Tänases “Postimehes” pakub Raimo Ülavere kolmele koalitsioonierakonna esimehele kihlvedu, et 2008.aasta kevadeks praegust koalitsiooni enam ei eksisteeri. Kui tihti on sedalaadi artiklid kirjutatud vinguvas ning lausa kubisevad vigadest, siis kuigi ka nüüd ei saa ma mitmete kirjutises esitatud seisukohtadega nõus olla, näib selle autorit kandvat siiski mure ja mitte parastamine. Ning kuna ka pakutud vahetuskaup – artikkel või raamatupoe kinkekaart – raamatud on jätkuvalt mu nõrkus – on igati mõistlik, võtan kihlveo hea meelega vastu. Usun nimelt üsna kindlalt, et praegune koalitsioon jätkab sellel ajal tegevust – kuigi vaieldakse selles koalitsioonis kindlasti jätkuvalt edasi. See on minu meelest aga positiivne. Eestis pole ükski valitsus püsinud ametis täit ametiaega. Koalitsiooni minnes seadis Isamaa ja Res Publica Liit endale üheks eesmärgiks nii kaugele jõuda. Kavatseme selle eesmärgi poole jätkuvalt pürgida.

Esinesin Riias enne Balti Assamblee järjekordset istungit korraldatud konverentsil ühes paneelis Soome ühe tuntuma majandusteadlase Pan-Euroopa Instituudi professori Kari Liuhtoga. Liuhto jutt oli lühike ja selge: Nordstreami projekt tuleks selle praegusel kujul lõpetada ning gaasitoru – gaasi on Euroopal aga ju igal juhul vaja – tuleks Saksamaale suunata üle Balti riikide ja Poola. Liuhto põhjendas oma seisukohta Läänemere põhja rajatava gaasitoru mõttetult kõrge hinna, kõrgete keskkonnariskide ning ka poliitiselt: Nordstreami projekti teostades annaksid mõned EL liikmesriigid Venemaale võimaluse demonstreerida, nagu poleks mõned teised liikmesriigid tõsiseltvõetavad partnerid. Liuhto meelest peaks Euroopa Liit ilmutama initsiatiivi, vahendades läbirääkimisi Venemaaga, tagades ühtlasi, et Venemaad liig-kõrgete tariifidega “kottima” ei hakataks. Need on paljuski samad argumendid, mida ka Eesti on seoses Nordstreami projektiga esitanud. Näib, et Gazpromil läheb ka Soomes raskeks.

Käisin nädalavahetusel kiirvisiidil Gruusias. Sest alati on parem üks kord näha kui sada korda kuulda. Väliselt oli Tbilisi täpselt samasugune, nagu viimasel korral Gruusiat külastades. Ainult tunduvalt rohkem majasid oli tellingutes. Seda mitte sellepärast, et nad oleksid hiljutistel meeleavaldustel kannatada saanud, vaid jätkuvalt sissevoolavate investeeringute tulemusel. Kohtumisel uue peaministrikandidaadiga sai siiski selgeks, et eeldatavasti lähevad äsjased sündmused Gruusiale eemale peletatud välisinvesteeringute tulemusel kalliks maksma. Kahjustatud on ka Gruusia rahvusvaheline autoriteet, mis teeb raskemaks tema integreerumise Euroopa Liidu ja NATO-ga.

7.novembril toimunu analüüs ning süü jagamine võtab veel ilmselt aega. Vigu on teinud nii valitsus kui opositsioon. Hetkel on oluline aga see, et Gruusia juhtkond on täis tahet demokraatia juurde tagasi pöörduda. Eriolukorra kehtestamise järel on see muuseas üsna harv näide. Eriolukord on tühistatud, välja kuulutatud uued valimised, dialoog opositsiooniga on viinud valimisseaduse muutmisele. Samas on pikk tee veel ees – ühemõtteliselt tuleb taastada meediavabadus ning anda opositsioonile mitte teoreetilised, vaid tegelikud võimalused valimiskampaanias osaleda. On positiivne, et Gruusia on kutsunud valimisi – kaasaarvatud ka valimiseelset situatsiooni jälgima rahvusvahelised vaatlejad ega üritanud ka nende hulka piirata. See eristab Gruusiat oluliselt näiteks Venemaast.

