Lubasin, et vastan Savisaarega peetud debatil Skype’i ja telefoni teel laekunud küsimustele ajaveebis. Neid kogunes üsna palju, mistõttu olen sisult korduvalt küsimused järgnevalt kokku pannud ning arvamused – neid oli nii positiivseid kui negatiivseid – välja jätnud.

Siit tulevad siis küsimused ja nende järel vastused:

1. Mida lubate Eestis korda teha, kui te peaministriks saate?

Esiteks lõpetaksin praeguse mittemidagitegemise ning suunaksin valitsuse taas midagi otsustama, tehes ühtlasi selgeks, et selles valitsuses JOKK enam ei tööta. Eesti pab seadma endale uued selged prioriteedid ning siis tõepoolest nende poole pürgima.

Esimeseks prioriteediks minu jaoks on Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine ja edenemine. Selleks tuleb mitte ainult suurendada sündivust ja tugevdada perekonda, vaid ka vähendada suremust. Eesti keskmise eluea lähendamine Euroopa keskmisele olgu iga valitsuse edukuse mõõdupuuks. See omakorda eeldab tähelepanu mitte ainult meditsiinile, vaid tervetele eluviisidele, spordile ja paljude hoiakute muutmisele.

Teiseks tuleb sellele rahvusele tagada kiirelt muutuvas maailmas konkurentsivõime. See omakorda eeldab nii tõhusa majanduspoliitika ajamist kui investeeringuid haridusse ning teadus-arendustegevusse. Teadus-arendustegevusse kuluvat raha tuleks käsitleda samal kombel nagu kulutusi riigikaitseks – ehk see tuleb siduda 2%-ga rahvuslikust koguproduktist.

Kokkuvõttes oleks hea saavutus, kui eestlased oleksid nelja aasta pärast inimestena õnnelikumad kui praegu.

2. Miks te põllumajanduse põhja lasite?

Esiteks ei näe ma tänases Eestis kuidagi, et põllumajandus oleks põhja lastud. Sotsialistliku põllumajanduse kokkuvarisemine oli aga paratamatus, seda poleks suutnud miski ära hoida ja nii on see ka igal pool mujal läinud. Meile oli algusest peale selge, et põllumajanduse ainus võimalus on idast läände ümber orienteerida ja endale Euroopast turgu leida. Nii on see ka läinud. Kindlasti oleks saanud kõike seda paremini teha — eriti mis puutub tekkivate talude ja ühistegevuse toetamist.

3. Miks müüsite oma valitsemise ajal kõik maha? Miks tahtsite elektrijaamu ameeriklastele müüa?

Just edukas ja kiire erastamine on pannud aluse Eesti kiirele arengule. Loomulikult võib uskuda ka Karl Marxi, kes pidas omandisuhete likvideerimist ning tootmisvahendite riigistamist eduka majandustegevuse aluseks. Paraku on tegelikkus osutunud täiesti vastupidiseks.

See ei tähenda loomulikult seda, et erastama peaks kõike ja iga hinna eest. Elektrijaamade erastamislugu NRGle on sellest kujukaks näiteks. erastamine ühele firmale ehk NRG-le algas juba Tiit Vähi valitsuse ajal, jätkudes Siimanni taktikepi all. Oli vale otsus alustada läbirääkimisi vaid ühe partneriga, võtta oleks tulnud mitmed pakkumised. 1999.aastal võimule tulles olime teatavas mõttes sundseisus — ameeriklastele oli eelnevate valitsuste poolt antud arvukalt lubadusi, NRG lobby USA-s oli võimas, lubaduste ühepoolne rikkumine oleks võinud saada meie NATO-taotlustele saatuslikuks — tuletagem meelde, et 1999.aastal olid need sisuliselt olematult ja vaid uskumatu pingutusega suutsime endale kutse NATO-sse välja võidelda. Nii ei saanud me ühelt poolt NRG-d minema saata, teiselt poolt ei saanud me oma probleemidest ka avalikult rääkida — nii peetigi läbirääkimisi ja võideldi Eestile neis välja sellised positsioonid, et NRG ise loobus. Kokkuvõttes ei saanud meie NATO-integratsioon kahjustada, läbirääkimistel saadud oskusteave aitas arendada Eesti Energiat, nii et kogu erastamisprogramm muutus mõttetuks. Mul oli peaministrina hea meel see protsess lõpetada, kuigi mind üritati ka siis veenda, et ma seda ei teeks. Kutse NATO-sse oli selleks hetkeks sisuliselt saadud ja see oli antud olukorras ainus, mis oli mulle oluline.

