Eile õhtul esilinastus Torontos puupüsti täis saalis – mitmed inimesed jäidki ukse taha” Jim ja Maureen Tusty vändatud dokumentaalfilm “Laulev revolutsioon”. Filmi lõppedes aplodeeriti sellele püsti seistes, kiidusõnad jätkasid ka linastusele järgnenud koosviibimisel. Tegemist on tõesti õnnestunud ettevõtmisega. Selle filmi vaatajal saab Eesti ajalugu üsna hästi selgeks, rääkimata siis laulvast revolutsioonist. Nii head Eesti lugu tutvustavat filmi pole lääne auditooriumile suunatuna veel tehtud. 7.detsembril esilinastub “Laulev revolutsioon” Los Angeleses ja nädal aega hiljem New Yorgis, alustades seejärel oma teed Ühendriikide kinodesse. Eesti huvides oleks loomulikult, et seda filmi näeksid võimalikult paljud inimesed. Oleks õige ja hea Jim Tusty ettevõtmisi toetada, kasvõi saates positiivset vastukaja filmi kodulehele. Sest pole ju saladus, et maailmas on ka inimesi, kellele nimetatud film kohe kuidagi ei meeldi – sest seal kirjeldatu ei lähe tänase Venemaa “ametliku” ajalooga üldsegi kokku. Seda enam on meie kohus “Laulva revolutsiooni” võimalikult laia levikut kõigi meie käsutuses olevate vahenditega toetada.

Sõlmides praeguse valitsuse koalitsioonilepet oli selle üheks aluseks konservatiivne eelarvepoliitika, mis muuhulgas väljendus lubaduses mitte tõsta palkasid riigiaparaadis kiiremini kui kasvab tootlikkus. Eelmisel aastal kasvas see 14%, järelikult ei tohiks kiiremas tempos kasvada ka ministeeriumite aparaatide palgad. Lüües lahti 2008.aasta riigieelarve seletuskirja – ehk rahvakeeli „kollase koletise” – selgub paraku, et nii see pole. Kui mõne ministeeriumi – majandus-kommunikatsiooniministeerium või välisministeerium näiteks – juures on üle kokkulepitud piiri ulatuv palgatõus lahti seletatud ja ära põhjendatud, siis mitmete teiste juures jäävad seletused ebapiisavaks.

Ma tean, et niipea, kui küsimus koalitsiooni sees üles võeti, on nimetatud ministeeriumid ja asutused letargiast ärganud ning asunud selgitama, kuidas on üle 40 või koguni 50 protsendi ulatuv tööjõukulude kasv osutunud võimalikuks. Siin tekib paraku küsimus, miks seda varem ei tehtud ning eelarvekavasse ei kirjutatud, mis aga veel olulisem – alati ei tundu toodud põhjendused just väga usutavad. Võime tööjõukulude kiiret kasvu põhjendada vajadusega uute töökohtade järele, kuid kas see on antud hetkel ikka suurim prioriteet Eesti riigi jaoks. Koalitsioonileppes riigiaparaadi kulutuste paisutamist kokku lepitud igal juhul pole. (Et vältida vääritimõistmist rõhutan, et siin ei mõtle ma kokkulepitud palgatõusu õpetajatele, päästetöötajatele jms)

Seetõttu leian, et koalitsioonil oleks tark esiteks kinnitada, et koalitsioonileppesse kirjutatud põhimõttest peetakse 2008. aasta eelarve koostamisel igal juhul kinni, mis tähendab et tööjõukulude kasv ei tohiks ministeeriumites olla suurem kui on tootlikkuse kasv riigis. Kui see on teisiti, siis tuleks koalitsioonil ükshaaval esitatud põhjendused üle vaadata ning mitte leppida tagantjärele esitatud seletustega, nagu tuleks tööjõukulude hüppeline kasv „välisvahendite lisandumise ning uute töökohtade loomise” arvelt. Kui riik ei suuda konservatiivse ja vastutustundliku hoiakuga 2008. aasta eelarve koostamisel eeskuju näidata, kuidas saab ta seda siis oma kodanikelt oodata?