Kõige suuremaks ohuks Gruusiale on hetkel tänavapoliitika jätkumine. Kui osa opositsioonist on sellest aru saanud ning võtnud suuna konkureerimisele valimistel, siis teine osa opositsioonist näib valimisi kartvat ning üritab esile kutsuda uut konflikti. Kuidas muidu mõista väljajalutamist läbirääkimistelt parlamendi spiikriga või üleskutseid uuteks rahutusteks. See tee viib ummikusse ehk uute konfliktideni, milles võitjaid pole, kaotaja on aga selge – Gruusia rahvuslikud huvid.

Kohtusin täna Tallinnas Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu liikmega. Tegemist on iseseisvas Eestis loodud organisatsiooniga, mis Eesti taasiseseisvumise järel oma tegevuse taastas ning mis koondab sõdades vigastada saanud Eesti sõdureid. Tänu headele eestvedajatele on organisatsioon suutnud korda teha endale Tallinna keskuses kuuluva kinnisvara, võidelnud endale tagasi paguluses vigastatud sõjameestele kuulunud raha ning teinud head koostööd Eesti riigiga. See on võimaldanud organisatsioonil vigastatud sõjameestele toetusi maksta ning neid ja nende omakseid muul viisil toetada. Probleem on paraku selles, et noorimad organisatsiooni vedajatest on juba 80 aastat vana. Organisatsiooni kuulub ka kümmekond Iraagis, Afganistanis jm. vigastatud nooremat sõjameest, tegelikult ulatub nende hulk aga mitmekümneni. Nii annaksingi oma ajaveebi kaudu edasi Vigastatud Sõjameeste Ühingu mure – teenistuses vigastada saanud Eesti sõjamehed, võtke Ühinguga ühendust. Loodetavasti ei kujune selle liikmete arv enam kunagi suureks, kuid tänapäeva maailm on kahjuks sedavõrd rahutu koht, et Eesti eest seistes vigastada saanud meeste arv kahjuks nulliks ilmselt kunagi ei kujune. Vigastatud Sõjameeste Ühing on just selliste meeste jaoks loodud. Kui ei suuda ühingu kontakte ise leida, siis andke minu ajaveebile teada, olen valmis kontakte vahendama.

9.november on pidupäev mitte ainult Euroopa vaid ka Saksamaa jaoks – sellel päeval langes Berliini müür. Tähsitasin seda sellel aastal ise Berliinis, Brandenburgi väravate juures. Tähistamisest oleks siinkohal küll palju rääkida, sest midagi erilist ei toimunud ning isegi viibisin Berliinis seoses Euroopa Välispoliitika Nõukogu avakonverentsiga. Müüri ületamisel hukkunute äärmiselt tagasihoidlike ristide juurde pandi küünlaid, maha lõhuti pleksklaasist rajatud sümboolne müürilõik. Näib, et ka Saksamaal tundub mõnele, et mida sellest kommunistlikust jubedusest ikka meenutada. Milline ükskõiksus mineviku suhtes võib viia, seda näitab aga 10.novembril saksa lehtedes avaldatud uurimus saksa koolilaste teadmistest Saksamaa lähiajaloost. Selle tagajärjed on pehmelt öeldes ehmatavad. Nii leiab vaid 48.8 Ida-Berliini õpilastest, et Ida-Saksamaa näol oli tegemist dikatuuriga, 21,1% peab seda igati normaalseks riigiks. Läänes on arusaam vaid mõnevõrra selgem. Vaid 35% vastanutest teab, et müüri ehitas Ida-Saksamaa valitsus, 46% peab selleks Nõukogude Liitu, ligi 19% aga hoopis Lääneriike. Suur osa vastanutest peab Ida-Saksamaad riigiks, kus hoolitseti “keskkonna eest” ega erista STASI-t tavalistest luureorganisatsioonidest. Sotsialismi majanduslikke saavutusi ei hinnata just eriti kõrgelt, küll aga selle “sotsiaalset mõõdet”, eitades fakti, et tegelikult olid Lääne-Saksamaal ka vastavad näitajad selgelt kõrgemad.