4. Mida arvate reklaamidest, huulepulkadest jne.?

See on maitse küsimus, kuskilt läheb aga ilmselt siiski piir. Kui keegi soovib end huulepulga ja peeglikese peal reklaamida, ju tal pole siis muud midagi enam öelda.

5. Kui saate peaministriks, kui palju tõstate pensione?

Pensionite kasv sõltub Eesti majanduse kasvust. Kui see kasvab, tõusevad ka pensionid. IRL võimul olek on olnud parim tagatis Eesti majanduse kiireks arenguks. Seetõttu tähendab IRL toetamine ka pensionite kasvu. Normaalse majanduskasvu korral ulatuvad need nelja aasta pärast vähemalt 6000 kroonini.

6. Millal habeme maha ajate?

Miks ma peaks? Korra lubasin, et kui NATO-sse kutse saame, ajan habeme maha. Ajasin kah – aga ilma tundus kuidagi ebaloomulik. Mulle meeldib nii rohkem – ja mu naisele kah. Ja pealegi, nagu sõber Iff ütleb: ma ei ole viiesajakroonine, et pean kõigile meeldima.

7. Miks eraldati koolide remondiks ainult 900 000l aga raudtee osteti kallilt tagasi?

Seda tuleks Savisaarelt küsida. Rööbaste eest makstud 2,5 miljardi eest oleks tõepoolest saanud palju kasulikku teha – kasvõi kõik eesti koolihooned kaasaegsele tasemele viia. Keskerakonna kampaania eest makstud hind on siin üsna kõrge. Vene naftabojaaridel on sellise tehingu üle loomulikult hea meel, Eestil pole sellest paraku mingit kasu.

8. Miks palgad ainult Tallinnas tõusevad?

Vaid siis, kui suudame tagada kogu Eesti ühtlase arengu, jõuab kõrgem elatustase ka kaugematesse Eesti punktidesse. Seda on loomulikult kerge öelda, kuid raske teha. Eeskätt tuleb selleks astuda konkreetsed sammud tugevate omavalitsuste loomiseks ning neile kindla sissetuleku tagamiseks – see saab toimuda aga vaid haldusreformi kaudu.

9. Millal haiglatöötajate palgad tõusevad.

IRL esitas ettepanekud, mis taganuksid meditsiinitöötajate palgatõusu juba 2007.aasta riigieelarve arutamise ajal – siis lükkasid Keskerakond, Reformierakond ja Rahvaliit need aga tagasi, et poolteist kuud hiljem – kui meditsioonitöötajate streik reaalsuseks kippus muutuma – samade ettepanekutega omalt poolt välja tulla. Keskerakonna reklaam kus räägitakse, kuidas NEMAD tõstsid meditsiinitöötajate palku, tekitab sel taustal küll vastandlikke tundeid. Ehk enne tekitan ise probleemi ja siis lahendan selle suure trummipõrina saatel – selline hoiak meenutab kommunismi-aegu. IRL loodab, et esiteks saavad meditsiinitöötajad oma lubatud palgatõusu tõesti kätte ning teiseks, et Haigekassal võimaldataks riigi poolt edaspidi keskenduda oma otsestele tööülesannetele ning võetaks talt praegu riigi poolt peale laotud lisaülesanded – see võimaldaks praegused probleemid lahendada.