Vilniuses äsja peetud esinduslikul Kuuba konverentsil otsiti ühist poliitikat kommunistliku Kuuba suhtes. Erilist huvi tunti Balti riikide kogemuse suhtes. Kuna Balti riigid elasid kommunistlikus süsteemis praktiliselt sama kaua kui praeguseks on elanud Kuuba, siis on nende olukorras palju sarnast – seda isegi sellise keerulise küsimuse, nagu omandireform alal. Majandusreformide kõrval päriti Balti esindajate käest aga ka seda, mis olid need Lääne sammud või otsused, mis aitasid Balti riikidel nõukogude ikkest vabaneda. Ega siin kaugelt otsida pole vaja – Reagan-Thatcheri poliitika surus N.Liidu nurka ning sundis teda reformidega alustama, niipea kui seda tehti, varises asi aga kokku. Oluline oli ka toetus vastupanuliikumistele, nagu näiteks Poola Solidaarsusele. Siit kasvab välja ka arusaam, mida Kuubas teha. Ühelt poolt kommunistlikku võimu Kuubal survestadas, aidates teiselt poolt kaasa tsiviilühiskonna tugevnemisele ning opositsiooni tegevusele Kuubas. Edasine on kuubalaste endi kätes. Survestamine eeldab Euroopa riikidelt ja laiemalt Läänelt senisest tunduvalt ühtsemat ja koordineeritumat poliitikat kui seda seni on suudetud ajada. Euroopa välisministri ametisse seadmine aitaks selle eesmärgi saavutamisele ilmselt oluliselt kaasa.

Avastasin hiljuti maailmavõrgust just sellise pealkirjaga pressiteate ning pidin üllatusest toolilt kukkuma. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on Savisaare endise ihunõuniku Max Kauri vaimusünnitusega. Lüües populistlikku lokku “kuritegeliku kasiino-äri” vastu ning nõudes Armin Karu vanglasse panemist, üritatakse endale lihtsameelsete seast toetust leida. Targemad inimesed teavad lihtsalt, et sellise käraga varjatakse tegelikult soovimatust nurga-kasiinode vastu midagi reaalset ette võtta.

Sest kui eelmise valitsuse ajal, kuhu kuulus ka Keskerakond, valmis seaduseelnõu, mis oleks kasiinode arvu reaalselt Eestis vähendanud, lükati see millegipärast kalevi alla ega võetudki sealt enam välja. Praegune valitsus on selle vahepeal suretatud eelnõu uuesti käima lükanud. IRL on avalikult ka välja ütelnud, et taotleb selle eelnõu, millega vähendatakse kasiinode hulka Eestis poole võrra, võimalikult kiiret parlamenti toomist. See ei anna paraku aga alust ei IRL ega ka mind Max Kauri totrate ettevõtmiste ja loosungitega siduda. Paluks seda edaspidi mitte enam teha.

Vanarahvas ütleb, et valel on lühikesed jalad. Eesti rahvale hästi tuttavaks saanud van der Lindeni viimaste päevade valesid ja keerutamisi vaadates võib sellele lisada, et internetil on pikad jalad. Nimelt viitas vaid Venemaale rahavoogusid suunava Noble House Holdingu juhtidel lisaks van der Lindenile endale teatada, et Lindenil pole Venemaal teostatavate projektidega mingit seost, et ta ei kuulu firma järelvalveorganitesse ning on igasuguste süüdistuste ees puhtam kui lumi, kui tarkpead võtsid ette sama firma kodulehekülje ning avastasid sealt palju huvitavat. Kui ettevõtte juhtkonnast vaikib koduleht nagu haud, siis seal veidi ringi otsides on võimalik vastavat informatsiooni siiski avastada. Nii tuuakse kodulehel ära mitmed Holdingu tegevust puuudutavad artiklid, millest leiame ka meile tuttava van der Lindeni. Ettevõtte koduleheküljel on nimelt tänavu 5. juunist pärinev kirjutis, mis räägib 2. juunil Venemaal Vladimiri oblastis Sobinski rajoonis toimunud tööstuspargi nurgakivi panekust. “ENPA president Rene van der Linden pakkus end kontrollima ehitustöid. Ta on Noble House Groupi järelevalvenõukogu juht,” seisab koduleheküljel.

