Jaan Kross on surnud. Jaan Kross elab. Selle näiliselt vastukäiva tõdemusega võib kokku võtta enamuse Jaan Krossist eile-täna kirjutatust. Koos Eesti Vabariigiga sündinud Jaan Kross kuulus põlvkonda, kes sündis ja kasvas üles iseseisvas Eestis, astudes ellu enne suurt katastroofi 1930. aastate lõpus. See oli Eesti üks kõigi aegade paljulubavamaid põlvkondi, kellele eestlus ning riiklik iseseisvus polnud enam mitte kaunis paleus, vaid elu loomulik koostisosa. Väliselt vaadates pidasid mõned seda põlvkonda hukkaläinuks, rahvusliku meelsuse avalik manifesteerimine ei kuulunud tõepoolest enam tema hoiakute juurde. Kui Eesti iseseisvus aga hävitati, võitles aga just see põlvkond erilise idealismiga Eesti vabaduse eest, ohverdades selles heitluses suurema osa oma koosseisust.

Kaotus ei tähendanud aga vastupanu lõppu. Kuigi see oli tihtipeale seotud loobumiste ja kompromissidega, oli armastus ühe väikese maa ja rahva vastu sellesse põlvkonda sedavõrd tugevalt sisse programeeritud, et ei saanud kuhugi kadunud. Sellest armastusest on haaratud Krossi tegelased, sellest oli haaratud ka autor ise. Olukorras, kus saadud löökide tulemusel oli alaväärsuskompleks kergelt tekkimas, koos sellega kaasas käiva minnalaskmismeeleoluga, oli Jaan Krossi kullakaevajatöö Eesti mineviku kallal kandva tähendusega. Mingil määral tegi ta sama, mida omal ajal Kreutzwald ja Jannsen, osutades ühele alandatud ning alla surutud rahvale, et tegelikult põlvneb ta kuningapoegade soost. Otsides tasakaalu vastupanu ning ellujäämise vahel kuulutas Kross kõige kiuste – kasvõi juba oma üksteise järel ilmuvate raamatute kaudu – et Eesti elujõud pole kuhugi kadunud.
Nii välimuselt kui iseloomult pole Jaan Kross Jaan Tõnissoniga sarnane. Ometi on nende jonnakas enesekuulutuses midagi tabamatut ühist. “Kui me ei saa rääkida poliitikast, siis rääkigem põllumajandusest, kui meil ei lasta tegeleda rahvusliku kasvatusega, tegeleme muusikaga. Tegevuseta olla ei tohi me aga mitte, sest tegevusetus tähendab surma. Surra ei tohi me aga mitte” – nii rääkis vabalt tsiteerides omal ajal Koodi Jaan. Ning nii räägib ühel või teisel kombel Jaan Kross koos kõigi oma tegelastega.

Tänu Sulle selle eest!

Läti uueks peaministriks on esitatud Läti valitsusjuht aastatel 1990-1993 Ivars Godmanis. Usun, et see on nii Lätile kui kogu Baltikumile hea uudis. Mäletan teda omast ajast kui head partnerit ning ka valitsusjuhti, kes julges langetada ebapopulaarseid, kuid vajalikke otsuseid ka isikliku populaarsuse hinnaga.

Godmanise eriliseks huviobjektiks oli tollal energeetika. Loodan, et see on nii ka sellel korral. Sõltuvus Venemaa gaasist ja vajalike ühenduste vähesus Euroopa suunal eeldab meilt senisest suuremat üksmeelt. Oleme tuntava poliitilise surve all, erinevate Balti riikide eri ringkondade huvidele mängides on Venemaal meid paraku üsna kerge lõhestada. Ei tohi ka unustada, et ida pool võib varsti tarnetega raskusi tekkida, kuna vajalikud investeeringud uutesse maardlatesse ja infrastruktuuri on jäetud tegemata. Balti riigid peavad tõhustama koostööd juhtimaks oma Euroopa partnerite tähelepanu sellele, et Euroopa Liit ei tohi hüljata euroopalikke väärtusi, vaba turgu ja õigusriiki esindavat energiaharta lepet. Konkreetselt tähendab see Euroopa ja Vene koostöö sõltuvusse seadmist Energiaharta ratifitseerimisest Venemaa poolt. Energiahartale alla kirjutades nõustus Venemaa vabatahtlikult selle tingimustega. Seega peaks ta nüüd pidama kinni endale võetud seaduslikest kohustustest. Venemaa on vastavalt energiaharta artiklile 45(1) õiguslikult seotud vaatamata sellele, et leping nende poolt veel ratifitseeritud ei ole. Võimalike katkestuste korral gaasitarnetes või sellesisuliste ähvarduste puhul tagab see toimiva vaidluste lahendamise mehhanismi, millest on abi näiteks selliste olukordades puhul nagu Družba juhtum Leedus. Energiaharta on ka Nordstream’ist parem võimalus gaasi õigeaegseks ja mõistliku hinnaga Euroopasse tarnimiseks. Baltimaade seisukohast vähendab see sõltuvust Venemaast. Samuti toetab energiaharta avatud energiaturge, mida saab kasutada Gazpromi monopoli haarde vähendamiseks nii Venemaal kui Euroopas. Energeetikasuhetel ida-suunas on praegu puudu reeglitest ja normidest. Seepärast ei tohi EL mingil juhul harta nõuetest taganeda või neid lahjendada. Balti riikide endi huvides on sellel teemal koordineeritult tegutseda ning ühiselt sõna võtta. Poliitilise olukorra stabiliseerumine Lätis aitaks selle eesmärgi saavutamisele parimal viisil kaasa.

