Tähistades Võidupüha ja Jaanipäeva oleme neist esimese tegeliku tähenduse praktiliselt unustanud. Kuigi seda Võidupüha paraadi ning presidendi kõne ja võidutuledega meeles hoitakse, on sellega seotud ajaloolised sündmused minevikku vajunud. Ometi oleks just kaasajal, kui Eesti iseseisvuse sündi Saksamaaga seotakse ning eestlasi üldse suures Saksa-sõbralikkuses süüdistatakse, oleks hea meelde tuletada, kuidas Võnnu väljadel 700 aastase orja-aja eest arved tasuti. Üldse on Eesti ajaloo üks tähtsamaid sündmusi – Vabadussõda – meie ajaloolises mälus kuidagi kõrvale lükatud. On absurdne, et meil puudub tänaseni uus akadeemiline ülevaade Vabadussõjast. Sellel taustal pole imestada, et me Vabadussõjast sedavõrd vähe hoolime. Mõelgem siis täna tulesid süüdates mitte ainult aasta lühimale ööle ning sõnajalaõiele, vaid ka neile, kes 1919.aastal Eesti vabaduse eest elu andsid.
See on tõesti kummaline ja isegi rumal, et me Vabadussõja võidu üle suuremat uhkust ei tunne. Üldine suhtumine on vist see, et Venemaa oli siis nõrk – justkui see võit sellepärast ei loeks!
Vabadussõja võit on ju meie kirjapandud ajaloo helgeim hetk. Ta peaks olema ka meie identiteedi üks tugitalasid. On meie asi see selleks teha. Märgiliselt, ja iseenda sees.
Tervitust hr Mart,
Noorte hulgas on minule märgatav olnud isegi mõningane kasv Iseseisvussõja mäletamise ning selle üle uhkuse tundmise osas.
Samas tekkis mul selline hüpoteetiline küsimus, vaatamata minu enda vastupidisele arvamusele:
kas äkki võib olla tingitud eestlaste tagasihoidlikkus sellest, et kardetakse tihti samas seltskonnas olevate eesti-venelaste mitte-eesmärgilist (ning nende endi poolt provotseeritud) “solvamist” ning sellest algavat tüli, mis võiks ilusa õhtu rikkuda?
Võib-olla on see lihtsalt hetke tendents, kus peetakse meeles, kuid ollakse ettevaatlikud.
Kuid kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta…
Igal juhul läheb iga noore eestlase süda härdaks ja meel julgeks kui ta meelde tuletab meelde eelkäijate pingutusi ja näeb Eesti lippu lehvimas.
Kuid kes on Noor Eestlane?
parimat.
Alfred Ruthe
Tere!
Kõigepealt peaks täpsustama, et meil ei ole tegu enam mitte Võidupüha, vaid Maakaitsepäevaga. Miks see ära muudeti, ei tea. Vist Eesti ja eestlastega ei tohiks seostada mingitki võitu…
Selle aasta Võidupüha (see nimi tundub õigem) paraadist oleks oodanud enamat. Esiteks: jäi meil ära talvine aastapäeva paraad. Suvine paraad lubati sellevõrra uhkem teha. Teiseks: arvestades aprillirahutustega, oleks tulnud näidata riigi tõeslist (kasvõi veidi potjomkinliku) jõudu ja karmust.
Mida aga nägime? Käputäis muruväljakul marssivaid mehi ja eriti ka naisi (muidugi kena, aga kas just tänavu oli seda vaja rõhutada…). Ja veel vanaegsete lennukite ülelendu (mis piinlikult venis) ning langevarjuklubiliste taevast alla langemist. Ja kõik!?
Tänane paraad oleks pidanud vastavalt lubadustele olema midagi võimsat. Nüüd aga meie vaenlased said pihku naerda. Kui teha, teha korralikult, või ültsegi mitte. (Umbes nagu Savisaar tegi Tallinna Vabadusekella, et siis eestlased saaksid oma igatsetud “vabadussamba” selle näol, ja venelased võiksid rahulikult oma Pronksmehe juures edasi käia. Oh seda “naiivsust” küll…).
Mina eelistaks Ratast linnapeana, kui kesikutest valida. Aga on nagu on…
——————————————————–
Mitte teemasse aga…Nüüd avati Tallinnas Smuuli viadukti sild (kahjuks kõver). Enne avamist tehti koormustest (mis on tänapäeval kaunis haruldane selliselt teostatuna), et siis Edgar Esimene saaks pidulikult sellest PUNASE ralliautoga üle sõita.
Ühesõnaga kõike head, edu. Vahest ikka loen seda blogi. Jaksu!
Võidupüha on Pätsi kompunnitud “püha”, et mõni paraad ka suvel oleks. Otsiti mingit päeva ja siis leiti üks võidetud lahing ja toonase trendile vastavalt sobis sakslaste kottimise (ja Löti vallutamise) kuupäev hästi.
Pätsi 1934 — 40 kestnud autokraatse rezhiimi leiutisi pole minu meelest mõtet üldse reanimeerida.