Tänase päeva järel on ilmselt igaühele selge, et jutud rahvusluse surmast võiks vähemalt mõneks ajaks lõpetada. Isegi kõige optimistlikumaid lootusi ületanud osavõtt koolinoorte laulupeo kontserdist ning peol valitsenud vaimsus tegid selle ühemõtteliselt selgeks. Eesti taasiseseisvumise järel ennustasid paljud laulupidudele ning teistele rahvuslust võõra võimu all üleval hoidnud traditsioonidele surma. Nii see ei läinud ning tänase laulupeo kava näitab ka, et laulupidu on end uues olukorras lõplikult leidmas. Marko Matverele on õigus väites, et mingi jura laulmiseks ei viitsi keegi kokku tulla. Tänane laulupidu ühendas õnnestunult erinevate aegade traditsioonides, tõlgendades ning arendades rahvuslust kaasaja võtmes ning keeles. Olgu selleks siis räpi-kaera-jaan või Chalice või Rannapi ja Mattiiseni lood. Tegemist oli omalaadse avatud rahvusluse demonstratsiooniga, mis pole sulgunud ei ajas ega ruumis, hoiab omast aga täie otsustavusega kinni. Sellisel rahval on suur tulevik. Aarne Saluveer ja teised korraldajad on teinud ära suure töö, tuhat tänud neile – nii nagu lauljatele ning õpetajatele.

P.S. Väga hea oli näha, et sellel peol ei kummitanud vaatajaid tohutud head-paremat pakkuvad reklaamiplakatid – pidu oli tervik ja ühtlaselt kujundatud.