Mis toimub Gruusias?

Lugedes viimaste päevade kajastusi Tbilisis toimuvast võiks arvata, et seal on puhkenud revolutsioon. Olen ise Gruusiaga – nii valitsusasutustega kui ka muidu tuttavatega – pidevas kontaktis olnud, nüüd lisandusid veel Marko Mihkelsoni vahetud muljed kohapealt, millega on Marko blogis igaühel võimalik ka endal tutvuda. Nii võib kokkuvõttes ütelda, et Gruusias toimuvat nimetatakse maailmas üldiselt demokraatiaks. Meeleavaldused, piketid, nõuded presidendi tagasiastumiseks käivad demokraatia juurde – kuni neid korraldada saab, on asjad demokraatiaga üldiselt korras. Teisalt on kahtlematult tegemist Gruusia noore demokraatia proovikiviga – kui poliitika kandub sealt parlamendist tänavale ning lõppeb vägivallaga, siis võib see ohtu seada Gruusia senised saavutused. Seda, et neid küllaga jagub, näitab, et meeleavaldajad ei nõua mitte muudatusi Shaakashvili reformides, küll aga tema enda lahkumist.

Iseenesest pole asjade sellises arengus midagi üllatavat. Tuletagem meelde kasvõi Eestit 1990ndate aastate keskel. Kuigi võrreldes 1992.aastaga oli Eesti läbi teinud hüppelise arengu, ei tundnud inimesed seda veel oma taskus. Vaesus oli endiselt suur, esialgu tõusid vaid majandusnäitajad ning Eesti koht erinevates edetabelites. Inimesteni jõuavad reformide tulemused paraku nihkega. Siit ka pettumus. Veel mõni aasta tagasi valitsenud täielik kaos on selleks ajaks pealegi meelest läinud. Kõike saavutatut võetakse loomulikuna, selle käigus valu saanud tegelased jätavad endale probleeme tekitanud isikud aga hästi meelde. Nii oli see Eestis, nii on see ka Gruusias.

Nii sisenebki Gruusia hetkel oma reformide ühte raskemaisse perioodi. Kui jätkatakse demokraatlikul teel – läheb kõik kokkuvõttes hästi – sõltumata sellest, kes parlamendivalimiste järel võimule jääb, kui asi lõppeb aga vägivallas, siis võib kõik kaotatuks lugeda. Peaasi on, et Gruusia suudaks valitud kurssi hoida. Seni on valitsuskoalitsioon ja president suutnud targalt käituda. Pole mingit kahtlust, et nad suudaksid Rustaveli tänavale tuua vähemalt sama suure rahvahulga. Millega see lõppeks, poleks paraku raske ennustada.

Mis on siis selle kriisi põhjused. Konkreetselt vallandas kriisi Gruusia prokuratuuri poolt avastatud korruptsiooniahel, mille osalised kuulusid paraku presidendi lähemasse kaaskonda, nagu endine kaitseminister. Kui selle osalisi hakati vangi panema, otsustas kaitseminister poliitikasse siseneda ning presidendi süüdistustega üle kallata. Kui ta peale seda arreteeriti, sai kaitseministrist märter, kuigi ta hiljem tunnistas, et valetas. Opositsiooni on asunud toetama ka mõni Gruusia oligarh, keda Shaakashvili viimased sammud valusalt riivasid. Nii et Shaakashvilit kolgitakse mitte korruptsiooni, vaid selle pärast, et ta liiga hasartselt selle vastu võitles.

Kindlasti on ka president ning valitsus teinud vigu. Eriti puudutab see oma tegevuse ja sihtide selgitamist rahvale ning ka välismaal. See on võimaldanud korruptsioonis süülistunud tegelastel end välja mängida süütute ohvritena ning oma rünnakute kaudu Gruusia mainet kahjustada. Tuletan meelde, et Shaakashvili vastaste rünnakute taga on ka see, et president on üritanud nii Osseetia kui Abhaasia probleemidele kõigele vaatamata rahulikku lahendust otsida. Kindlasti oleks presidendi isiklik populaarsus kõrgem, kui ta oleks läinud sõjalise konflikti teele, nii nagu endine kaitseminister on taotlenud. See, et Shaakashvili seda teinud pole, näitab teda kõige muuna, mitte aga võimuahne populisti ja diktaatorina, nagu opositsioon teda kujutada tahab. Kindlasti pole ka presidendi käitumine olnud alati kõige täpsem, kuid kes meist on ideaalne. Tuletades meelde oma kogemusi esimesest peaministriajast, siis meenub kahjuks nii mõndagi.

Kokkuvõttes võib loota, et kui Gruusia suudab oma sisepoliitilised kemplemised demokraatliku asjaajamise raamidesse jäädes lahendada, annab see Gruusia arengule pigem hoogu juurde kui võtab maha. Sest see näitab üheselt, et demokraatia Gruusias on reaalselt toimiv.