Koalitsiooniläbirääkimised on alati keerulised – sõlmitakse kokkulepet ühiseks tegutsemiseks ju neljaks aastaks. Seetõttu on peamine jälgida Katuse-Karlssoni põhimõtet: rahu, ainult rahu. Nii nagu ennustasin, sai peaminister esimesest üli-emotsionaalsest reaktsioonist, millega ta koalitsiooniläbirääkimised lõpetas, kiirelt üle. Praeguseks ollakse läbirääkimisprotsessis tagasi ning see on hea märk. Oluline pole siin sedavõrd küsimus konkreetsetest ministriportfellidest, vaid nende põhimõtete paika panek, kuidas loodavas koalitsioonis koos töötatakse. Need põhimõtted on nii Eestis kui ka mujal maailmas kõigile teada – kui neist üle sõita üritatakse, pole koalitsioonil pikka iga loota. Meie huvi on sõlmida aga koalitsioonileping, mis kestaks neli aastat.

*pilt leheküljelt kino.ee

Eile Soomes toimunud parlamendivalimistel saatis edu parempoolset Kokoomust (Koonderakond), kes võitis esialgsetel andmetel parlamendis juurde kümme kohta, jäädes vaid ühe koha võrra maha Soome Keskerakonnast – mida nimelisele kokkulangevusele vaatamata ei maksa segamini ajada Eesti Keskerakonda. Soome Keskerakonda loetakse “kodanlikuks” erakonnaks, mistõttu ongi juba alanud spekulatsioonid “kodanliku” koalitsiooni sõlmimiseks Keskerakonna, Koonderakonna ja Rootsi Rahvapartei vahel. Seni on Keskerakond võimu jaganud sotsiaaldemokraatidega, kellel pole samal ajal midagi ka koostöö vastu Koonderakonnaga. Igal juhul seisavad Soomes ees “huvitavad” ajad. Üks on igal juhul selge – Soome valijad on saatnud selge signaali, et toetavad muudatusi senises poliitikas – ja seda suurema majandusvabaduse ning riigi väiksema sekkumise suunas. Headele sõpradele Soomes võib edu puhul igal juhul õnne soovida. Kui valitsuse peaksid moodustama Keskerakond ja Koonderakond, siis suuruselt teise partnerina ootab Koonderakonda välisministri portfell, mida ennustatakse Eesti suurele sõbrale Sauli Niinistole. Eestile ja Euroopale oleks see hea sõnum.

*pildil valimistel 60498 häält kogunud Sauli Niinisto

Äsja anti teada, et Saksamaal sellel sügisel kokku 27 keeles välja antav kogumik “100 mõjukamat filmi maailmas” on otsustanud nende hulka arvata ka meie “Nimed marmortahvlil”. Kuigi nime järgi otsustades on tegemist kogumikuga, mis pole pühendatud maailma sajale parimale filmile, vaid maailma erinevate rahvaste poolt tehtud parimatele filmidele, on ikkagi tegemist kõrge tunnustusega. Eesti omad kriitikud tagusid filmi mäletatavasti maatasa – sest kunstiks ei saa pidada ju filmi, mida nii palju inimesi vaatamas käivad. Kuid see selleks. Saavutatu üle rõõmu tundes võiks vaadata tulevikku. Miks näiteks võtta järgnevalt ette järgmine Eesti ajaloost pajatav film – näiteks “Sinimäed”. Otsustades samanimelise dokumentaalfilmi edu järgi – sai Kultuurkapitali aastapreemia – oleks huvi selle vastu kahtlematult olemas. Tegijaid peaks selle idee ellu viimiseks jätkuma.