Sellele pole ilmselt enam midagi lisada. Lisaks ärihuvidele Venemaal on Linden nüüd ka valetamisega vahele jäänud – nii nagu Eestis mittekodanikele valimisõiguse suhtes. Ei saa ainult aru, miks Silver Meikar korraga teda nii agaralt kaitsma on asunud. Üks pahatahtlik inimene ütles, et kui Lindeni patud avalikkuse ette toonud Mihkelson kuulunuks Reformierakonda, oleks Meikar talle hosiannat laulnud, nüüd sõidetakse Mihkelsonile aga sisse. Mina sellist käitumist Meikari poolt ei usu. Tõenäosem on, et Meikari meelest teeb Mihkelson Lindenile ülekohut ning nii tuleb Meikaril Lindenit kaitsta – kust muidu Linden Eestist sõpru leiaks. Pole midagi teha, maitse üle ei vaielda.  

Viimastel päevadel kinodesse jõudnud ning vaatamist ootavate kodumaiste filmide kõrval tahaks tähelepanu juhtida viimaseid päevi ehk 11.oktoobrini kinos “Sõprus” jooksvale nii Cannes kui Hollywoodis pärjatud Saksa filmile “Teiste elu”, mis on senitehtutest üks parimaid kokkuvõtteid “arenenud sotsialismist”. Häid filme on tehtud stalinliku terrori aegadest – kasvõi “Ida-Lääs”, “Ülekuulamine” või “Marmormees”, sotsialismi lõppvaatusest seni aga mitte. “Teiste elu” tegevus toimub aastal 1984 ning selles kirjeldatakse, kuidas kommunistlik jälgimisaparaat purustab mitte milleski süüdi oleva inimeste elu. Millegipärast on Jaak Allik leidnud, et sellist filmi pole tänases Eestis võimalik teha, kuna selle tegijaid süüdistataks punameelsuses. Nii see pole, pigem on tegemist sellega, et Eestis ei soovi paljud võõra võimu all üle-elatust rääkida. Jaak Allik võiks enda jaoks lahti mõtestada filmi ühe lõpustseenidest, kus endine punane kultuuriminister ühinenud Saksamaal räägib nõretavalt “ideaalide kadumisest” ja sellest, et “vanasti polnudki nii halb elada”. Ma ei tea, miks mulle kohe mitu tänast Eesti tegelast meelde tuli. Küsimus polegi vahest selles, kas keegi kunagi komparteisse kuulus, vaid selles, kas ta seal jätkuvalt vaimselt edasi istub või mitte. Sest kokkuvõttes on “Teiste elu” ikkagi film võimalusest muutuda, lunastusest ning andeksandmisest.

Kirjutan seda lugu teel tagasi Bulgaariast koju Praha lennujaamas, kus on rakendatud innovatiivne lahendus – peale joogi tellimist on interneti kasutamine tasuta. Teine probleem on raskesti esilemanatavad eesti tahed, mistottu aja kokkuhoiuks patustan sellel korral oigekirja vastu ja jatan tapid ara. Bulgaaria yleminek proportsionaalsele systeemile on aga sedavord hea uudis, et sellest kirjutamata ka ei saa jatta. Lugu on seda huvitavam, et Bulgaaria laheb yle maailma madalaimale ehk 10 protsendilisele maksule ning et seda teeb sotsialistide poolt juhitud valitsus. See esialgu vasakpoolseks peetud valitsus on Bulgaarias radikaalseid reforme labi viinud ka eelmisel aastal, viies naiteks ettevotte tulumaksu 10 protsendile. Kuigi ennustati, et see viib suurte probleemideni eelarves, oli tulemus vastupidine – laekumised kasvasid 40 protsenti. Praegust seisu vaadates on ysna kindel, et valitsuse poolt heaks kiidetud maksureform ka parlamendist labi laheb, kuna selle suhtes on parteide vahel hammastav yksmeel saavutatud. 2007. aasta naib proportsionaalsele tulumaksule yldse heaks aastaks saavat – sama sammu astuvad ka Tsehhi, kus seadus juba augustis vastu voetud ning ka Albaania. See annab uue Euroopa konkurentsivoimele kahtlematult positiivse touke.