Semukapitalism või loov majandus?
Eestit majandusvabadust käsitlevates edetabelites viimastel aastatel tabanud langusest on ajakirjanduses räägitud. Täpsemalt pole seda teemat kahjuks keegi käsitlenud. Reformierakondlik valitsus ei soovi seda teha, sest kuidas muidu saaksid nad Eesti “silmapaistva” eduga edasi keksida. Tegelikkus on kahjuks aga kurb. Maailma majandusvabaduse indeksis on Eesti nimelt langenud välja vabade riikide hulgast peaaegu vabade riikide hulka ehk kuuendalt kaheteistkümnendale kohale. Kõige suuremaks probleemiks Eestile on liigselt reguleeritud tööjõuturg ning valitsuse vilets poliitika ehk sekkumine majandusse. Viimase all peetakse ilmselt silmas nähtust, mida Väino Sarnet Tööandjate Keskliidu aastakoosolekul iseloomustas semukapitalismina. See olevat viimasel ajal asendamas 1990.aastates Eestil rajatud turumajandust. Viimasest eristab semukapitalismi see, et kui turumajanduses jättis valitsuses otsused turujõudude langetada, siis nüüd üritatakse asju omade ehk semude ringis ajada. Konkurents asendub “käsi peseb kätt poliitikaga”. Ehk kui soovid teostada mõnda südamelähedast projekti – astu parteisse, kui soovid endale või kaasale head töökohta – astu parteisse, kui soovid Tallinna lahte Kalevipoja või Ülemiste järve Linda kuju püstitada – astu parteisse, kui soovid jalgpalli- või korvpallikooli rajada – astu parteisse. Mis jama see partei muidu kokku on keeranud või keerab, keda see huvitab. Häbi on tuttavate ees küll veidi, kuid see läheb mööda – sest peagi on sul uued sõbrad ning elu läheb lauluga edasi. Mõni sedalaadi projekt võib ju väga hea olla, see ei muuda aga semukapitalismi olemust – vaba konkurents ning uued ideed on sellele võõrad. See, mida Eesti vajab, on loov mõtlemine ning sellele tuginev loov majandus. Eesti vajab edasiminekuks uusi ja värskeid ideid, julgust otsustada. Need on oodatud ka selle blogi lehekülgedele, olgu nad siis nii hullud kui iganes. Kui kaotame julguse riskida, jääme peagi kõigest ilma ning näeme, kuidas üks riik teise järel meile tagatulesid vilgutab.
P.S. Gruusia on samas edetabelis 107 kohalt tõusnud kahe aastaga 35-ks! Kunagi arenesime ka meie nii kiiresti.
Riik ei toeta hetkel loovat majandust. blog.tr.ee looja Andris kirjutab siin kommentaarides näiteks:
Aga kas selliseid loovaid ja innovaatilisi-innovatiivseid ettevõtmisi on üldse võimalik riiklikult toetada? Ja mismoodi? Innovatsioon tähendab millegi uudse tegemist ja uudse asja juures on praktiliselt võimatu öelda kas tegu on hullumeelsuse või geniaalsusega. Või siis lihtsalt mõttetusega.
Samuti on innovatsiooni taga enamasti noored inimesed, kel CV peal suurt kogemust ette pole näidata. Mõned loova lähenemisega noored püsivad loovad ka suurfirmades kogemusi kogudes, kuid veel enam neist harjuvad igakuise magusa leivaga ära, tulevad kaela liisingud ja laenud ja pere ja enam ei saa innovatsiooni teha. Pole võimalik.
Teaduspõhisest innovatsioonist on ka palju räägitud. Rääkijad on enamasti illusiooni all, et kusagil Eestis on elevandiluust torn täis tippteadlasi ja kui raha torni ukse ette jätta, siis hakkab tornist maailmatasemel leiutisi pudenema. Reaalsus on siinkohal keeruline. Kutsehariduse kehv tase viib alla ülikoolide taseme, kes peavad kutsekoolide rolli täitma. Õppetoetuse tase ja õppelaenu maksimum loovad aga olukorra kus üliõpilane tihti peab töötama. Töö ja kool kombineerituna aga tähendab, et üks neist kannatab, tihti kool, ning tulemuseks on katkenud haridustee ja ei ole kusagilt neid tippteadlasi tulemas.
