Tähistades Võidupüha ja Jaanipäeva oleme neist esimese tegeliku tähenduse praktiliselt unustanud. Kuigi seda Võidupüha paraadi ning presidendi kõne ja võidutuledega meeles hoitakse, on sellega seotud ajaloolised sündmused minevikku vajunud. Ometi oleks just kaasajal, kui Eesti iseseisvuse sündi Saksamaaga seotakse ning eestlasi üldse suures Saksa-sõbralikkuses süüdistatakse, oleks hea meelde tuletada, kuidas Võnnu väljadel 700 aastase orja-aja eest arved tasuti. Üldse on Eesti ajaloo üks tähtsamaid sündmusi – Vabadussõda – meie ajaloolises mälus kuidagi kõrvale lükatud. On absurdne, et meil puudub tänaseni uus akadeemiline ülevaade Vabadussõjast. Sellel taustal pole imestada, et me Vabadussõjast sedavõrd vähe hoolime. Mõelgem siis täna tulesid süüdates mitte ainult aasta lühimale ööle ning sõnajalaõiele, vaid ka neile, kes 1919.aastal Eesti vabaduse eest elu andsid.

8-12.juunil peeti Jaapanis Venemaa piirirahvaste konverentsi, kus vahetati kogemusi Venemaaga suhtlemiseks. Kui mind selle avamisele kõnelema kutsuti, oli algul raske aru saada, miks Jaapanis sellise teema vastu sedavõrd suurt huvi tuntakse. Imestada pole siin siiski midagi - kui meie oleme Venemaa naabrid ühelt poolelt, siis Jaapan teiselt poolelt – ning mõlemalt otsustas Venemaa pealegi II maailmasõja lõpus osa territooriumist endale võtta. Kuriilid ja Petseri konverentsi peateemadeks siiski ei kujunenud, kuigi juttu neist tehti. Peamiselt tunti huvi viimaste sündmuste - eriti kübersõja - ning Venemaal üldiselt toimuva vastu. Eestit esindanud Marko Mihkelson ja Kadri Liik andsid sellest väga hea pildi. Mõnevõrra üllatuslikult polnudki olukord Venemaal ja Vene energiapoliitika Jaapani poolele nii suur üllatus, nagu oleks võinud arvata. Ajakirjandusele antud arvukates usutlustes – huvi ürituse vastu osutus ootamatult suureks – jäi kõlama üleskutse loobuda illussioonidest ning pettekujutelmadest Venemaa suhtes - ja teha koostööd. See on ainus viis, kuidas üldse suhetes Venemaaga edu saavutada. Tokio konverents oli selleks igal juhul hea algus.