Hea sõber Veiko Jürisson kirjutas mulle ja tegi ettepaneku käivitada riiklikest haridusasutustest sõltumatu õppeportaal “Loov kool”. Veiko küsib, ”milline on õppe infotehnoloogiline keskkond, kuhu sellega on jõutud? Kui õpilasel on sülearvuti, siis peab olema ka õppesisu toetav veebikeskkond jms. Minu idee oleks luua haridusasutustest sõltumatu sihtasutus, mis hakkaks koordineerima õppeportaali sisu arendamist, kus arendajateks oleks kaasatud üliõpilased, kes on ise hiljuti olnud kooliseinte vahel ja tunnetavad kõige paremini teadmiste omandamise muutuvat dünaamikat. Organisatsiooni ja projektide juhtimine peaks olema küll väga professionaalne. See oleks arendus open-source põhimõttel, mille nimeks võiks olla Loov Kool.” Ettepanekul on minu meelest jumet. Selleta poleks e-kooli programmil mõtet, täpselt samal kombel, kui see kaotaks mõtte siis, kui kõigil õpilastel teatavas vanusest alates sülearvutit poleks. Hariduse sisu muutmata ei jõua me aga ei ühel ega teisel puhul edasi.
Mul on tõeliselt kahju, et keegi isegi usub nagu oleks võimalik igale lapsele sülearvuti kinkida. Järgmine kord, IRL või IRW, mõelge enda valed korralikumalt läbi nagu teised erakonnad.
Ma möönan, et haridusvaldkond on oluline. Samas jälle ei maksa unustada, et kool lolli ei riku. On ju hästi teada, et pingutatagu seal haridusministeeriumis nii palju kui tahes, lollide arv ühiskonnas jääb ikka enam vähem konstantseks, kõikudes ehk mõne protsendipunkti piires.
Kunagi näidati Pealtnägijas vist Viimsi kooli (võin ka eksida). Mul tekkis kohe endal ka soov tagasi kooli minna, olles vastutasuks nõus isegi õppima…khm:). Peaaegu kõigega, mida noored vajavad, oldi arvestatud. See on tee, mille poole võiks pürgida.
Kõiki probleeme ühiskonnas ei lahenda õpetaja – ja arstipalk ning populistlikud loosungid. Meid on siin Eestis rohkem, kui ainult avaliksektor.
Huviharidus on täna olulisem kui sülearvuti. Ma tegin terve lapsepõlve sporti ja ei maksnud selle eest sentigi (kaasa arvatud varustus). Ainult mõne välisreisi ajal pidi mingi osa ise maksma. A see oli ka kõik. Kuid nüüd on kapitalism jõudnud ka lasteni. Noorte harrastustest on tehtud äri, see ei ole enam sotsiaalvaldkond. Nagu ka meditsiinist on tehtud karmi kasumiga äri. Vastik on seda kõike kõrvalt vaadata. Eetika on hüljatud.
Nojah, ülikoolis on jah nii, et ilma arvutita ei ole praktiliselt võimalik midagi teha. Õppematerjal on veebis, tööd tuleb kirjutada arvutil (välja arvatud paar peavoolust eristuvat õppejõudu, kes nimelt soovivad, et töö oleks kirjutatud käsitsi) ja ka esitada elektrooniliselt. Aga ikkagi, kas igal gümnasistil ikka on tingimata vaja oma isiklikku sülearvutit? Jah, selle aparaadi abil saab info kiiremini kätte, aga gümnaasium on aeg, kus tuleks võimalikult palju olulist infot rahulikult läbi mõelda. Ja selleks, et millegi üle rahulikult mõelda, on tarvis aega. Nii et – ka aeglus võib olla eeliseks. Teiseks – keskkoolis tuleks vastupidiselt arvuti taga vedelemisele, mis rikub rühti ja silmi, soodustada hoopis vitaalset elustiili. Soodustada tuleks huviringides (mitte ainult sporti!) osalemist. Mina käisin omal ajal kahes puhkpilliorkestris saksofoni mängimas, kahes kooris laulmas ja lisaks veel trennis ning püüan seda harjumust siiani eneses hoida, kuigi veidi väiksemas mahus. Kõik see võttis aega (mitte ainult kohal olek, vaid ka mineku ja tuleku aeg!), kuid avardas oluliselt ka mõttemaailma ja silmaringi. Lisaks tean omast kogemusest, et head (loe: innovaatilised) ideed ja lahendused ei tule sageli mitte laua või arvuti taga istudes, vaid hoopis sportides. Kõige paremad mõtted tulevad siis, kui neile ei mõelda kramplikult. Probleemid tuleb hoopis “läbi vändata”.