Oli see valimiskampaania nii aeganõudev kui ta oli, koalitsiooniläbirääkimised ei jäta ajaveebi pidamiseks aga üldse mahti. Läbirääkimised ise edenevad aga ikka nagu sellised läbirääkimised – ehk üsna aeglaselt. On hea, et kirja pandu juures üritatakse alati ka rääkida, mis see maksma läheb – sest elu seisneb teatavasti valikutes ning kõike pole ka parema tahtmise juures võimalik teha. Mõned esialgu süütuna tunduvad valimislubadused osutuvad lähema vaatluse korral näiteks üsna kulukateks. Kui “neljaviljapudru” koalitsioon sünnib – minu meelest on neljaviljapuder muuseas üsna hea Eesti roog – siis on tema peamised rahalised lubadused üsna selgelt keskendatud pere- ja lastepoliitikale, teadmismahuka majanduse edendamisele ning haridusele. Need on ka teemad, mida seni on arutatud. Järgnevatel päevadel läheb ilmselt kiiremini. Mis puutub ministritesse, siis uskuge või mitte – neist räägitud pole ega räägita ka enne, kui koalitsioonilepe valmis on. Nii on lihtsalt praktilisem. Ning kui lõpetuseks mõnest asjast rääkida, mida võib kindlalt koalitsioonileppesse sisse läinuks lugeda, siis on selleks isapalk ehk võimalus isal lisaks emale vanemapalgaga analoogselt kaks nädalat lapse sünni järel kodus veeta ning alternatiivbörsi seadustamine, mis võimaldaks innovaatilistel väikefirmadel börsile minna. Ja veel – lasterikastele peredele mõeldud programm oma kodu rajamiseks samuti. Üldiselt saab koalitsioonileppest rääkida alles siis, kui see tõesti valmis on – seni võib kõik muutuda.

Konsultatsioonid uue valitsuse moodustamiseks on alanud. Kas need kasvavad yle ametlikeks läbirääkimisteks, seda näitab lähem tulevik. Igal juhul peaks eesmärgiks seadma sellise kokkuleppe, mis suudaks anda Eestile valimistest valimisteni pysiva valitsuse. Tunnistan, et see on natuke utoopiline siht. Soomes näiteks suudeti seda teha alles iseseisvuse 70-ndatel aastatel. Samal ajal on saavutamatud eesmärgid mind alati innustada suutnud. Eestis oleks igal juhul tegemist ajaloolise saavutusega. Enne tuleb aga vaadata, kelle vahel ja mis tingimustel valitsusliit aga kokku pannakse.

P.S. Vabandan imelike tähtede pärast, kirjutan kiiruga enne lennuki väljumist Brysseli lennuvälja internet-punktist.

Valimised on selleks korraks läbi. Aitäh kõigile, kes meie ideid toetasid nii hea sõnaga blogi kommentaarides kui ka häälega valimistel!
See, et valimised läbi on ei tähenda aga kindlasti seda, et minu blogi oma aktiivsuse kaotaks. Kavatsen siin ikka oma mõtteid jagada ja teie mõtteid ja reaktsioone päevapoliitikale või ka pikemaajalistele arengutele kuulda võtta ja neid ka rakendada.
Eesti ei saa kunagi valmis. Me ei tohi ennast lõdvaks lasta ja peame edasi tegutsema!

Oma ajaveebi alustades lubasin välja panna auhinna parimale ettepanekule, mis Eesti elu paremaks muutmiseks minu ajaveebis kuni valimisteni esitatakse. Algul mõtlesin auhinna loosida, kuid siis mõtlesin, et võin endale siiski ka subjektiivset otsustamist lubada ning peaauhinna ise määrata, teisi auhindu aga loosides. Peaauhinnaks on – arusaadaval kombel – sülearvuti, loositavateks auhindadeks aga ID-kaardi lugejad. Ja nüüd tulemused: valik oli raske, sest huvitavaid ettepanekuid oli palju – eelistus langes aga Tõnis Möldrele. Seda mitte sellepärast, et tegemist oli ühe viimase ettepaneku, vaid ikka selle sisu pärast, mis puudutas puuetega inimeste aktiviseerimist infotehnoloogia vahendeid kasutades.  Palun võitjal minuga üle riigikogu meili mart.laar@riigikogu.ee ühendusse astuda, et kokku leppida, kuidas sülearvuti talle kätte toimetada. Viie ID-kaardi lugeja võitjateks osutusid loosi tahtel kaastöölised, kes on kirjutanud mulle nimede Mari K, kadunudpapagoi, part, marti ja Pille all. Kui on soovi ID-kaardi lugejat kätte saada, siis palun eelpoolmainitud aadressil ühendust võtta. Tahaks võimalust kasutada, et kõiki mulle kirjutanud inimesi tänada – kui te arvate, et minu ajaveeb lõppeb koos valimistega, siis see on küll suur eksitus. Mina kavatsen seda edasi pidada ja loodan sama aktiivset osavõttu nagu seni – selle pidamine ning siin käiv arutelu on olnud minu jaoks tõesti meeldiv elamus.

