Eesti elujõu hoidja.

Jaan Kross on surnud. Jaan Kross elab. Selle näiliselt vastukäiva tõdemusega võib kokku võtta enamuse Jaan Krossist eile-täna kirjutatust. Koos Eesti Vabariigiga sündinud Jaan Kross kuulus põlvkonda, kes sündis ja kasvas üles iseseisvas Eestis, astudes ellu enne suurt katastroofi 1930. aastate lõpus. See oli Eesti üks kõigi aegade paljulubavamaid põlvkondi, kellele eestlus ning riiklik iseseisvus polnud enam mitte kaunis paleus, vaid elu loomulik koostisosa. Väliselt vaadates pidasid mõned seda põlvkonda hukkaläinuks, rahvusliku meelsuse avalik manifesteerimine ei kuulunud tõepoolest enam tema hoiakute juurde. Kui Eesti iseseisvus aga hävitati, võitles aga just see põlvkond erilise idealismiga Eesti vabaduse eest, ohverdades selles heitluses suurema osa oma koosseisust.

Kaotus ei tähendanud aga vastupanu lõppu. Kuigi see oli tihtipeale seotud loobumiste ja kompromissidega, oli armastus ühe väikese maa ja rahva vastu sellesse põlvkonda sedavõrd tugevalt sisse programeeritud, et ei saanud kuhugi kadunud. Sellest armastusest on haaratud Krossi tegelased, sellest oli haaratud ka autor ise. Olukorras, kus saadud löökide tulemusel oli alaväärsuskompleks kergelt tekkimas, koos sellega kaasas käiva minnalaskmismeeleoluga, oli Jaan Krossi kullakaevajatöö Eesti mineviku kallal kandva tähendusega. Mingil määral tegi ta sama, mida omal ajal Kreutzwald ja Jannsen, osutades ühele alandatud ning alla surutud rahvale, et tegelikult põlvneb ta kuningapoegade soost. Otsides tasakaalu vastupanu ning ellujäämise vahel kuulutas Kross kõige kiuste – kasvõi juba oma üksteise järel ilmuvate raamatute kaudu – et Eesti elujõud pole kuhugi kadunud.
Nii välimuselt kui iseloomult pole Jaan Kross Jaan Tõnissoniga sarnane. Ometi on nende jonnakas enesekuulutuses midagi tabamatut ühist. “Kui me ei saa rääkida poliitikast, siis rääkigem põllumajandusest, kui meil ei lasta tegeleda rahvusliku kasvatusega, tegeleme muusikaga. Tegevuseta olla ei tohi me aga mitte, sest tegevusetus tähendab surma. Surra ei tohi me aga mitte” – nii rääkis vabalt tsiteerides omal ajal Koodi Jaan. Ning nii räägib ühel või teisel kombel Jaan Kross koos kõigi oma tegelastega.

Tänu Sulle selle eest!

2 Comments to “Eesti elujõu hoidja.”

  1. austatud hr Mart Laar,

    tänan Teid eelmise aasta Riigikogu blogihetkede eest. head uut 2008!

    Teie lugeja Kaug-Idast,

    Leelo M. Umbsaar

  2. Mart says:

    Tänan Sind ennastki – ja samuti kõike kõige paremat!

Leave a Reply

(required)

(required)