Täna 20 aastat tagasi, astus ametlikult ellu Eesti Muinsuskaitse Selts. Kirjutan neid ridu hetkel, kui on algamas seda tähistav pidulik aktus. Ise selles täna kahjuks osaleda ei saa, sest Toompeal on tihe tööpäev – ees seisab 2008.aasta eelarve vastuvõtmine. On hea, et selles eraldatakse erinevate allikate kaudu muinsuste restaureerimisele rohkem raha kui kunagi varem. Eriti oluline on kirikute restaureerimise programmi tõhus käivitumine. 20 aastat tagasi oli see asutava Muinsuskaitse Seltsi üheks eesmärgiks. Loomulikult sooviksid muinsuskaitsjad, et rohkem finantseerimist leiaksid ka teised muinsuskaitseobjektid, kuid on hea, et vähemalt teatud alal oleme nüüd otsustavalt edasi liikunud.

Eesti Muinsuskaitse Seltsi loomine oli omal ajal tõeliseks läbimurdeks. Kuigi seltsi ametlik vormistamine järgnes teistele ägedamatelegi heitlustele ning eelnes veelgi uhkematele ettevõtmistele, oli ikkagi tegemist suursündmusega. Tegemist oli ikkagi esimese kindlat struktuuri ning põhikirja omava, ametlikult registreeritud organisatsiooniga tollases Nõukogude Liidus, kes nii oma loomeviisi kui ülesehituse kaudu selgelt kommunistlikust parteisüsteemist distantseerus. Seetõttu pole ime, et selle põhikirja põhimõted said hiljem aluseks paljude teiste organisatsioonide loomisel. Kuigi avalikkuse jaoks jäi nii tollal kui nüüd seltsi ametlik vormistamine kuidagi sordiini alla, ei vähenda see selle päeva tähtsust. Nii, et õnne, Eesti Muinsuskaitse Selts!

Kui mitmed vaatlejad on Venemaa valimiste tulemusi kommenteerides tabavalt märkinud, et Putini võit on antud juhul Venemaa kaotus, siis Venetsueela referendumi tulemusi vaadates on kokkuvõte vastupidine: Chavezi kaotus on Venetsueela võit. Ning ilmselt mitte ainult Venetsueela, vaid paljude demokraatiat pooldavate Ladina-Ameerika riikide oma. Sest öeldes ei Chavezi reformikavale öeldi ühtlasi ei tema ettepanekule asuda Venetsueelas “sotsialismi ülesehitamise teele”. Veel üleeile anti Venetsueelas nuuti opositsiooni meeleavaldusele, eile pühitses Chavez vägeva ilutulestiku saatel juba ette võitu, täna on üllatav tulemus saanud aga reaalsuseks. Põhjuseid selleks on mitu. Esiteks üritas Chavez ilmselt haugata korraga liig suurt suutäit, pannes ühte referendumisse kokku 100 sotsialistlikku muudatust seadusandlusesse ning oma diktatuuri põlistamise. Näib, et seda oli isegi tema toetajatele liiga palju. Teiseks suutis opositsioon sellel korral tõeliselt organiseeruda ning ühtselt võidelda, ületades ühtlasi esialgse umbusu, kas ülitugeva poliitilise surve ning puuduva meediavabaduse olukorras on Chavezile üldse võimalik vastu astuda. Ilmselt oli tulemus tegelikult sedavõrd selge, et isegi valimisvõltsinguga polnud Chavezil võimalik otsust enda poole kallutada. Küsimus on nüüd loomulikult selles, mis saab edasi. Demokraatlikus maailmas astuks Chavez tagasi. Venetsueelas see nii ilmselt ei lähe. Ilmselt üritab Chavez oma võimu jätkuvalt kindlustades peagi uuesti referendumile minna, vahest lühendatud paketiga, et seejärel oma tahe ikkagi läbi suruda. Selles suhtes sarnaneb Chavez tõepoolest Putinile, kellega teda ka lähedased sidemed seovad. Hea vähemalt, et diktatuur kuskil tagasilöögi sai.