Isegi kui tuuakse kohale välismaalt maailmatasemel inimesi siin erialaseminare korraldama, siis puudub piisav huvi nende seminaride vastu — üliõpilased teevad minimaalset vajalikku paberi saamiseks, töö kõrvalt.
Teaduspõhist innovatsiooni ei ole kusagilt tulemas enne haridussüsteemi reformimist — ja praegu plaanitud õppekava reformid teeks olukorra ainult hullemaks. Vähem teadusmahukat, pigem originaalsusele rõhuvat innovatsiooni oleks riigil aga väga keeruline toetada ja inimestel, kes seda toetust vajaksid on väga keeruline tõendada, et just nemad on need õiged.
Kui me just ei rakenda semukapitalismi põhimõtet ja ei hakka toetusi andma inimestele, kes on oma ala usaldusväärsetele arvamusliidritele silma jäänud
Hea Elver!
Tänan pika ja huvitava sõnumi eest. Eks see teadusmahuka tootmise arendamine üks nokk kinni, saba lahti ettevõtmine on. Olen esiteks täiesti nõus, et asi hakkab pihta kaugemalt kui ettevõtlusest ehk haridus- (sealhulgas kutseharidussüsteemist). Kahjuks olen sunnitud nõustuma, et siin on vaja põhimõttelist reformi. Ei taha küll valimispropagandaga tegeleda, kuid mainiksin, et IRL valimisprogrammis on see kõige põhjalikum osa ja eks need mõned “hullud” ideed – nagu sülearvutite programm – aitaks ka mõtteviisi muutumisele kaasa. Soome kogemust vaadates on just haridussüsteemi tugevus loonud nende innovatsioonile hea aluse.
Mis aga teise tasemesse puutub, siis siin on probleem pigem selles, et Eesti poliitilisel juhtkonnal on tekkinud hirm riskantsete oskuste ees. Innovatsiooniga seotud otsused paraku sellised on. Sest keegi ei tea, kas neist pakutud asjadest midagi välja tuleb või mitte. Arengufond peaks teoreetiliselt just selliseks koguks kujunema, mis selliseid riskantsema iseloomuga projekte, kus CV pole kõige olulisem – finantseerima asub. Kas ta suudab seda ülesannet täita, seda näeme.
Semukapitalismist pole siin aga suuremat kasu – esiteks ei nihuta ta esile usaldusväärseid arvamusliidreid ning teiseks on ta suunatud mitte riskile vaid omade mahitamisele ehk lihtsalt raha taskusse toppimisele. Innovatsioonile sellises ühiskonnas ruumi jää. Mis loomulikult ei tähenda, et sõprusel elu edendamisel rolli poleks.
Ja 1992 — 94 oli semukapitalism lubatud? Kuidas magusad kohad riigiettevõtete nõukogudes küll Isamaa seltskonna truudele liikmetele sattusid?
Hea Margus!
Usun, et saad isegi aru, et minu tegevus erastamise korraldamisel on olnud üsna edukas selles mõttes, et neid riigiettevõtteid üsna väheks jäi. Semukapitalismi olukorras poleks sellist poliitikat küll läbi viidud. Ja selleks tuli neid 92-94 tõesti ka juhtida. Olen ausalt öeldes ka lausa direktoreid tollal lahti lasknud ja uusi pannud – näiteks Narvas – ja ausalt öeldes siiamaani tulemustega rahul. Kuid KEDAGI neist ei sunnitud Isamaaliitu astuma. Kui sul on vastupidiseid andmeid, siis nagu Katuse Karlsson ütleb – palun nimed ja aadressid.
Hr Kiis. Orienteerumine nn Läänele on ju faktiliselt siiski ära tasunud. Suhteline stabiilsus on aastal 2007 suurem, kui 1997 või mis. Samas on ilusa näitena lähiminevikust Valgevene, kellest suuremat sõpra Venemaalpole vist lähiminevikus olnudki. Tasuks lõpetas Putini Venemaa dotatsioonid Valgevenele. Seega on vist üheselt selge, et sealpoolne riiklik sõprus on ennustamatu.
Isiklikku ideed, kui sellist, tegelikult pole, kuid tekkis küsimus, et mida arvate Hardo Aasmäe ühes raadiointervjuus välja käidud mõttest, Eesti riigipiir tõsta Soome lahes kuni lubatud majandusvete piirini ning nõuda Venemaalt gaasijuhtme paigaldamise eest transiiditasu? Välja käidud arv, palju see raha riigikassa täiendamiseks pidavat tooma, oli umbes 200 miljonit.