Nagu näha, vajab ajalugu selgitamist mitte ainult Eestis ja Eesti ümber, vaid ka “vanades” demokraatiates. Kommunismi kuritegude teadvustamiseta maailm edasi ei pääse – kiusatus neid korrata on selleks mõnel pool liig suur.

Kirjutasin täna keskpäeva paiku “Päevalehele” kommentaari Gruusias toimuvast, võrreldes neid meeleoludega Eestis 1990.aastate alguses ning avaldades lootust, et mõlemad osapooled suudavad rahu säilitada ning sellega kinnitada Gruusia püsimist demokraatlikul teel. Päeva teisel poolel on sündmused kahjuks võtnud teistsuguse pöörde ning päädinud eriolukorra kehtestamisega pealinnas. Kaugelt on küll kerge nõu anda, kuid igal juhul on selge, et Gruusia jaoks on selline otsus tugev tagasilöök. Ilmselt pole praegu võimalik otsustada, kes on sündmuste sellises arengus süüdi või mitte, Gruusia mainele andis see väga tugeva hoobi. Gruusia võimud pole suutnud oma käitumist ka maailmale selgitada, pigem on peale jäänud opositsiooni – tihti üsna vastutustundetud seisukohad. Eriolukord pole nii või teisiti Gruusia jaoks lahendus. Mida varem sellest loobutaks, sellest parem.
Oma ühes eelmises lootuses avaldasin lootust, et rahu ja kaine meel Gruusias kõigele vaatamata säilib. Kahju, et see nii ei läinud.

Tuleval reedel Berliinis oma teed alustav Euroopa Välispoliitika Nõukogu tervitab Oktoobrirevolutsiooni 90. aastapäeva raportiga Euroopa Vene-poliitikast, mis ei jäta sellest kivi-kivi peale. Kuigi rapordi koostajad väljendavad selles kokkuvõttes vaid oma seisukohti, on mul selle koostamisel aktiivselt kaasalööjana hea meel, et mitmed esitatud seisukohad on raportis ka oma koha leidnud. Ei hakkaks seda pikemalt ümber jutustama, lisan vaid viite, kus iga huviline saab selle endale alla laadida. Lühidalt öeldes kinnitatakse selles, et ühtset ja realistlikku Vene-poliitikat arendamata pole Euroopal head loota. On omamoodi sümboolne, et antud raport avalikustati just “revolvripühal”, meenutades ilmselt kõige traagilisemat sündmust inimkonna ajaloos, mille tulemusel tapetud inimeste hulk maailmas ulatub tagasihoidlikel andmetel üle 100 miljoni, rääkimata teistest repressioonidest ning kuritegudest inimsuse vastu.

Lugedes viimaste päevade kajastusi Tbilisis toimuvast võiks arvata, et seal on puhkenud revolutsioon. Olen ise Gruusiaga – nii valitsusasutustega kui ka muidu tuttavatega – pidevas kontaktis olnud, nüüd lisandusid veel Marko Mihkelsoni vahetud muljed kohapealt, millega on Marko blogis igaühel võimalik ka endal tutvuda. Nii võib kokkuvõttes ütelda, et Gruusias toimuvat nimetatakse maailmas üldiselt demokraatiaks. Meeleavaldused, piketid, nõuded presidendi tagasiastumiseks käivad demokraatia juurde – kuni neid korraldada saab, on asjad demokraatiaga üldiselt korras. Teisalt on kahtlematult tegemist Gruusia noore demokraatia proovikiviga – kui poliitika kandub sealt parlamendist tänavale ning lõppeb vägivallaga, siis võib see ohtu seada Gruusia senised saavutused. Seda, et neid küllaga jagub, näitab, et meeleavaldajad ei nõua mitte muudatusi Shaakashvili reformides, küll aga tema enda lahkumist.

