Eile tehti Hollywoodis teatavaks Oscari filmiauhinna kandidaadid. Eestit puudutavad või eestlaste tehtud filmid – Raagi “Klass” ning Tusty “Laulev revolutsioon” olid paraku juba varem välja kukkunud, samas võib rõõmustada, et nad üldse “Oscari” eelvalikus osalesid. Sellele vaatamata kandideerib “Oscarile” vähemalt üks film, mis eestlastele lähedane – A.Wajda “Katõn”, mis jutustab Natsi-Saksamaa ja Kommunistliku Venemaa koostöö tulemusel punaväe kätte vangi langenud poola ohvitseride mõrvamisest NKVD poolt Katõnis. Umbes samal kombel arreteeriti 14.juunil 1941 Petseris mitusada eesti ohvitseri, kellest suurem osa mõned kuud hiljem Siberis maha lasti või vangilaagrites suri. Seetõttu räägib Wajda mitte ainult Poola, vaid ka teiste Molotov-Ribbentropi pakti ohvriks langenud rahvaste saatusest. Juhul, kui juhtuks ime ja Wajdal õnnestuks tõesti oma filmiga “Oscar” võita, oleks see esimeseks sammuks meie kõigi saatuse tutvustamisel maailmaga. Kunstiliselt on Wajda igal juhul “Oscarit” väärt, küsimus on ainult selles, kas läänel selleks julgust jätkub. Venemaal on “Katõni” vastu igal juhul käivitatud agar kampaania. Välja on antud koguni raamat, kus seletakse, kuidas tegelikult nimetatud mõrvaga ikkagi sakslased hakkama said. Wajdat süüdistatakse ajaloovõltsimises ning Venemaa laimamises. Wajda edu oleks sellel taustal kahtlematult ka Eesti edu.
Lp blogija.
Katõnist on tehtud film varemgi. Elem Klimovi “Idi i smotri” (1985. a) on üks ehedamaid näiteid, millesarnast pole veel nägema juhtunud. Olen kirjutanud nimetatud filmist ka seminaritöö.
Esmakordselt nägin Klimovi teost kolm aastat tagasi Taanis, laste ja noorte filmifestivali keelatud filmide eriprogrammis. Šokeeriv! Eriti palju andis juurde vana ja väsinud filmilint – liiga ehe, et olla lihtsalt üks reprodutseering. Kuna eestlane, siis olen teadlik seesugustest laibatöödest ja piinamistest, kuid eriti raske ja valulik oli nähtu mu taanlastest sõpradele, kelle teadmised seesugusest piirduvad peaaegu olematuga. Nähtu ja kogetu jättis äärmiselt sügava mulje, andes tõuke Klimovi semantilist keelt lähemalt uurida.
Olen veel nii noor, et minul jäid need kaks tundi omal ajal nägemata, kuid Katõni õudused on mõjutanud paljusid minust vanemaid inimesi.
Mõistusega võttes on tegemist looga, mille soovitan ära vaadata kõigil filmist, filmikeelest ja ajaloost, propagandast huvitatutel.
Aga lastele näidata sunniviisiliselt midagi seesugust!? (…usun, et olete antud filmi ka ise näinud.)
Heade soovidega,
Maris
Klimovi film on tõesti mõjuv. see juhtustab aga sellest Katõnist, millest oli lubatud NSVLiidu ajal rääkida – ehk sakslaste poolt hävitatud külad. Sellest veelgi jubedam ja ulatuslikum veretöö oli aga karmilt salastatud. Tegemist pole seejuures mitte sama, vaid samanimelise kohaga. Ühel oli vene ajal monument, teisega tegelemise eest võis vanglasse sattuda. Wajda film on just sellest teisest ning ühtlasi sellest, kuidas ajalugu on üritatud kinni mässida.
Ma ei teadnudki, nagu oleks venelaste toime pandud veretöö Katõnis mingi saladus või kellegile teadmata. See oli teada juba 1941 aastal ja Katõnis käis ka rahvusvaheline ekspertide rühm asja kontrollimas. Wajda film on hea ja vajalik aga mitte pommuudis. Mind on ammu huvitanud, kas Tartu vangla veresauna täideviijad on nimepidi tuvastatud ja kust võiks sellist infot saada.
Probleem on selles ainult, et Venemaa ei taha oma osalust selles siiani tunnustada. Kuid ega see pole ainult Katõniga nii. Tartu vangla veretöö täideviijad on pea kõik nimepidi teada kuni käsuandjateni välja, leiad selle kohta teavet raamatust Jaan Tross. Mart Laar. Punane terror 1940-1941.
Tänan. Käsuandjaid ma teadsin, ei leidnud teavet täideviijate kohta.
Ostsin Teie soovitatud “Punase Terrori” aga mingit teavet Tartu vangla mõrtsukatest ma sealt küll ei leidnud. Vaevalt, et Afanasjev isiklikult tappis 192 inimest ühe ööga. Isegi Postimees 1941-1944 annab hulka üksikasjalikumat teavet sel ööl “tööl” olnud valvuritest ja teistest tegelastest. Olen lugenud ka pääsenute jutustusi aga soovisin teada nimesid, so eesnimi ja perekonnanimi ning muu võimalik info. Kindlasti toimus 1941 aastal ka selle kuriteo uurimine ja ka hilisem juurdepääs punaste arhiividele andis detailsemat teavet. “Punane terror” on ehk heaks õppematerjaliks seitsmenda klassi ajalootunnis, ei vasta aga minu küsimusele. Kõige lugupidamise juures Teie vastu tekkis mul kahtlus, kas Te ise olete “Punase terrori läbi lugenud
Kajar Antik
Kas Teile ei tundu imelik, et joobes juhid või lubatud kiiruse ületajad liikluses on seda väärt, et nende nimed saaks ajalehes ja Karistusregistris jäädvustatud aga mõrvates sadu inimesi, võib öelda: see on statistika, seltsimehed ja ärge küsige ja “Punases terroris” on pea kõik nimepidi teada kuni käsuandjateni välja. Teilt härra ajaloolane ja minu poolt austatud poliitik oleks oodanud miskit asjalikumat vastust või vähemalt viidet, kust otsida. Leian, et selline teave ei tohiks olla nii raskesti kätte saadav. Vastupidi. Iga huviline peaks saama teada nende meeste nimed, kes on meie maal ja antud juhul minu linnas selliseid tegusid teinud. See oleks vähim tagatis, takistamaks selliste roimade toimumist tulevikus. Lugupidamisega : Kajar Antik
Võimalik, et ma olen sellest blogindusest valesti aru saanud. Arvasin, et sinise kirjaga “Mardid” on Mart Laari vastused huvilistele, või kui soovite siis valijatele. Hilisem väljapanekuga tutvumine aga selgitas mulle et see ei ole nii. Vabandan, kui ma olen süsteemist valesti aru saanuna teinud Teie suhtes, Mart, valesid järeldusi või Teid kuidagi solvanud. Kajar Antik