Minu üleskutsele arutada kuidas Eesti elu edendada reageeris ka Tõnis Möldre, kelle ettepanekute ja mõtete eest ma tänulik olen. Tihtpeale on meie ümber inimesi, keda me ei märkagi ja kelle elu kergendamiseks on vähe ette võetud sest nende hääl ei kostu meie kõrvu piisavalt tugevalt.
Kuivõrd ta saatis mulle meili, siis kopeerin asjalikud tähelepanekud tema lahkel loal siia.

__________________________________

Räägin peaasjalikult endasugustest, so. liikumispuudega inimestest (neid on Eestis üsna palju; kuid see jutt puudutab ka eakaid inimesi ning lapsega-lastega kodus olevaid emasid).

Internet (üldse kvaliteetne arvutiühendus; -side) on liikumispuudega inimese jaoks oluline sellepärast, et võimaldab tal:
1) paljudel puhkudel olla sotsiaalne (suhelda muu maailmaga);
2) tarbida netis olevat informatsiooni – ennast harida ning oma võimalusi arvestades operatiivselt ning kiiremini ära kasutada näit. seadusandluses peituvaid võimalusi (mina sain interneti teel esitada sots. min-le küsimuse‚ et mis minu õppelaenu tagasimaksmisest saab, sest olen füüs. tööks kõlbmatu, pidev sissetulek ‚pension’ ei võimalda seda alati-õigeaegselt tasuda jne.jne.’ ning sealt vastati operatiivselt, et vastava seaduse alusel tasub Eesti riik pangale võla jäägi);
3) teha tööd kaugtöötamise vormis.
Need on minu meelest kolm peamist põhjendust IT-lahenduste kasutamiseks ning vajalikkusest tänases olukorras/maailmas.

Selleks, et (liikumis-)puudega inimestel oleks võimalik IT-maailma võimalusi kasutada, on vajalik kogu Eesti tegelik katmine internetiga (traadiga või traadita). Tuleb silmas pidada kõnealuse klientuuri vähest maksujõulisust (see on koht, kus riik võiks ehk aidata – näit. garanteerida mõistlikuma järelmaksuga vajalike seadmete muretsemist; viia „Tiigrihüpe 2” ellu nii, et tõesti igal pool oleks tagatud levi‚”Külatee”- projekti puhul tuli ise oma vahenditega vaadata, kuidas interneti „tuppa sai”).
Muidugi lisanduvad muud tehnilised vahendid, õieti nende maksumus.

