Euroopa lugu
Mõned päevad tagasi pöördus hea tuttav Oxfordi professor Timothy Garton Ash minu poole palvega riputada oma ajaveebi üles ühendus tema poolt algatatud arutelule “Euroopa loo” üle, kuhu võib saata omapoolseid mõtteid nii inglise kui eesti keeles. Professor Ash tunneb nimelt muret, et Euroopal puudub oma narratiiv ehk lugu, mida ja milleks ta on saavutanud. Selle järgi on vajadus ilmselt tõesti olemas. Euroopal on tegelikult ühine kogemus ajaloost olemas – alates kristluse võidukäigust vara-Euroopas on – tõsi küll erinevatel aegadel – läbitud nii feodaalkord koos rüütlite ajastuga, reformatsioon või vastureformatsioon, valgustus, rahvuslus, moderniseerumine ja industrialiseerumine, rahvusriikide teke. XX aastasaja keskel vajus ühtne kogemus aga laiali. Kui Lääne-Euroopa sai kogemuse natslikest või faśistlikest diktatuuridest, siis Ida- ja Kesk-Euroopa lisaks sellele kommunistlikust diktatuurist, mis pealegi kestis viiskümmend aastat. Läänel see kogemus puudub ning seetõttu on neil vahel raske “uut Euroopat” mõista. Nii on kommunismi hukkamõistust ja selle poolt korda saadetud kuritegude teadvustamisest saanud oluline ülesanne Euroopa ühendamisel. Seda on loomulikult lihtne ütelda, kuid raske teha. Ometi on jää liikuma hakanud. Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees eestlaste algatatud deklaratsiooni vastuvõtmine oli oluliseks tähiseks edasi, Euroopa Kohtu otsused kommunismi kuritegude sisulisest võrdsustamisest natslikega teiseks tähtsaks sammuks. Kui me ise aga oma ajaloost ei räägi, siis ei tee seda keegi – ja siis võime vaid lõputult kurta, et keegi meist aru ei saa. Tegelikult nii see pole.
Tere
Kõik me teeme vigu ja ideaalset otsust ja seisukohta lihtsalt ei ole võimalik saavutada. Kuid alati on võimalus leida halvimast heam ja parimast parim.
Jõudu ja jaksu Teile, oskust suhelda inimestega!
Valimistel ei ole kahtlust, kes saab hääle.
Toetan 100% Isamaad. Edu Hr. Mart Laar
Tere
Ajalugu on õrn teema, sest supleme tänapäeva infoajastus “faktide” sees ja tõde leida on sama raske kui anda hääl valimistel. Kui härra Laar on ajalooga tegelenud on tal kindlasti parem ülevaade ja kindlam arusaam, mis toimus. Kadestustväärne positsioon peaks mainima. Minu teadmised ajaloo valdkonnas on pea olematud ja samas pean nentima, et olen ka irdunud poliitikast ning peressist. Selle väikse infohulga sees, mida siiski tarbin, on viimasel ajal haknud kostuma ajaloo noote ja sama kõla on ka jutul “Euroopa lugu”. Siinkohal on mul küsimus, mis puudutab genotsiidi ja mitte x rahvaste kannatusi vaid pigem eesti rahava omi. Miks ei räägi keegi kuskil Eesti 700 aastat kestnud orjapõlvest, mis lõppes üsna hiljuti. On rahavaid, kes kergelt öeldes vassivad oma kannatusi kokku ja saavutavad sellega teenimatut kaastunnet ning “reklaamivad” ennast sellega kui ohvreid. Kas Eesti on liiga väike, et seda teha ja kas ajalugu hakkab 100 aastat tagasi ja eelnev ei loe?
Kuna ajalugu ei saa me kunagi teada ja selle tõlgendamine on võitjate ja meedia valdajate kätes, siis ei oota ma isegi oma küsimusele vastust vaid arvan, et ajaloost õppimine on riskantne valik. Sellele viitamine tuleviku eesmärkide põhjendamiseks aga demagoogia. Kes elab minevikus, sellel pole tulevikku!
See riiklikul tasemel teadvustamise värk kõlab ilus küll eestlasele, aga enamik sakslasi, kes ka liiduvabariikide perre kuuluvad, ei tea mis või kus see Eesti on, me laulame siin oma laulu, et nüüd Euroopa Liidus olles oleme ka meie midagi, aga Saksamaal küsiti mult üleeelmisel nädalal, et kas Eesti liitus siis ka Euroopa liiduga (pärast seda, kui ma olin selgitanud, mis ja kus see Eesti üldse on). Ning enamikul lääneeurooplastest pole ka ahjukütet, et neil bukletikestest sedagi rõõmu oleks.