10. Miks raudtee erastati?

Raudtee erastamise otsuse oli Riigikogu teinud juba enne minu valitsuse ametisse astumist, määrates ära ka viisi — Erastamisagentuuri kaudu. Arutasime, kas peaksime selle otsuse tühistama. Otsustasime seda mitte teha, sest tol hetkel maksis Eesti riik raudteele peale üle 100 miljoni krooni aastas ning oli ette näha, et lähitulevikus vajab raudtee veel väga suuri investeeringuid. Meil oli seda raha paremaks otstarbeks vaja — kasvõi selleks, et tõsta Eesti riigikaitsekulud NATO-sse pääsemiseks vajalikule tasemele. Eraettevõtja võis paremini vastu seista ka vene naftabojaaride survele. Nii mindi erastamisega lõpuni — selle tulemusel sai raudtee efektiivsemaks, oluliselt vähenes varguste hulk raudteel. Raudtee hakkas Eesti riigile dividende maksma. Sellel taustal pean ma raudtee tagasiostu rumaluseks. Keskerakonna reklaamklippi vaadates on näha, et tegemist on kõigi aegade kallima valimisreklaamiga, mis maksis maksumakjale 2,5 miljardit krooni. Mõelgem, mida me oleksime saanud selle raha eest ära teha — korrastada näiteks kõik Eesti koolihooned või valmis ehitada neljarealiseks suure osa Tallinn-Tartu maanteest. Nüüd hakkame aga ise jälle raudteele peale maksma. Vaja oli seda tagasiostu eeskätt vene nafatabojaaridele, kes saaksid oma kraami odavamalt läbi Eesti vedada.

11. Milliseid ettepanekuid on Eesti teinud EL ja ÜRO-s globaalse soojenemise peatamiseks ja näljahäda vähendamiseks.

Tänan väga hea küsimuse eest. Eesti pole kahjuks olnud nende väga oluliste küsimuste lahendamisele kaasa aitamisel just väga aktiivne. Usun, et Eesti aktiivsus peab siin tõusma – ja üsna märgatavalt. Maailma probleemid on ka meie probleemid – me ei saa neid ignoreerida. Mis puutub näljahäda vähendamisse, siis siin oleks heaks sammuks kindlasti Euroopa Ühtse Põllumajanduspoliitika otsustav uuendamine, mis võimaldaks arengumaade põllumajandusel jalule tõusta ega sunniks neid ebaausa konkurentsi olukorda.

12. Mis Te 15 aasta jooksul teinud olete?

Sellest täpsema ülevaate saamiseks soovitaksin lugeda minu raamatut “Eesti uus algus” – kättesaadav kõigis hästi varustatud raamatupoodides. Lühidalt öeldes pööras minu esimene valitsus Eesti idast läände, teine muutis selle pöörde aga pöördumatuks, tagades Eestile liitumise nii Euroopa Liidu kui NATO-ga.

13. Mida arvate invaliididest, miks nende toetusi ei tõsteta?

IRL tegi 2007.aasta eelarve arutluse ajal ettepaneku puuetega inimeste toetusi tõsta, kuid kuigi tegemist oli kõigi aegade parima eelarvega, lükkasid Keskerakond, Rahvaliit ja Reformierakond selle ettepaneku tagasi. Vajadus nende toetuste tõstmiseks on kindlalt olemas.

Vastavalt ajaveebi laekunud taotlusele kuulutan välja ennustusvõitluse Riigikogu valimiste tulemuste üle.

1. Valimistest osavõtu protsent.

2. Erakondade poolt võidetud kohad Riigikogus.

3. Valitsuskoalitsiooni koosseis.

Autasuks kõige täpsemale ennustajale ID-kaardi lugeja + M.Laari raamat “September 1944″ + valimisnänni,  lisaks panen välja kolm lohutusauhinda, mis koosnevad valimisnännist.

Jõudu ennustamiseks!  

Kuna minu poole on korduvalt pöördutud küsimusega, kes oli küll see Laari salajane sõber, kelle juurde ta President Toomas Hendrik Ilvese iseseisvuspäeva hommikul putru vedas sööma, siis vastan: tegemist on Roose Riinaga, kelle juurde juba traditsiooniliselt iseseisvuspäeva hommikuse lipuheiskamise järel head inimesed kogunevad, et end kohvi, pudru ja Roose erilise magustoiduga turgutada. Programmi kuulub loomulikult rahvuslike laulude laulmine. Sellelgi korral mängis Roose akordioni, külalised teistel pillidel ja tehti kõvasti laulu. See oli iseseisvuspäevale ilus algus, nii et veel kord tuhat tänu Riinale lahke vastuvõtu ja tõeliselt isamaalise vaimu eest.  

