Läinud nädalavahetuseks kutsusid George Soros ja Matti Ahtisaari Londonisse kümmekond Euroopas tuntud poliitikut ja teadlast – teiste seas Joschka Fischer, Mark Leonard, Timothy Ash – et arutada, kuidas muuta Euroopat taas suureks. Soros on viimasel ajal üldse avaldanud muret Euroopa nõrgenenud positsioonide ning sellest tuleneva mannetu käitumise üle. Euroopa võiks tõepoolest tugevamalt käituda, kuid viidates probleemidele põhiseadusega pole isegi suudetud hakkama saada sellise lihtsa asja, nagu Euroopa positsioone ühtselt esindava välisministri ametisse seadmisega. Sest sellisel kombel nagu praegu – iga liikmesriik omaette nina nokitsedes – asju ajades, pole lootustki välja kujunduda näiteks ühtset energiapoliitikat või seista vastu Venemaa laamendamisele. Sellel taustal võib tõesti tunduda, et Euroopa on finlandiseerumas ehk näilise majandusliku heaolu eest valmis maha müüma osa põhimõtted. Euroopa on kindlasti võimeline paremaks. Kaunite sõnade asemel tuleks aga millegi konkreetsega pihta hakata, kasvõi juba eelpoolmainitud ühine välisminister tööle panna või siis astuda konkreetseid samme naabruspoliitika alal – näiteks sõlmides Gruusiaga vabakaubandusleppe. T.Ash rõhutas ka uue ühtse narratiivi vajadust. Euroopa peab näkku vaatama oma uuemale ajaloole, sealhulgas Ida- ja Kesk-Euroopa traumaatilisele kogemusele kommunismiga ning liikuma ühtse ajalookäsitluse suunas. Kui seda ei juhtu, jäämegi hingelt lõhestatuks. Siiamaani ei soovita näiteks isegi teadvustada seda, et Lääs võitis külma sõja ning purustas kommunismi. Ainus võit, mida soovitakse tähistada, on võit natsismi üle. Külmas sõjas saavutatud võitu meenutamata võib Euroopa peagi aga seista samasuguste ohtude ees, nagu aastakümneid tagasi.