Sõlmides praeguse valitsuse koalitsioonilepet oli selle üheks aluseks konservatiivne eelarvepoliitika, mis muuhulgas väljendus lubaduses mitte tõsta palkasid riigiaparaadis kiiremini kui kasvab tootlikkus. Eelmisel aastal kasvas see 14%, järelikult ei tohiks kiiremas tempos kasvada ka ministeeriumite aparaatide palgad. Lüües lahti 2008.aasta riigieelarve seletuskirja – ehk rahvakeeli „kollase koletise” – selgub paraku, et nii see pole. Kui mõne ministeeriumi – majandus-kommunikatsiooniministeerium või välisministeerium näiteks – juures on üle kokkulepitud piiri ulatuv palgatõus lahti seletatud ja ära põhjendatud, siis mitmete teiste juures jäävad seletused ebapiisavaks.
Ma tean, et niipea, kui küsimus koalitsiooni sees üles võeti, on nimetatud ministeeriumid ja asutused letargiast ärganud ning asunud selgitama, kuidas on üle 40 või koguni 50 protsendi ulatuv tööjõukulude kasv osutunud võimalikuks. Siin tekib paraku küsimus, miks seda varem ei tehtud ning eelarvekavasse ei kirjutatud, mis aga veel olulisem – alati ei tundu toodud põhjendused just väga usutavad. Võime tööjõukulude kiiret kasvu põhjendada vajadusega uute töökohtade järele, kuid kas see on antud hetkel ikka suurim prioriteet Eesti riigi jaoks. Koalitsioonileppes riigiaparaadi kulutuste paisutamist kokku lepitud igal juhul pole. (Et vältida vääritimõistmist rõhutan, et siin ei mõtle ma kokkulepitud palgatõusu õpetajatele, päästetöötajatele jms)
Seetõttu leian, et koalitsioonil oleks tark esiteks kinnitada, et koalitsioonileppesse kirjutatud põhimõttest peetakse 2008. aasta eelarve koostamisel igal juhul kinni, mis tähendab et tööjõukulude kasv ei tohiks ministeeriumites olla suurem kui on tootlikkuse kasv riigis. Kui see on teisiti, siis tuleks koalitsioonil ükshaaval esitatud põhjendused üle vaadata ning mitte leppida tagantjärele esitatud seletustega, nagu tuleks tööjõukulude hüppeline kasv „välisvahendite lisandumise ning uute töökohtade loomise” arvelt. Kui riik ei suuda konservatiivse ja vastutustundliku hoiakuga 2008. aasta eelarve koostamisel eeskuju näidata, kuidas saab ta seda siis oma kodanikelt oodata?
Ehkki ise olen yhe teise meile sobraliku riigi teenistuses, olen siiski nende asjade peale aeg ajalt moelnud. Minumeelest pole Eestis voimalik yldse raakida inflatsioonist selle traditsioonilises tahenduses. Tegelikult toimub kaupade ja palkade yhtlustumine Euroopa tasemega. Ei saa olla nii, et korvuti asuvates riikides on need nii erinevad. Vastasel juhul kaob siinne toojoud lihtsalt minema. See, kui Eestis mingid asjad maksid eelmisel aastal nt 100 EEKi ja sel aastal 150 ei tahenda sugugi, et meil on inflatsioon 50%. Eesti valuuta vaartus Eurodes on ju jaanud samaks. Dollari suhtes isegi suurenenud.
Tootlikkus. Kuidas saab naiteks tosta oma tootlikkust bussijuht? Voi arst? Voi naiteks kasvoi tuletorjuja? Sellistele toodele on Eestis praegu ysna raske tegijaid leida. Ehitajad naiteks. Paljudes valdkondades on palgad tanu toojou vaba liikumise voimalusele kasvanud kordi. Samas ei saa see ju olla nii, et lihtehitaja saab nt 20 000 kr. palka ja arst saab poole vahem. Imelik, eks? Palkade omavaheline suhe peab korreleeruma nii voi naa. Kunstlikult neid madalal hoida ei saa, sest siis laheksid nt. ministeeriumidest tootajad Soome voi Iirimaale maasikaid korjama voi lapsi hoidma ja kes nende asemel siis toole hakkab? Ukrainast voi Hiinast ei saa me selle too peale inimesi tuua. Eesti ei saa jaada madalate palkade maaks. Ka siis kui tahaks, sest see rong on lainud. Inimestel on vaba voli minna toole sinna, kus neile rohkem makstakse ja seda asjaolu ei saa toojoudefitsiidi tingimustes ignoreerida. Siiski – eelkoige tuleks kergitada siiski tuletorjujate, haridustootajate, tervishoiutootajate ja alles seejarel teiste palkasid