Tere Mart Laar,
tahtsin lisada mõne sõna Euroopa loole.
Astusin valimise järel sisse Apollo raamatupoodi ja lehitsesin sinu raamatut Emajõe lahingutest. Miks ma seda tegin..minu vanaisa, kes tänavu sai 90 aastaseks võitles Lõuna-Eestis saksa väeosade ridades. Kuna ta pole eriti tahtnud seda teemat jutuks võtta (tema kaks venda olid muide Laskurkorpuses ja Punaarmees Kuuramaa all, ning valik tuelenes nende vanusevahedest), siis on mulle alati jäänud pisut segaseks, millises väeosas ta õieti oli. Mulle on jäänud mulje, et peaaegu kõik, kellega ta koos oli, said 44. aasta lahingutes kahe tule vahel surma ning ta deserteerus ja tuli kusagil Tartus allavoolu üle jõe ja siis Räpina maanteed mööda linna sisse. Kuna väeossa võttes oli ta Tartu Ülikooli meditsiiniüliõpilane ja vastav üliõpilaspilet vist ka kaasas, pääsenud ta linna sisse piiripunktis sisenejate juttu tõlkides ja üliõpilast mängides, deserteerumisest ta muidugi juttu ei teinud. Ja ma arvan, et ta tegi täiesti õieti, ilma selle otsuseta poleks meie peret ja ka tema ei oleks veel nii tegus nagu praegu, et jaksab aias töötada ja puha. Muide, mu vanaisa on rahvuselt venelane, pere põgenes 1917. aastal Audova kaudu üle piiri ja eestistas nime.
Olen otsinud piirikaitserügementides olnud meeste nimekirju, kuid pole leidnud. Vanaisa igal juhul Nõukogude ajal ülikoolis õppimist jätkata ei saanud. Mingit kompensatsiooni papa igal juhul kusagilt nõudma ei hakanud ega hakkaks ka praegu. Tahaksin aga ise rohkem neist lahingutest faktiliselt teada ja infot, kust leida nimekirju, kes Tartust 44. aastal mobiliseeriti Saksa poolel.
tervitustega, k.
Kuidas motiveerida vene kogukonda õppima eesti keelt!
Antud kirjutis puudutab vene keelt emakeelena kõnelevate laste õpetama
hakkamist juba lasteaias ca 4.eluaastast.
Olen isiklikult kuni 4.eluaastani olnud vene keelt võõrkeelena
kõnelev laps. Seda seoses ema asumisel viibimisega Siberis 16.04.1941- 1.02.1957.
Eestisse naastes 1957.a. ei osanud mina sõnagi eesti keelt seepärast, et Venemaal viibisin ööpäevases lasteaias, kuna ema pidi olema pikad päevad tööl. Õde- vend olid eesti keele ammu unustanud, sest küüditamise ajal olid õde 3-ne ja vend 2 aastane. Seega puudus eesti keele baas, mida oleks 16 aasta jooksul saanud säilitada.
Meie naastes Eestisse, oli ema mind taas sunnitud jätma nö
ööpäevasesse, sedakorda siis eesti lasteaeda, millel olid mitmed olulised pöhjused. Nüüd olin ma eesti keele keskkonnas ja õppisin keele ära 1-2 kuu jooksul. Seda tänu igapäevasele keelekasutusele ja mängudele- lauludele.
Kuna kodus suhtlesin sugulastega eesti keeles ja lasteaias teisi vene keelt rääkivaid lapsi ei olnud, siis polnud mul olulist tagasilangust eesti keele omandamisel. Ema hoidus kiivalt mind panemast 39.Keskkooli, sest seal olid nii eesti kui ka vene keelsed klassid. Seda just seetõttu, et omandaksin emakeele- eesti keele täielikult.
Kuidas aga suhtuda neisse vene kogukonda kuuluvatesse lastesse, kelle kodune keel on vene keel?
Olen töötanud ca 12 aastat eesti keelses lasteaias, kuhu vene keelt rääkivad vanemad olid pannud oma võsukesed eesti keele õppimise eesmärgil. Nii kaua, kuni rühmas polnud teist vene keelt emakeelena rääkivat last, oli kõik korras. Niipea, kui rühma tuli juurde veel üks või kaks- kolm last, toimus muutus. Sest vene keelt kõnelevad lapsed
rääkisid ja suhtlesid omavahel vene keeles ja hoidusid üldjuhul
vabal ajal eesti lastest eemale, mängides oma mänge ja suheldes vene keeles. Loomulikult õppisid nad eesti keelt lasteaias igapäevaseid tegevusi tehes, lauldes ja ühismänge mängides. Aga vabal ajal …
Niisugune on nii minu kui ka paljude minu tolleaegsete kolleegide nägemus nö keelekümblusest. Töötasin lasteaias 1987-1999.