Hea Alar!
Omal ajal istusime koos Hardo Aasmäe ja mõne teise spetsiga koos ja arutasime. Kahjuks on see, mis on Kaspia mere juures võimalik, pole seda mitte Soome lahes. Nii et seda teha ei saa kahjuks.
Jaa. . . eks me kunagi olime “põhjamaa tiigrid” , kuid pole vast mõttet lootust kaotada. Võib olla vaidlen valedele asjadele vastu, kuid kas tänapäeval on meil vaja just ” ehku peale mineku ” otsuseid. Saan aru, et need oli ellujäämiseks hädavajalikud 90 alguses, kuid nüüd? Oleks pigem vaja jätkata uuendustega, kuid mitte luua uut “reformide Revolutsioni “, sõnadevalik jättab soovida. Ehk siis kas nüüd on õige aeg hakkata uuesti läbi viima suuri muudatusi, mille tulemusi keegi ei saa ettekujutada. Kas ei oleks targem uuendada, mitte välja vahetada( seadusi, piiranguid, makse, toetusi, süsteeme jne.) Loodetavasti saite inu küsimusest aru.
Lugupidamisega Edgar
Hea Edgar!
Ma arvan, et välja vahetada pole vaja, kuid ühelt poolt olemasolevat uuendada, teiselt poolt aga ka päris uusi ideid välja pakkuda – seda on kindlasti vaja. Muidu jääb areng seisma. Aga põhi on juba üsna kindel, seda pole vaja puutuda, seetõttu on olukorda praegu 15.aasta tagusest olukorrast põhimõtteliselt erinev küll.
Tere, Mart!
Kahetsen ja kadestan, et ei ole ikka veel oma blogi alustamiseni jõudnud. Aga kommenteeriksin ja täiendaksin Sinu üleskutset loovale mõtlemisele ja riskide võtmisele.
Ühiskond on väga tundlik sotsiaalsest keskkonnast tuleva sümboolse või märgilise tagasiside suhtes ning üksikisikud käituvad sellisel puhul seda enesele teadvustamata vastavalt saadud signaalidele.
Semukapitalism, mille taga pole tegelikult muud, kui väärastunud väärtussüsteemile toetuv mandariinlik võimumehhanism, on ühiskonna jaoks suureks probleemiks mitte üksnes seetõttu, et see murendab ühiskonna üldist eetilist kindlust ja suurendab õiguslikku nihilismi. Selle mõju on ligilähedane korruptsiooni vohamisele ja kaudselt sarnane kriminaalse maailma legaalse toimetamisega ärimaailmas, sest tagajärjeks on mõlemal puhul topeltmoraal ja sõltuvus “ristiisadest”. Sellises õhustikus on raske leida loovale mõtlemisele ja ettevõtlikule riskivalmidusele kohta, sest junkrutele ei lähe see korda.
Loovus ei ole tänases maailmas enam üksikute privileeg ja arenenud majandustes on see koos teadmistega põhiline vahend, millega tekitatakse kõrget lisandväärtust.
Loovus seob majanduse ja kultuuri teadmusühiskonnas üheks tervikuks. See on tegelikult nii lai teema, et täna valimiste õhkkonnas, on praktiliselt võimatu sellest hakata sisukalt rääkima, kuid millalgi peab ju alustama. Loodetavasti on võimalik minna peale valimisi edasi ka jõulise avaliku diskussiooni ja eesmärkide püstitamisega, mis muudavad innovatsiooni ja loovuse meie tõeliseks majanduslikuks relvaks. See muidugi eeldab võimulolevate isikute suuremat intellektuaalset potentsiaali ja tõelisi liidriomadusi.
Vaadates ettepoole ei saa majandusliku arengu tagamisel jääda lootma ainult tehnoloogilisele innovatsioonile, samavõrd oluline ja mahult palju ulatuslikum on loov innovatsioon mittetehnoloogilistes valdkondades. Tervikuna baseerub see kõik loovatel isikutel, talentidel nagu neid ka nimetatakse, kes ei teki siia ilma üksnes Jumala armust, vaid kelle loovuse avamisele peab olema suunatud kogu haridussüsteem ja hiljem seda toetama ka riik. Ning unustagem juba loovusele omistatav pseudoromantiline mütoloogia! Loov isik realiseerib läbi iseseisva mõtlemise ja tegevuse oma isikupäraseid eeldusi ning võimeid, ta on tugeva analüüsi- ja üldistusvõimega, suuteline omandama suurel hulgal oma tegevusvaldkonnaga seotud teadmisi ning looma nendes uusi seoseid. Neid ande jagab loodus küll mõnevõrra oma äranägemist mööda, kuid väga palju on arendatav nii hariduse omandamise, kui elupraktikate kaudu.
