumine on siin enam kui üllatav. Eestis peaks jätkuvalt kehtima õigus oma arvamusele. Selle mahasurumisel kaotaksime midagi muud väga olulist.

Tuleval neljapäeval jätkab valitsuskabinet arutelu majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi poolt esitatud ettepaneku üle kehtestada üle Eesti alkoholile ühtne öine müügipiirang. Seda küsimust arutati üsna tuliselt ka koalitsiooniläbirääkimistel, kus jõuti kokkuleppele, et kokkuleppele ei jõuta. Kuna ühiskonna jaoks on aga tegemist olulise küsimusega, siis on möödapääsmatu, et see nüüd ikkagi valitsuskabineti ees seisab. Eesti avalikkuse jaoks on küsimus lihtne: kas valitsus võtab midagi konkreetset ette alkoholi liigtarbimise pidurdamiseks või mitte. Rahva ootused on teinud võimalikuks mitmetes omavalitsustes langetatud populistlikud otsused, mistõttu öö mõiste kõigub Eesti erinevates piirkondades kella kaheksa ja kahe vahel. See annab uut hoogu alkoholiturismile, mis on ohtlik mitte ainult alkoholisõpradele vaid ka nende teele jäävatele kaaskodanikele. Võime loomulikult pikalt vaielda, kui paljud omavalitsused on ühel või teisel viisil öist alkoholimüüki piiranud. Sotsiaalministeerium väidab, et neid on kaheksa, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, et 38. Otsustada tuleb valitsusel sellele vaatamata. Läinud laupäeval võttis Isamaa ja Res Publica volikogu üksmeelselt vastu otsuse toetada Juhan Partsi ettepanekut. IRL seisab selles küsimuses ühemõtteliselt oma ministri selja taga ning loodab, et nii nagu varemgi, jõuab valitsuskabinet ka nüüd tõsise ja asjaliku arutelu järel konsensuslikule otsusele.

Kuigi lasterikaste perede toetuseks on viimastel aastatel Eestis mitmeid samme astutud, pole nende olukord ometi kerge. Mida rohkem lapsi, seda suuremad on pere väljaminekud. Neid katta pole ka korraliku sissetulekuga pereisal lihtne. Nii vajavad suurpered riigi erilist toetust. On hea, et neil on sedavõrd tugev esindusorganisatsioon nagu Lasterikaste Perede Liit. Tänu sellele on võimalik olnud mitmeid toetusi – näiteks laste huviringides osalemiseks – kanaliseerida just selle organisatsiooni kaudu, kes teavad paremini kui ükski riiklik organ, kes abi vajab ning kuidas seda konkreetselt kätte toimetada. Saime nendega täna uuesti kokku, arutades, kuidas sellised pered endale oma kodu saaksid. Sest tavatingimustel laenu eluaseme soetamiseks või korrastamiseks on neil lootusetu saada. Kokkuvõttes jäi sõelale kolm pakkumist: 1) lisada majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis kavandatavas lastega peredega eluasemeprojekti mõõde, mille kohaselt riik ei maksaks osa laenu tagasi mitte ainult sündivate laste pealt, vaid paljulapselistes peredes ka olemasolevate laste pealt 2) lisada paljulapselised pered Kredexi programmi munitsipaalehituse toetamiseks 3) käivitada üle Paljulapseliste Perede Liidu eriline programm hädas olevate paljulapseliste perede eluasemetingimuste parandamiseks. Kui senised programmid on hästi töötanud, ei peaks riigil olema põhjust seda liitu ka praegu umbusaldada. Kui suudaksime need sammud ka tegelikkuses astuda, oleks Eesti riik ühe õige asjaga hakkama saanud.