Ametikoolis olen kohanud paljusid vene keelt emakeelena rääkivaid õpilasi, kes on käinud eesti lasteaias ja nüüd õpivad ametit eestikeelses rühmas.
Aga statistikat ei ole tehtud, kui paljud lastest siiski kasutavad lasteaias omandatud eesti keelt.
PS. Kui vaadelda nö moes olevaid ja nn vajalikke keeli nagu inglise, saksa, prantsuse keel jne, siis pole lastel probleemi selle omandamisel.
See näitab, et keele õppimisel on oluline motivatsioon, miks seda õpitakse.
Seega tuleb alustada motiveerimisest, miks vene keele
kogukonnal-kõnelejatel on kasulik eesti keel selgeks õppida!
Julgustavalt, Lia Murs
Eesti keskealine põlvkond mäletab seda ajalugu, mida koolis õpetati, seda, mida kodus räägiti ja seda, mis nüüd on hakanud välja kooruma. Meil on omal seega kolm lugu – neljandat kuuleme idanaabri esindajate käest.. seega on meil hea võimalus ise hinnata, mismoodi ajalugu saab erinevalt luua.
Äärmuslikeim on otsesõnu valetamine, erinevaid lugusid on aga võimalik luua ka tõeseid sündmusi valikuliselt selekteerides.
Milline on aga lääne-eurooplase nägemus sündmustest, seda meie siin tegelikult ei tea… Lähima naabri – Soome – versiooni saame ehk praegu lugeda Max Jakobsoni raamatust.
Et aga lugu kirjutada ja selle käigus hinnanguid anda, siis tuleb enne olla määratlenud väärtused.. Millised need on?
Katoliiklased tahavad selleks toppida kristlikke väärtusi. See sõnastus lükati tagasi. Ise kah ei pooldaks esimest käsku ‘Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval’ aga tundub, et viies ‘Sina ei pea mitte tapma !’ läks sellega koos allavett ..
Ja nüüd tuleb keegi, kes oma usu dekaloogi esimesest nii kõvasti kinni peab, et viienda (vähemalt kristlikus käsitluses viienda) sellele allutab.
Ehk oleks need käsud vaja ümber kirjutada – uude – humanistlikku – järjekorda panna. On nad ju laias laastus omased kõigile kolmele suurele usundile.. ?
Alustaks viiendast – ’sina ei pea mitte tapma!’ – surmanuhtlus on ju EL-s keelatud.
Ehk kirjutaks siis valmis EL moraalikoodeksi ja siis saaks kirjutada ka Euroopa ajaloo nii, et kõiki sündmusi hinnataks selle alusel, kas need tõid meie praegusi väärtusi lähemale või mitte..
Suure Prantsuse Revolutsiooni verevalamine oleks äkki küll üsna kole sündmus selle valgusel – kuid kas poleks vabariiki mitte humaansemalt kehtestada saanud? Nagu näiteks Hollandis (või oli seal verevalajaks lihtsalt välisvaenlane.. nagu meilgi?)
Ühe tõsise briti seisukohalt pidi Austria -Ungari ja Vene impeeriumide lagunemine XX s. alul koledad sündmused olema.. pretsedendid loodi ja pea kõik koloniaalimpeeriumid läksid poole sajandi pärast sama teed.
Ometi nad meid aitasid meie Vabadussõjas.
Mina isiklikult jagan Sovorov/Rezun-i seisukohta, et II MS oli Stalini algataud – NL oli ainuke, kellele Maailmasõda tõesti vaja oli.
Avameelselt välja öelda aga seda suudaks praegu vist ainult Eesti ja Läti või siis Balti riigid ja Poola.
Lääneeriigid said vast aru küll mis teoksil (ega nad muidu poleks NATO-t loonud) kuid kuidas sa ikka seletad oma rahvale, et väiksema kurja – Hitleri – kõrvaldamiseks sai palju suurema mõrtsukaga mesti löödud.
Õnneks ei läinud kõik NL plaanide järgi ja Prantsuse ning Itaalia (mäletate – viimasesse lubas Pavka Koetšagin ju oma ema vanu liikmeid soojendama saata) NSV-sid ei sündinud ametiühingu tuusikuid sai vaid Krimmi, mitte Nizzasse. Ida-Euroopassegi tekkisid vaid ‘rahvademokraatiamaad’ kes tagantjärgi on oma ‘iseseisvuse’ üle uhked kuid osaliselt just selle tõttu palju rohkem hädas omarahvuseliste kommunistidega ning võimetud ajalugu täisobjektiivselt hindama. Soome pidi oma iseseisvuse nimel nii palju pugema, et tagantjärele piinlik tunnistada. Jäävad vaid Balti riigid, kes olid täisokupeeritud ja kellest ei sõltunud miski.. ja siingi on Leedul pool suud Vilniuse ja Klaipedaga kinni topitud.