Minu jaoks on interneti-ühendus hetkel oluline kahel esimesena mainitud põhjusel (olla sotsiaalne ja saada operatiivselt informatsiooni). Tahaks väga, et ka kolmas põhjendus oleks akuutne, aga paraku pole laiemalt seda võimalust teadvustatud ja ma ise ka pole (kuigi võiks), et (liikumis-)puudega võib üsna edukalt vaimset tööd teha ning kulutused töökoha kohandamiseks ei ole ka suured. Ning olengi peaasjalikult tegevuseta (loe: tööta).
Kaugtööga on üldse nõnda, et üldjuhul ei teata, milliseid võimalusi selline töötamisviis kätkeb. Üldises ühiskondlikus mentaalsuses ei ole arusaadav – miks inimene ei saa/ei taha büroos töötada, et ta ei pruugi kaugtöö-võimaluse peale rõhuda mitte laiskusest, vaid teatud vajakajäämis(-t-)est tingitud põhjustel, näit. transpordiga on raskusi (mul on isiklik kogemus selle kohta – tundus, et CV järgi olin töötajaotsingul sobiv valik, kuid kui mainisin liikumisraskusi, lõppes jutt, sest töökoht oli Tallinnas, mina tol ajal Tartus). Seega – vajalik on teavitamine võimaluste erinevustest, sest üldiselt on kaugtöö võimalused-vajadused puudega inimese puhul samasugused nagu ilma puudeta inimese puhul. 27. veebr. „Postimehes” on hea artikkel kaugtöö võimalustest, paraku ühekülgne, ainult tavakodanikest lähtuv. Kuid vajalike eelduste olemasolul on see + internetiühendus kasulikuks sümbioosiks nii puudega kodanikule kui ühiskonnale tervikuna.
Veel ühest aspektist. Keskerakondliku sotsiaalministri ajal taibati enam tähelepanu pöörata puuetega inimeste rehabilitatsioonile. Kahjuks ei süvenetud põhilisele – kellele, miks ning kuidas tuleks seda asja teostada. Kulutati suur hulk riigi raha, kuid minu arusaamist mööda suurendas see vaid ühiskonnas hõõrumist, rehab. teenus oli puudega inimestele raskesti kättesaadav jne. Siin oleks e-riik võinud kasuliku eeldusena suuresti abiks olla: selle asemel, et „kupatada” puudelisi ühest ametkonnast või institutsioonist teise (üldjuhul oli see juba nende tervetele hooldajatele tõsiseks katsumuseks) selleks, et registreeruda, et teada saada, milline raviasutus omab hetkel vabu kohti jne., oleks saanud asju tunduvalt lihtsamalt, kodanikele mugavamalt ning kiiremini korraldada. Juhul, kui e-riigi võimalused oleksid olemas olnud.
Ja ka töökohti oleks riiklikus sektoris võinud tähelepanelikuma suhtumisega puudega inimestele luua. Näit. Põlvamaal oli maavanemal kindel plaan arendada e-arhiivi, st. riigiasutuste dokumendihaldus ning dokumentatsiooni arhiveerimine üle viia paberaluselt digitaalsele alusele; paraku regionaalministri arusaamades selliseid kavu polnud. Ka see on ühiskonna stabiliseerimise võimalus.
Need viimased kergendaksid inimeste rehabiliteerumist ühiskonda (juhul, kui muud võimalused on olemas).

Kas liikumispuudega inimesed on tänu IT-võimalustele sotsiaalsemad või teevad tööd?
Isiklikult tean kahte konkreetset näidet. Ühel juhul on inimene tänu internetile ja arvuti pakutavatele võimalustele sotsiaalsem – tal on sünnist saati üle keha paralüüs/halvatus, näiteks pole ta  kunagi iseseisvalt kõndinud, aga ta on ise õppinud programmeerimist, teeb kodulehti jm. sellist; aega mingi operatsiooni sooritamiseks läheb mõistagi enam kui tavakodanikul, aga arvuti vahendusel on tal võimalik suhelda, vahel mõni tööotski ette võtta.
Teine näide. Avarii tagajärjel amputeeriti noormehel mõlemad jalad, ta õppis programmeerimist ja muud (mitte ülikoolis). Nüüd koostab-teeb kodus raamatupidamise programme, on FIE.
Võimalusi IT-lahenduste rakendamiseks (ka kaugtööks) on väga palju. Alati ei pruugi primaarne olla seegi, et käed enam-vähem liiguksid, on ju küllalt näiteid, kus leitakse mingi lahendus; lisaks eelmainitud halvatud sõbrale, saan mainida S. Hawkins’it, keda peetakse maailma targimaks inimeseks ja kes on üleni halvatud, suhelda saab ainult spetsiaalselt kohandatud arvuti abil.

Miks on see kõik vajalik? Esiteks – mõistliku puuetega inimeste töölerakendamise korral toodavad nad ise mingeid väärtusi, teiseks – muutuvad maksujõulisemaks (see pole üldse vähetähtis argument nende mentaalsuse seisukohalt), kolmandaks – eelmainitud ühiskondlikkus ehk vähem on „asjatut halisemist”. (argumente on veelgi, kindlasti)
Tõnis Möldre
__________________