Kui siinjuures on varemgi küsitud, mis on riigi roll loovas majanduses, siis kindlasti mitte hägusate ideede rahastamises, vaid ideede selge esituse ja riskide võtmise julgustamises. Innovatsioon ja loovus on seotud tavapärasest suuremate riskidega ning kõikjal maailmas püütakse targa juhtimise korral aidata riske minimeerida, mitte ei tegeleta poolpiduste plaanide kupeldamisega. Innovatiivsete ideede tõestatud väärtus ühiskonnale seisneb selles, et nad ei tooda kasu vaid idee omanikule, vaid sellest saavad kasu ka teised ning ideed on justkui nakkavad, nende paljusus innustab tavaliselt ka teisi. Seda üldist mehhanismi on kirjeldanud väga värvikalt ameerika majandusteadlane William Beaumol raamatus “The Free Market Innovation Machine”. Riigi roll on anda tugevaid positiivse tagasiside signaale, mis muudavad loovuse ühiskonna jaoks oluliseks teemaks, sest ideede kasulikkust tajub ettevõtja niigi.
Kuid nüüd ka mõned konkreetsemad ideed loovmajanduse poolelelt. Kõigepealt tuleks siduda reaalselt innovatsioon ja disain ühtse toetussüsteemi läbi, toetades vastavaid investeeringuid realiseeritud toodete puhul kindlate kriteeriumite alusel. Nii innovatsiooni kui disaini puhul tuleb minna üldistelt fraasidelt aktiivse poliitika teostamisele.
Me oleme täna jäänud oluliselt maha uue visuaalkultuuri arengus. Infotehnoloogilise digitaliseerunud maailma sisu on suures osas visuaalne. See on samas ka kiiresti arenev äri, kus me ei pea rakendama palju muid ressursse peale loovuse. Sellega on vahetult seotud meie kiratseva filmi- ja videoklastri arendamine, mis on kui kuum kartul kultuuriministrite peos.
Vaieldakse palju hariduse sisu ja õppekavade üle. Kuid milline on õppe infotehnoloogiline keskkond, kuhu sellega on jõutud? Kui õpilasel on sülearvuti, siis peab olema ka õppesisu toetav veebikeskkond jms. Minu idee oleks luua haridusasutustest sõltumatu sihtasutus, mis hakkaks koordineerima õppeportaali sisu arendamist, kus arendajateks oleks kaasatud üliõpilased, kes on ise hiljuti olnud kooliseinte vahel ja tunnetavad kõige paremini teadmiste omandamise muutuvat dünaamikat. Organisatsiooni ja projektide juhtimine peaks olema küll väga professionaalne. See oleks arendus open-source põhimõttel, mille nimeks võiks olla Loov Kool.
Muuseas, meil oleks ka viimane aeg riiklikult toetada autoriõiguste maailmas üha suurema kandepinnaga leidvat CreativeCommonsi autoriõiguste litsenseerimise alternatiivset süsteemi, mis võimaldab vabamat ligipääsu informatsioonile. Ka eesti autoriõiguste süsteem ei tekkinud kunagi ilma riigi toeta, nüüd on aeg edasi minna.
Nagu eelpool ütlesin, on siin vaid noppeid SUUREST teemast. Tuleb vist tõesti oma blogi üles panna. Aga seniks tänan selle võimaluse eest ja jõudu Sulle ning meile kõigile.
Hea Veiko!
Tänan põhjaliku ja väga hea ülevaate ning ettepanekute eest. Ei tahaks Su hinge aga rahule jätta ja kuuleks esiteks lähemalt CreativeCommonsi kohta, mida see endast täpsemalt kujutab ning mida riik saaks konkreetselt teha. “Loov kool” on aga nii huvitav asi, et tahan sellest pikema vestluse juba eraldi teemana algatada – loodan, et viitsid kaasa lüüa ja oma mõtteid pikemalt lahti rääkida.