Iseenesest pole asjade sellises arengus midagi üllatavat. Tuletagem meelde kasvõi Eestit 1990ndate aastate keskel. Kuigi võrreldes 1992.aastaga oli Eesti läbi teinud hüppelise arengu, ei tundnud inimesed seda veel oma taskus. Vaesus oli endiselt suur, esialgu tõusid vaid majandusnäitajad ning Eesti koht erinevates edetabelites. Inimesteni jõuavad reformide tulemused paraku nihkega. Siit ka pettumus. Veel mõni aasta tagasi valitsenud täielik kaos on selleks ajaks pealegi meelest läinud. Kõike saavutatut võetakse loomulikuna, selle käigus valu saanud tegelased jätavad endale probleeme tekitanud isikud aga hästi meelde. Nii oli see Eestis, nii on see ka Gruusias.

Nii sisenebki Gruusia hetkel oma reformide ühte raskemaisse perioodi. Kui jätkatakse demokraatlikul teel – läheb kõik kokkuvõttes hästi – sõltumata sellest, kes parlamendivalimiste järel võimule jääb, kui asi lõppeb aga vägivallas, siis võib kõik kaotatuks lugeda. Peaasi on, et Gruusia suudaks valitud kurssi hoida. Seni on valitsuskoalitsioon ja president suutnud targalt käituda. Pole mingit kahtlust, et nad suudaksid Rustaveli tänavale tuua vähemalt sama suure rahvahulga. Millega see lõppeks, poleks paraku raske ennustada.

Mis on siis selle kriisi põhjused. Konkreetselt vallandas kriisi Gruusia prokuratuuri poolt avastatud korruptsiooniahel, mille osalised kuulusid paraku presidendi lähemasse kaaskonda, nagu endine kaitseminister. Kui selle osalisi hakati vangi panema, otsustas kaitseminister poliitikasse siseneda ning presidendi süüdistustega üle kallata. Kui ta peale seda arreteeriti, sai kaitseministrist märter, kuigi ta hiljem tunnistas, et valetas. Opositsiooni on asunud toetama ka mõni Gruusia oligarh, keda Shaakashvili viimased sammud valusalt riivasid. Nii et Shaakashvilit kolgitakse mitte korruptsiooni, vaid selle pärast, et ta liiga hasartselt selle vastu võitles.

Kindlasti on ka president ning valitsus teinud vigu. Eriti puudutab see oma tegevuse ja sihtide selgitamist rahvale ning ka välismaal. See on võimaldanud korruptsioonis süülistunud tegelastel end välja mängida süütute ohvritena ning oma rünnakute kaudu Gruusia mainet kahjustada. Tuletan meelde, et Shaakashvili vastaste rünnakute taga on ka see, et president on üritanud nii Osseetia kui Abhaasia probleemidele kõigele vaatamata rahulikku lahendust otsida. Kindlasti oleks presidendi isiklik populaarsus kõrgem, kui ta oleks läinud sõjalise konflikti teele, nii nagu endine kaitseminister on taotlenud. See, et Shaakashvili seda teinud pole, näitab teda kõige muuna, mitte aga võimuahne populisti ja diktaatorina, nagu opositsioon teda kujutada tahab. Kindlasti pole ka presidendi käitumine olnud alati kõige täpsem, kuid kes meist on ideaalne. Tuletades meelde oma kogemusi esimesest peaministriajast, siis meenub kahjuks nii mõndagi.

Kokkuvõttes võib loota, et kui Gruusia suudab oma sisepoliitilised kemplemised demokraatliku asjaajamise raamidesse jäädes lahendada, annab see Gruusia arengule pigem hoogu juurde kui võtab maha. Sest see näitab üheselt, et demokraatia Gruusias on reaalselt toimiv.