Täna arutas Riigikogu õiguskantsleri ettepanekut viia riigikogu liikme staatuse seadus vastavusse põhiseadusega ning keelustada ühemõtteliselt Riigikogu liikmete osalemine riigi äriühingute nõukogudes. Tegemist pole mingi üllatava või ootamatult päevakorda tõusnud küsimusega. Vastavat ettepanekut on Riigikogule esitatud pidevalt viimase kümne aasta jooksul. Läbi pole see paraku läinud. Seda on küll tagasi, küll edasi lükatud. Peamiselt on tegeletud aga itaalia streigi ehk lõputu venitamisega. Nii tundub see minevat ka sellel korral. Riigikogu oli küll nõus õiguskantsleri ettepanekut arutama, ettepanek aga asuda vastavalt õiguskantsleri ettekirjutusele konkreetselt seadust muutma lükati Reformierakonna ja Keskerakonna häältega tagasi. See liigutav koostöö andis selget märku, et ka seda õiguskantsleri ettepanekut ootab läbikukkumine – nii nagu Keskerakonna ja Reformierakonna häältega kukutati läbi Allar Jõks. Näib, et küsimus polegi enam nii palju Riigikogu liikmete kuulumises riigi äriühingutesse, vaid selles, kas õiguskantsleri institutsioonil on Eestis tähendus või mitte. Teine variant on, et õiguskantslerist kujuneb Riigikogu enamuse jõuetu ripats, kes iseseisvat tegevust arendada ei suuda. See vaidlus ei lõppe Allar Jõksi ametist lahkumisega, sest uus õiguskantsleri kandidaadi kandidaat Indrek Teder on väljendanud täpselt sama seisukohta. See on Tederi poolt julge samm. Jõksi toetamine tähendab võimalust kaotada hääletusel Reformierakonna ja Keskerakonna toetus ning läbi kukkuda. Tahaks siiski loota, et teist korda ei söandata presidendi esitatud kandidaati Riigikogus läbi kukutada ning Eesti saab õiguskantsleri, keda ta ei pea häbenema.  

Eile tehti Hollywoodis teatavaks Oscari filmiauhinna kandidaadid. Eestit puudutavad või eestlaste tehtud filmid – Raagi “Klass” ning Tusty “Laulev revolutsioon” olid paraku juba varem välja kukkunud, samas võib rõõmustada, et nad üldse “Oscari” eelvalikus osalesid. Sellele vaatamata kandideerib “Oscarile” vähemalt üks film, mis eestlastele lähedane – A.Wajda “Katõn”, mis jutustab Natsi-Saksamaa ja Kommunistliku Venemaa koostöö tulemusel punaväe kätte vangi langenud poola ohvitseride mõrvamisest NKVD poolt Katõnis. Umbes samal kombel arreteeriti 14.juunil 1941 Petseris mitusada eesti ohvitseri, kellest suurem osa mõned kuud hiljem Siberis maha lasti või vangilaagrites suri. Seetõttu räägib Wajda mitte ainult Poola, vaid ka teiste Molotov-Ribbentropi pakti ohvriks langenud rahvaste saatusest. Juhul, kui juhtuks ime ja Wajdal õnnestuks tõesti oma filmiga “Oscar” võita, oleks see esimeseks sammuks meie kõigi saatuse tutvustamisel maailmaga. Kunstiliselt on Wajda igal juhul “Oscarit” väärt, küsimus on ainult selles, kas läänel selleks julgust jätkub. Venemaal on “Katõni” vastu igal juhul käivitatud agar kampaania. Välja on antud koguni raamat, kus seletakse, kuidas tegelikult nimetatud mõrvaga ikkagi sakslased hakkama said. Wajdat süüdistatakse ajaloovõltsimises ning Venemaa laimamises. Wajda edu oleks sellel taustal kahtlematult ka Eesti edu.

Eesti teater on rikastunud uue tugeva algupärandiga. Eile Draamateatris esietendunud Undusk-Kasterpalu “Boulgakoff” on etendus, mida peab nägema. Jätan etendusest vigade otsimise kriitikute hooleks – nendega oli ka Bulgakov omal ajal hädas – ise ütleksin ainult, et oli vägev teatrielamus. Kindlasti pole tegemist lihtsa tükiga, alltekste ja vihjeid on selles sedavõrd palju, et enne teatrisse minekut oleks hea mõned Bulgakovit ja tema aega puudutavad raamatud läbi lugeda. “Meister ja Margariitast” ei saa loomulikult ka mööda. Vaimu ja võimu vahekord, vaimu võitlus nivelleerimise ja allasurumise vastu on teemad, mis on sama vanad kui inimkond. Seetõttu võib ennustada, et seda tükki võib edu oodata ka väljaspool Eestit. Nii et vastavad ministeeriumid ja fondid võiksid selle tüki mõnda suuremasse keelde – inglise ja vene keelde näiteks – tõlkimiseks juba ettevalmistusi hakata tegema.

Poliitikaaasta pole veel õieti jõudnud alatagi, kui kired juba lõkkele löövad. Ei mäletagi, et mõnel uue aasta esimestel pressikonverentsidel oleks peaministril tulnud vastata küsimustele võimuliidu lagunemise kohta. Selle põhjuseks on avalikuks tulnud eriarvamused uue Eesti tööturgu reguleeriva seaduse eelnõu kohta, mille Sotsiaalministeerium kooskõlastusringile saatis. Ilmselt oleks olnud praktilisem tundeid sedavõrd leegitsema löövat eelnõud eelnevalt koalitsiooni eestseisuses tutvustada, kuid sama vähe praktiline on selle kohta enne eelnõuga põhjalikumat tutvumata kategooriliselt sõna võtta. Uut seadust on Eestile vaja, lahendus peitub siin mitte seaduseelnõu blokeerimises, vaid esile kerkivate probleemide rahulikus ning asjalikus läbirääkimises. Koalitsioon selle eelnõu ohvriks küll ei lange.