Tere,
Tõesti, mõni sõna tuleks selgituseks öelda CreativeCommons (CC) initsiatiivi kohta.
CC põhineb meile tuttaval autoriõiguse printsiibil, kuid erinevalt tavapärasest autoriõigusest, mille juurde kuulub tuttav fraas “Kõik õigused kaitstud”, võimaldab CC printsiipi “Osa õigustest kaitstud”. Selle printsiibi põhjal on välja töötatud süsteem, mille puhul autor saab ise öelda, millised tema õigused on kaitstud jättes muus osas oma teose kasutuse vabaks. Sisuliselt võivad näiteks olla kaitstud ainult teose kommertskasutuse õigused. See vabastab autorid suhteliselt keerukatest õiguslikest raamidest, mida võivad kasutajad ka tahtmatult rikkuda.
Miks on see oluline? Infotehnoloogia on lisanud tohutult palju võimalusi teoseid avaldada ja ka autoriõigustega kaitstavate teoste hulk on tänu sellele tohutult kasvanud. Eelkõige seda silmas pidades võimaldab CC suuremat vabadust sellisel viisil informatsiooni (teoste) avaldamisel ja kasutamisel, kuigi õiguste omanik saab CC põhimõtteid kasutada ka traditsioonilisel moel avaldatud teoste puhul. Üldiselt ei kasutata seda tarkvara ja arvutiprogrammide juures, sest selleks on teised võimalused.
CC toetab teadmistepõhise ühiskonna arengut, milles on küll intellektuaalsel omandil senisest suurem roll, kuid samas käsitleb üha suurem hulk inimesi oma loomingut – artiklit, muusikateost, blogi vms., avaliku hüvena, mida võivad kõik kasutada, kui on täidetud põhitingimus, et viidatakse autorile, teost ei moonutata ega kasutata kuidagi autori tahte või huvide vastaselt.
Üks näide: panen harrastusfotograafina on kodulehele uhke pildi sokust lumises metsas. Lisan CC litsentsi variandi, mille kohaselt on lubatud teost kopeerida, edastada, kuid mitte äriliselt kasutada. Siis võib igaüks seda pilti muutmata kujul oma lemmikpiltide galeriis esitada ja mul on hea meel, et see ilus jäädvustatud hetk levib. Jahimehe viina reklaamis aga on kasutus ilma loata keelatud.
Samuti võib toimida luuletaja, teadlane või keegi teine oma teosega, et anda oma loovuse resultaadile vaba levik ja jääb ära väga keerukas ja pikk litsentsiõiguste taotlemise protsess. Vabal informatsioonivahetusel on üha suurenev väärtus, see on energia, mis annab ühiskonnale tugevuse. Sellest räägib palju Lorence Lessig, keda peetakse üheks tänapäeva “radikaalsemaks” intellektuaaliks.
Muuseas, ka Sinu blogi võiks olla kättesaadav CC litsentsi alusel, selline õiguste andmine levib eriti jõudsalt just blogosfääris. Praegu kehtivad siin vaikimisi kõik autoriõiguse ranged normid.
Kes tahab asjast rohkem teada võib vaadata:
http://creativecommons.org/
või
http://creativecommons.fi/etusivu
Oma mättalt vaadates ka üks arvamus loova majanduse kohta. Räägitakse, et kui nõukogude ajal Gruusiast üks teadlane läks Moskvasse kõrget teaduskraadi saama, siis saadeti kaasa kümme positiivset kirja Gruusia teistelt teadlastelt. Kui Eestist läks teadlane Moskvasse kraadi järele, siis tuli Eestist kümme negatiivset iseloomustust.
Sama lugu ka innovatsiooniga – proovigu ainult mõni midagi edumeelsemat valmis teha ja kohe hakatakse avalikus sektoris arutlema teemal, et miks me peaks teda toetama. Konkurentsi on vaja ja kui seda ühte edumeelsemat toetada, siis me ju konkurentsi kallutame ja ta saab turul eelise. Ja seetõttu las pusib omaette, küll varsti maha rahuneb või riiki vahetab ja kõik läheb vana rada pidi edasi.
Kommentaar on üsna pikk ja ilmselt ka halvasti arusaadav, sest püüan keerulist asja lihtsalt seletada. Samas langen ma innovatsioonist natuke madalamale tasandile, tasandile kus innovatsioon on vaid toetav nähtus ning kus innovatsioonile väärtus määratakse.