Nii, et Eesti ja Läti … kaks potentsiaalset tõerääkijat.. kas mitte seetõttu Venemaale kõige ohtlikumat?
Euroopa ajalugu peab olema Euroopa keskne..
Kõige objektiivsem oleks muidugi välisvaatleja kirjutatu..
Pakuti välja, et võtaks hiinlase..
Kui see vaatleja võtta Maaväline, siis võib kokkuvõte tulla: – Elu säilitamiseks planeedil vajalik kohene putukatõrje!’
Tere Mart Laar,
olen Teie valija olnud ja olen ka edaspidi.
Minul tekkis üks mõte. Kas ei oleks võimalik asuda Venemaa rünnakutele vastu Baltimaade dekoloniseerimise nõudega (vastav ÜRO dokument 1949 a on ju olemas)? Muidugi peaksime suutma selgitada lääneriikidele , et N.Vene okupatsioon võimaldas koloniseerida annekteeritud Balti riigid, lääne-Ukraina jt. Kui kunagi oma II MS liitlase,N.liidu, koloniseerimispoliitikat ei saanud lääneriigid otseselt hukka mõista, siis nüüd peaksid kõigi asjasthuvitatud riikide esindajad selle küsimuse üles tõstma erinevatel rahvusvahelistel foorumitel. Muidugi ÜRO-s see asi vist läbi ei läheks, sest Venemaa on Julgeoleku Nõukogu alaline liige, kuid rahvusvahelise üldsuse teavitamiseks ja Venemaa imperialistliku agressiivsusele vastulöögi andmiseks tuleks piltlikult näidata koloniseerimisprotsessi dünaamikat aastatel 1940..1992. Minu teada oli 1939. a Eestis eestlasi 85 % ja venelasi 5 % ümber.
Pärastsõjaaegsetel aastatel veeti Venemaalt jm impeeriumist iga aasta sisse mitukümmend tuhat kolonisti. Eriti hulluks läks asi venestaja Vaino ajal. Selle teadliku ümberrahvastamise poliitika tagajärjel ongi eestlasi järgi jäänud 60% ringis
Иллюминаты и развязали Первую мировую войну. Основных целей у этой войны было 2: поставить царскую Россию под контроль Иллюминатов и создать мировое правительство. Первая цель была выполнена, вторая нет. Поэтому Иллюминатам пришлось организовать и Вторую мировую войну. Первая мировая война кроме этого принесла левитской мафии баснословные барыши. Например, Бернард Барух увеличил своё состояние с 1 миллиона до 200 миллионов долларов США (61, с. 74). Все государства – участники войны попали в сильнейшую долговую зависимость от левитской финансовой олигархии.
…Бурный рост России испугал её европейских и американских конкурентов. Им необходимо было Россию остановить и ослабить.
Победа большевиков тщательно готовилась на международном уровне, в этой акции не было места импровизации. Были промежуточные “репетиции”. Так, немецкая еврейка Роза Люксембург, руководитель немецкого “Союза Спартака”, принимала активное участие в революции 1905 г., которая стала генеральной репетицией Октябрьского переворота.
Нет сомнения в том, что широкая сеть тайных заговорщических организаций, масонских или масонского типа, работала на революцию в России и играла в этой революции определяющую роль.
Огромную роль в организации Октябрьского переворота в России в 1917 г. сыграло загадочное тайное общество “Зеленый Дракон”. Один из членов этой организации, шведский спичечный магнат, финансировал в больших размерах деятельность Ленина, а позже умер таинственной смертью. Без сомнения, это была месть.
С другой стороны, часть приверженцев этого же тайного общества “Зеленого Дракона” готовили в Германии приход к власти нацистов.
Мировая еврейская финансовая олигархия финансировала не только Ленина. Они подталкивали Японию к войне с Россией с целью ослабить монархию и облегчить задачу коммунистов. В Нью-Йорке: Якоб Шифф, Морган, Первый национальный банк, национальный Сити-банк ссудили Японии около 30 000 000 $ для нападения на Россию с Востока (40, гл. 10). По тем временам это были баснословные суммы.
1 мая 1905 г., в годовщину образования Иллюминатов, Ленин, финансируемый членами Фабианского общества, начал свою революцию.
http://www.arh.ru/~alexhot/urb/19_2.htm .
http://www.arh.ru/~alexhot/urb/15.htm !!!!! KOMMUNISM