Austatud Mart, lõpetasin gümnaasiumi mõned aastat tagasi. Meelde jäi kõige rohkem see, et väga igav oli. Miks õppekava igav on, sellele vastust ei leidnud. Hakkasin mõtlema, mida võiks teisiti teha. Lõpuks jõudsin järeldusele, et liiga palju keskendutakse faktidele ja liiga vähe õpilase intellektuaalsele arengule. Siit tuleks ka mõned ettepanekud, mis võiksid kooli huvitavamaks ja kasulikumaks muuta.
Iga inimene on erinev ja igaühel on omad huvid, seega võiks spetsialiseerumine humanitaar- ja reaal- ainete vahel aset leida juba 9 klassis. See annab inimesele võimaluse aru saada, mida ta elult ootab ja teha gümnaasiumi ja kutsekooli vahel õige valik. Samuti võiks esimeses klassis rohkem tegeleda mängimise ja muude last arendavate tegevustega, võtta õppekavva kasvõi mõni lauamäng, näiteks Jaapanis tehti uurimus, kus selgus, et go-d mängivate laste seas oli ülikooli sissesaanute protsent 2x kõrgem kui mitte go-d mängivate laste oma.
Faktidest ei ole kasu kui neid õigesti kasutada ei oska ja nad ununevad kiiresti. Seega ma arvan, et tuleks vähendada õpitavaid fakte ja asendada need seoste loomisega päriselus. Ka tuleks 9 klassis võtta kasutusele filosoofia tunde.
Vähendada eesti keele tunde ja asendada need kirjanduse tundidega. Kirjandit kirjutada on huvitavam, loovam ja arendavam kui tuupida pähe võõrsõnu ja nende õigekirja või õppida süvendatult grammatikat, millest enamus õpilasi aru ei saa. Eesti keelt ja kultuuri ei päästa süvendatud eesti keele tunnid, vaid iseseisvalt mõelda oskavad ja haritud inimesed.
Ajaloo tundidega samamoodi, rohkem arutlusi ja analüüsi, etteantud teema kohta. Lihtsalt õppimisest jääb väheseks.
Matemaatika tundides panna rõhku rohkem mõtlemist nõudvatele ülesannetele ja seostada neid päriseluga. Tuimalt valemite järgi lahendamine ei soosi matemaatikute teket, ega iseseisvat mõtlemist. Seega õpetada lahenduse otsimist ja leidmist mitte lahendust iseennast.
Siit tuleb ka minu küsimus, kas neid ideid on võimalik rakendada ja kas neist on ka kasu? Minu moto siin kohal on, selle asemel et inimest õpetada, tuleb panna ta tahtma õppida.
Just!
Mul on meeldiv kogemus waldorflasteaiaga Eestis. Minu tütar, kes tavalises hea alguse lasteaias käia ei tahtnud, käib seal rõõmuga.
Põhiline erinevus on meeleolus. Tavalasteaias on ajakava keskne meeleolu, “õigel ajal teeme õiget asja ja paneme teile lusikaga tarkust ka pähe, sel ajal kui teie oma arust mängite”. Waldorflasteaias on inimene, laps õige. Ja aeg ja koht kujundatakse tema järgi (söögiaegadest muidugi kinni pidades). Laps ise loob ja õpetaja saadab teda sel teel. Meeleolu on pigem pühalik, rõõmus ja rahulik.
Sellises keskkonnas inimene tahab õppida, tema õpetamiseks ei peagi midagi erilist tegema, piisab võimaluse pakkumisest. Aga sellist meeleolu luua on suur kunst, mida valdavad vähesed, kes on selle oskuse omandamiseks palju tööd teinud.
kadunudpapagoi, kahjuks ei ole lollide arv konstantne ning hetkeseisuga kasvab pidevalt
Mari K, Waldorfkoolid on toredad kohad, aga nende õpilastel on minu tähelepanekute järgi probleeme hiljem ühiskonda sulamisel ning tavaliselt ka reaalainetega. Vabakasvatus ja vaba õppimine, vabalt tööl käimine, vabaabielu, vaba sõnakasutus, vaba liikluseeskirjade järgimine, vaba kuulekumine vanematele. Vabadus lummab, aga igal pool see ei tööta.
Part, see oleks kõik ilus, aga suuremalt jaolt on kõik need asjad teostatavad ilma igasuguse haridussüsteemita õpetaja tasemel. See tähendab lihtsalt paremaid ja motiveeritud õpetajaid. Ning meenutades enda kooliaastaid, siis arvestatavale hulgale meie klassist tekitasid kõiksugu huvitavad ülesanded, arutlemised ja mõtlemine raskusi (ja ära arva, et see oli vastav kool).
Mis aga puutub veel ühte miksikesse, siis riigihankelistesse it-projektidesse ei ole mul suuremat usku.
kuulge, mõelge ikka. üks korralik kiire sülearvuti kaalub ca 3 kilo. kas te arvate et laps jõuab seda tassida? teised, mis kergemad on ka enamasti vähem võimsad, järelikult kulub kooliõpilase aeg oodates ja munedes millal kallis maššin suvatseb mõtlemise lõpetada,