Eesti avatud majandus ja liitumine Euroopa majandusruumiga annab Eesti ettevõtjatele võimaluse oma toodetega suurele Euroopa turule minna. Praegusel hetkel on oma tooteid vähe, kuid ka oskustöö on toode mis saab olla ekspordiartikliks. Aeg on näidanud, et meilt oodatakse ennekõike odavat oskustööd. Selles on ilmselt palju keerulisi põhjuseid kaasa-arvatud nähtus “kes maksab tellib muusika” ehk kui oled piisavalt odav siis saab ka tellimuse. Jõud asub maailmaturul tellija käes, sest maailmaturul pakkumine on suurem kui nõudlus.
Eesti avatud majanduse mudelis on aga väga oluline, et eksport oleks suurem kui import- vastasel juhul kaotame raha. Eesti minevik näitab, et meie eksport on olnud pikalt väiksem. Viimane kinnisvarabuum tõi majandusele kosutust eraisikute laenude näol, millest märkimisväärne osa raha jääb eesti turule mõneks ajaks veel ringlema. Umbes 10 aasta pärast on see raha eesti turult läinud ja järgmise 10 aasta jooksul läheb minema ka sama suur osa raha intresside näol. Eesti rahvas peab suutma oma eksporti hoidma järgmise 20 aasta jooksul suuremana kui importi korvamaks intressikadusid. Vaadates minevikku tekitab see mõte kõhus kõhedust, sest need 100 miljardit mis laenudena on võetud tuleb suurema ekspordi näol tasa teha.
Aga anname tuld, vaadates, kuidas aktsiaturud kõiguvad ja dollar nõrgeneb viib mõtted sellesse suunda, et mida meil müüa oleks, mida väärtustada mille järgi nõudlus maailmas ei kahane. Mõtted liiguvad ka majanduse ja rahapooliitika alustalade juurde ning sellele et mida iganes me ka ei tarbi, me tarbime lõppkokkuvõttes energiat. Makroökonoomilisest mudelist lähtub, et kui keegi maailmaturul teenib kasumit, peab keegi teine teenima kahjumit. Samas ei saa üks riik teenida lõpmatuseni kasumit, sest teistel pole lihtsalt raha seda kinni maksta.
Tänane rahanduspoliitika põhineb ideel et raha hulk suletud maailma ühiskonnas on lõplik, et lihtustada mikroökonoomilistel protsessidel määrata töö ja vara väärtust. Teisalt võib raha väärtust vaadata kui energia tarbimise võimet. Fikseeritud hulk raha ja muutuv hulk vaba energiat maailmas paneb energia hinna muutuma. Kui Eesti riik (läbi Eesti Energia) ehitab näiteks tuuliku tõstes oma energia tootmise võimet, siis on riik tootnud lisaväärtuse mida tänavune rahadnuspoliitika ei lase rahas väljendada teisel viisil kui et võta laenu rikkalt naabrilt tuuliku tagatisel või et müü see energia naabrile kasvatades eksporti. Esimene nendest variantidest toob kaasa intressid ja kahandab sellega tuuliku tegelikku väärtust.
Kui Eesti majandus oleks suletud, saaks impordi ja ekspordi makroökonoomilisest pildidst eemaldada, sel juhul ei peaks ka raha väärtust välisilmale tõestama, vaid piisaks kui raha väärtus siduda siduda väärtusega mille üle on kõigile turulolijatele ühene ettekujutus, selleks sobiks mõni haruldane metall- kuld ajaloolise näitena, või siis dünaamiline väärtus iga päev ette tulev energia tarbimisvõime. Näiteks 1EEK=1KWh elektrienergiat. Ka energiaga seotuse juhul oleksid mikroökonoomilised protsessid ise-reguleerivad ja tõenäoliselt isegi stabiilsemad kui tänavu, sest raha väärtus on otseselt avaldatud praktilises väärtuses mida on lihtne jälgida mitte ühe vaheväärtuse kaudu. Ka kulla hulk ühiskonnas on lihtsasti jälgitav kuid kuld ei oma turuosalistele eluks vajalikku väärtust ja seega hakkab kulla väärtustamine raha alusena majanduses mõjuma tagurlikult, selline väärtus hakkab kuhjuma üksiku eduka kätte ja ülejäänud surutakse otseselt mittehoomatava mitmetasemelise väärtustamise tõttu võlalõksu. Kui teeme tuuliku juurde saab riik ringlusse lasta uue portsu raha mis väljendaks täiendavat energiatarbimise võimet. Kui tuulik läheb rikki, siis tuleb see raha ringlusest eemaldada. Raha volatiilsus poleks küll nõnda kõrge kui on tänavu, aga see pole ka väga oluline vaid pigem hea sest kui raha ehk energiatarbimise võime hakkaks kuhugi piiramatault kuhjuma oleks ta seal lihtsalt kasutu väärtus madala volatiilsuse tõttu. Majanduskasv väljenduks energiatarbimise võime kasvus. Inimesed tunneksid et pole tarvis pidevalt suurt kasumit teenida vaid piisav tagavara aitab raskustest üle saada, sest energia hind on muutumatu ja selle kasvamise eest pole vaja end kaitsta. Saame ka järgmine talv sooja toa sama raha eest.