*pilt Postimehest

Teine vaidlus Savisaarega oli pühendatud õhukesele või paksule riigile. Üheks lahkarvamuseks saates jäi 2007.aasta riigieelarve seletuskiri, mille olemasolu Savisaar kuidagi tunnustada ei tahtnud. Õnneks oli see mul stuudios kaasas. Kuid kuna tundus, et Savisaarele endiselt tundus, et tegemist on mingi isamaaliitliku trikiga, mille käigus on tema tehtud eelarve salakavalalt millegi muu vastu välja vahetatud, räägiksin selle asja siin veelkordselt lahti. Iga huviline saab minu juttu Rahandusministeeriumi koduleheküljelt uurida, seal tuleb avada 2007. aasta riigieelarve, selle alt riigieelarve seletuskiri ning sellest omakorda lehekülg 25 pealkirjaga “Kulude liigendus tegevusalade COFOG kaudu”. Loodan, et järgmine selgitus aitab igal huvilisel üldse paremini riigieelarve seletuskirjast ehk Riigikogu kõnepruugis “kollaseks koletiseks” kutsutud koguteosest aru saada. Nimelt pole ühe või teise valitsuse prioriteetidest võimalik aru saada vaid ministeeriumite kasvunumbreid jälgides. Eelarve kasvab normaalsel aastal nimelt niikuinii – ning koos sellega kasvavad ka rahaeraldised. 2007. aastal kasvasid eelarvekulud näiteks 21,40 protsenti. Selleks, et aru saada, millised alad või küsimused on antud hetkel võimul olevale koalitsioonile olulised, tuleb jälgida, millistele aladele antakse eelarve üldisest kasvutempost aeglasem ja millistele kiirem kasv. Veelgi lihtsam on toimuvast aru saada, analüüsides, millise osakaalu ühed või teised kulutused riigieelarvest moodustavad – ning võrrelda seda sellega, millise osa nad moodustasid eelmisel aastal. Tulemus on lihtne – alad, mille osakaal eelarves kasvab, on valitsusele olulised ja alad, mille osakaal eelarves väheneb pole seda mitte. Rääkida, et “me andsime haridusele mitusada miljonit lisaraha” on tegelikult demagoogia, mis tegelikke prioriteete ei näita ja võrdub omaaegse ENSV-s räägitud teooriaga, mille kohaselt kõike võrreldi 1913. aastaga.

Mis siis 2007 eelarves toimub võrreldes 2006. aastaga? Peatuksin aladel, millest vaidluses juttu oli.

Kulutused tervishoiule jäid praktiliselt samale tasemele. Tabelist nähtub üheselt, et 2007. aasta eelarves polnud selle suurele kasvule vaatamata mitte olulised haridus või sotsiaalne kaitse, vaid valitsemiskulutuste ehk paksu riigi kasv. Valitsemiskulude hulka ei kuulu samas toodud seletuse kohaselt seejuures ei politseinike ega õpetajate palgad. On kurb, et majandusminister pole enda poolt esitatud arvutustest huvitatud, veelgi kurvem, et ta neid maha salata üritab. Nii pole Eestit võimalik juhtida.

