Eestisse “olukorraga tutvuma” saadetud Vene Riigiduuma delegatsioon ei jõudnud veel lennukissegi astuda, kui nad juba jõudsid oma lühikese, kuid selge sõnumi Eesti rahvale teada anda – Ansip ja tema valitsus peavad viivitamatult tagasi astuma. Lisaks nõudvat saatkond kohtumist “poliitvangidega” ning nende viivitamatut vabastamist. Kõik see toob järjest rohkem meelde 1940.aasta, mil Eestisse saabunud Stalini emissarid samuti alustasid nõudega valitsuse tagasi astumiseks ning “poliitvangide” vabastamiseks. Sellel taustal on avaldused, kus vastandatakse Ansipi valitsust “oma” rahvale või “spetsialistide” arvamusavaldused selle kohta, et valitsus peab viivitamatult tagasi astuma, on hetkel vaid vesi märatsejate veskile. Kunagi hakatakse Eestis kindlasti taas tavalist poliitilist elu elama ning üksteisele sisse sõitma, praegu tuleb aga kokku hoida. Praegu otsivad uued Źdanovid Eestist demonstrante, kes 1940.aasta kombel “revolutsijat” tegema hakkaksid ja mine tea, järsku on neil Źdanovi kombel juba ka uue valitsuse nimekiri taskus. Ikka tarkadest ja veel targematest eesti poliitikutest, kellel Pätsi valitsus ühel või teisel põhjusel meele järgi polnud.

Oma tarkust võiks end targaks pidavad inimesed hoopis näidata maailmaveebis erinevates jututubades käivates vaidlustes Eesti ajaloo üle. Nõukogude impeeriumile pühendatud jututoas teatatakse näiteks kindlameelselt, et NSV Liit pole Eestit kunagi okupeerinud, kinnitades samas ühe hingetõmbega, et tegelikult tuleks selline fashistlik riik nagu Eesti viivitamatult okupeerida, sest kuna EU on nõrk, ei suuda ta Venemaale vastu astuda. Tänu Urmasele, kes sellisele jamale samas vastu astub. Teises analoogses jututoas astuvad vene propagandale tõhusalt vastu Kaur ja Sten. Tänu neilegi. samasugune poleemika toimub aga ka sadades teistes jututubades, Eesti positsioonid vajavad sealgi kaitsmist. Kui ajaloolist tausta vaja on, siis olen paar pikemat ülevaadet koos viidetega oma ingliskeelsele koduleheküljele üles riputanud.

Täna maetakse Moskvas meest, kelleta XX sajandi viimane kümme maailmas poleks olnud selline nagu ta oli. Boriss Jeltsini nägu ja tegu on sellele vajutanud tugeva pitseri. Ajalugu olekseid ei tunnusta, kuid katsetades nii öelda intellektuaalse eksperimendi käigus Jeltsinit ajaloost kustuda, võtaks asjad sootuks teistsuguse pöörde. Piisab vaid meenutades Jeltsinit 19.augustil Moskvas Valge maja ees tankil seismas ning vahe saab ühemõtteliselt selgeks. Kuigi Jeltsinit ja tema tegevust on – tihti õigusega – kritiseeritud, saab järjest selgemaks, et Venemaa praeguste valitsejatega võrreldes oli tegemist vägagi demokraatliku valitsejaga. Eestil on põhjus mitme asja eest Jeltsinile tänulik olla. Tõstaksin eriti esile kahte sündmust – Jeltsini üllatusvisiiti Tallinnasse 1991.aasta jaanuaris, mis aitas ära hoida Vilniusele-Riiale analoogse verevalamise Eestis ning loomulikult tema tegevust 1991.aasta augustis ning Eesti iseseisvuse tunnustamist. Sellel taustal poleks mitte ainult loomulik, vaid lausa enesestmõistetav, et Eestis astutaks samme President Jeltsini mälestuse jäädvustamiseks – kas siis mälestustahvli või tagasihoidliku monumendi näol. Venemaal selleni ilmselt vähemalt lähipäevil ei jõuta.

Ennustusvõistluse tulemused on pärast keerulist arvutamist selgunud.

Paar sõna ka metoodikast. Kõigepealt sai välja selgitatud, kes vastas igale küsimusele eraldi kõige täpsemalt ja seejärel tulemused vastavalt saavutatud kohtadele kokku pandud. Kõige kõrgema keskmise tulemusega vastaja võitis.

Edetabel on järgmine:
1. Pointer (ID-kaardi lugeja + M.Laari raamat “September 1944″ + IRL sall)
2.-3. Mart Murusalu (IRL sall +)
2.-3. Kadunud Papagoi (IRL sall +)
4. Mati (IRL sall +)

Õnne võitjatele ja tänud osalemise eest! Kirjutage mulle aadressile mart.laar@gmail.com ja subject reale märkige “auhinna kättesaamine?”. Siis saab kokku leppida, millal ma need teile kätte saan anda.

Kuna läbirääkimised valitsuse moodustamiseks kujunesid vahepeal üsna hoogsateks, lugesin mõistlikuks bloginduses hetkeks aeg maha võtta. Nüüd on valitsus värskelt ametisse vannutatud ning võib normaalse elurütmi juurde tagasi pöörduda. Tahaks loota, et ametisse astunud valitsus lööb üle minu nimel liigagi kaua püsinud rekordi demokraatliku Eesti kõige pikema-ealise valitsuse juhtimises. Veidi üle kolme aasta püsinud valitsusele järgnevad Juhan Partsi valitsus ja minu esimene valitsus, keskmiselt on valitsused taasiseseisvunud Eestis ametis püsinud aga alla kahe aasta. Omaaegses Eestis oli valitsuse keskmine iga muuseas vaid veidi üle seitsme kuu. Sellel taustal loodan, et kätte on jõudnud aeg, mil Eestis valitsus püsiks koos kogu ametiaja. Kas see nii läheb, see sõltub valitsusest endast, sest kunagi pole valitsust suutnud Eestis kukutada opositsioon – valitsus on sellega ikka ja alati ise hakkama saanud.  

P.S. Ühtlasi teatan, et löön parajasti kokku ennustusvõistluse tulemusi ja annan kokkuvõtte pühade järel teada