Täna me peame krooni siduma euroga et meid tõsiselt võetaks ja samas kaob meil võimalus raha hulka ühiskonnas siduda energia tarbimise võimest tuleneva heaoluga vaid seome energia hinna raha müstilise otseselt mittehoomatava väärtusega. Me oleme kogu maailma makrosüsteemis üks väike osa, kui selles süsteemis keegi, kelle raha on suurel turul valdav, kasutab lihtsat raha devaleerimise võtet, korjab ta makse kõigilt sellega kas täielikult või osaliselt seotud valuutade omanikelt. Raha väärtus on suuresti seotud emotsioonidega sellise riigi suhtes ning seotus reaalsete näitajatega nagu energiast sõltuvus on olematu, sest raha hulk maailmaturul pole enam konstantne ja kui palju see hulk erineb sellest müstilisest väärtusest pole teada vaid seda kombatakse. Seega võib eesti tõsta oma energiatootmisvõimet palju tahab, energia läheb ikkagi kallimaks põhjustatuna välismõjutustest ja kõik hinnad käivad sellega sammu. Informatsioon levib halvasti, viivisega ning majapidamiste sissetulekud tõusevad seega aeglasemalt kui raha odavneb.
Energia turg tuleb hoida riigi kontrolli all, sest muidu kaob riigil võime oma heaolu ise reguleerida ajal mil maailmaturg oma alustalasid muutma hakkab ja see võib toimuda üsna varsti põhjustatuna naftaressursi vähenemisest.
Loova mjandusega seoses mõned mõtted, mis seonduvalt palju räägitud ja tundub, et ka kätte jõudnud majanduskriisiga tekkinud on.
Esmalt tuleks otsustavalt ja tuntaval määral suurendada teaduse rahastamist. Olles ise TTÜ mehaanikainsenerina lõpetanud, siis tean näiteks, milline potensiaal seal tegelikult peidus on. Selle rahastamise võiks vabalt võtta meie pisut ülemakstud rahvaesindajate mõneks ajaks külmutatud palkade arvelt. Samuti mulle tundub, et meie riigiaparaadi teenistujate hulk on ülemõistuse suur. Mida enam inimesi töötab eraettevõtluses või ajab oma asja, siis seda enam on riigil oodata ka tulusid. Vastupidisel juhul juhtub aga see, et kui kõik siirduvad ametnikeks, siis kust tekib nende inimeste palkadeks saadav raha. Minu tutvusringkonnas on nii mõnigi siirdunud viimase paari aasta jooksul erafirmast riigitööle, kuna seal olla kindel ja mugav. Selliselt me Eesti majandust küll edasi ei vii.
Lõpetuseks võiksid meie riigijuhid ja energiasektor tõsiselt mõelda meie oma tuumaelektrijaama rajamisele. See annaks meile ilmselt tõsise sõltumatuse idapiiri tagustest meeleoludest ja ähvardustest ühe või teise energiakandja hinda tõsta või hoopis “kraanid kinni keerata”. Tuumaenergiast võiks saada ka Eestile tõsiseltvõetav ekspordiartikkel. See, et see kahasse Läti, Leedu ja Poolaga teha, ei ole ma kardan väga jätkusuutlik. Kõigil on omad huvid ja vastuseisud ning nii võib see pikaks ajaks venima jääda. Soomel ja Rootsil on omad jaamad olemas- miks mitte ka Eestil?