Hea sõber Veiko Jürisson kirjutas mulle ja tegi ettepaneku käivitada riiklikest haridusasutustest sõltumatu õppeportaal “Loov kool”. Veiko küsib, ”milline on õppe infotehnoloogiline keskkond, kuhu sellega on jõutud? Kui õpilasel on sülearvuti, siis peab olema ka õppesisu toetav veebikeskkond jms. Minu idee oleks luua haridusasutustest sõltumatu sihtasutus, mis hakkaks koordineerima õppeportaali sisu arendamist, kus arendajateks oleks kaasatud üliõpilased, kes on ise hiljuti olnud kooliseinte vahel ja tunnetavad kõige paremini teadmiste omandamise muutuvat dünaamikat. Organisatsiooni ja projektide juhtimine peaks olema küll väga professionaalne. See oleks arendus open-source põhimõttel, mille nimeks võiks olla Loov Kool.” Ettepanekul on minu meelest jumet. Selleta poleks e-kooli programmil mõtet, täpselt samal kombel, kui see kaotaks mõtte siis, kui kõigil õpilastel teatavas vanusest alates sülearvutit poleks. Hariduse sisu muutmata ei jõua me aga ei ühel ega teisel puhul edasi.

Õiguskantsler Allar Jõks on astunud taasiseseisvunud Eesti ajaloos pretsedenditu sammu: kaevanud Riigikogu Riigikohtusse õiguskantsleri ettekirjutuste eiramise pärast. Riigikogu on tõepoolest “itaalia streigi” taktikat kasutades ehk menetlust summutades ignoreerinud mitut õiguskantsleri ettepanekut.
Näiteks kui õiguskantsler nõudis, et Riigikogu liikmed eemaldataks riigiettevõtete nõukogudest, siis võttis koalitsiooninõukogu otsekui õiguskantsleri üle irvitamiseks raudteenõukogu teema endale otsustada ning mehitas selle loomulikult poliitilise kuuluvuse alusel.
Veelgi kuumemaks kartuliks osutus erakondade rahastamise kontrollimine. Kuigi ametlikult on valitsus lubanud õiguskantsleri ettekirjutust järgida, on sellega venitatud nii kaua, et praegune Riigikogu seda enam vastu võtta ei saa. See sundiski õiguskantslerit tegutsema. Allar Jõksi hinnangul nimelt ei saa kujunenud olukorras Riigikogu valimisi ausateks lugeda. See on üsna karm avaldus, eriti kui see tuleb õiguskantsleri suust. Vastates küsimusele, kas Riigikohtusse pöördumine oli teadlikult kavandatud valimiseelsesse aega, vastas Jõks: “Jah. Need erakonnad ja poliitikud, kes on käitunud valelikult, peavad vastutama. Nad saavad vastutada ainult valija ees. Tahan kutsuda kõiki valijaid mõtlema, kellele nad võimu usaldavad.” Jõks jättis küll ütlemata, milliseid erakondi ta konkreetselt silmas peab, kuid sellele andsid eile Keskerakond ja Reformierakond Riigikogus ise vastuse, hääletades Riigikogu päevakavast välja sinna põhiseaduskomisjoni poolt seatud erakondade rahastamisskeemi põhiseadusega vastavusse viimise.
Jõks lõpetab oma usutluse mõtlemapaneva lausega: «Kui Eesti riik ei taha kontrollida oma erakondi, siis riskib ta võimalusega, et tema erakondi hakkavad kontrollima mõne teise riigi erakonnad.». Selleks, et see nii ei läheks, tuleb Jõksi soovitust järgida, minna valima ja valida vabadus.

Mõned päevad tagasi pöördus hea tuttav Oxfordi professor Timothy Garton Ash minu poole palvega riputada oma ajaveebi üles ühendus tema poolt algatatud arutelule “Euroopa loo” üle, kuhu võib saata omapoolseid mõtteid nii inglise kui eesti keeles. Professor Ash tunneb nimelt muret, et Euroopal puudub oma narratiiv ehk lugu, mida ja milleks ta on saavutanud. Selle järgi on vajadus ilmselt tõesti olemas. Euroopal on tegelikult ühine kogemus ajaloost olemas – alates kristluse võidukäigust vara-Euroopas on – tõsi küll erinevatel aegadel – läbitud nii feodaalkord koos rüütlite ajastuga, reformatsioon või vastureformatsioon, valgustus, rahvuslus, moderniseerumine ja industrialiseerumine, rahvusriikide teke. XX aastasaja keskel vajus ühtne kogemus aga laiali. Kui Lääne-Euroopa sai kogemuse natslikest või faśistlikest diktatuuridest, siis Ida- ja Kesk-Euroopa lisaks sellele kommunistlikust diktatuurist, mis pealegi kestis viiskümmend aastat. Läänel see kogemus puudub ning seetõttu on neil vahel raske “uut Euroopat” mõista. Nii on kommunismi hukkamõistust ja selle poolt korda saadetud kuritegude teadvustamisest saanud oluline ülesanne Euroopa ühendamisel. Seda on loomulikult lihtne ütelda, kuid raske teha. Ometi on jää liikuma hakanud. Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees eestlaste algatatud deklaratsiooni vastuvõtmine oli oluliseks tähiseks edasi, Euroopa Kohtu otsused kommunismi kuritegude sisulisest võrdsustamisest natslikega teiseks tähtsaks sammuks. Kui me ise aga oma ajaloost ei räägi, siis ei tee seda keegi – ja siis võime vaid lõputult kurta, et keegi meist aru ei saa. Tegelikult nii see pole.

Eile toimus Eesti poliitikaelus haruldane ettevõtmine, kus kaks erakonda ostsid endale kampaania ajal eetriaega, et põhimõtteliste küsimuste üle poliitikas otse polemiseerida. Kuidas debatt välja kukkus ja kes peale jäi, selle üle otsustavad vaatajad. Endale jäi sellest hea mulje – igal juhul sai asjast rääkida. Mida sellest arvab Edgar Savisaar, sellest saab tema blogist lugeda. Huvi debati vastu oli rõõmustavalt suur – kui üldse istus selle ajal telerite ees – kõiksugu taevakanaleid, Venemaad ja muud vaadates – umbes pool miljonit eestimaalast, siis 158 000 inimest jälgis Laari-Savisaare vastasseisu. Kui esimene debatt oli pühendatud maksuküsimustele, siis teises vaieldakse, mida maksudest tuleva rahaga peale hakata ehk palgareformi ja Eesti prioriteetide üle. Kolmas saade saab olema pühendatud teemale, kas Eesti on kaitstud. Usun, et tegemist on hea algatusega ning järgnevate kampaaniate ajal kulutavad teisedki poliitikud raha mitte tapeedikleepimisele, vaid avalikule ja ausale oma seisukohtade selgitamisele kindlaid reegleid omava vaidluse kaudu. Nagu nägite, anti saate lõpul osalejate poolt üle ümbrikud järgmise saate alguses vastamisele tuleva küsimusega, mis jääb seni saladuseks. Sellega seoses küsin: mida võis Savisaar minult küsida? Kõige täpsemalt vastaja (te) auhinnaks on ID-kaardi lugeja. Vastus selgub järgmisel neljapäeval kell 19.30.

*(Pilt Õhtulehest.) Kinkisin Edgarile Milton ja Rose Friedmani “Valikuvabaduse”.

President Toomas-Hendrik Ilvese poolt autasustamiseks esitatud inimeste nimekiri on üldiselt ilus. Välja arvatud üks nimi – Jüri Paap Valgetähe IV klassi teenetemärgile. Presidenti oleks nimetatud otsuse langetamises ülekohtune süüdistada. Ettepanek tuli Riigikohtult ja läbi teenetemärkide komisjoni – on arusaadav, et president nimetatud asutusi usaldas. On aga arusaamatu, miks ei kontrollita, millega üks või teine tegelane nõukogude okupatsiooni ajal hakkama on saanud. Paap oli igatahes üks tegelasi, kes võiks oma tegevuse eest teisitimõtlejate tagakiusamisel saada ordeni mitte Eesti Vabariigilt, vaid kommunistliku N.Liidu õigusjärglaselt Venemaalt. Seal näivad vabadusvõitluse lämmatajad eriti viimasel ajal au sees olevat. Mart Niklus on oma pöördumise presidendile teinud, andmeid Paabu tegevuse kohta tuleb järjest juurde. Läinud aastal jagas president Rüütel autasusid paljudele endistele kommaritele, keeldudes tagasi võtma ordenit isegi neilt, kes olid nõukogudeajal maha kiskunud sinimustvalgeid lippe. Olen absoluutselt veendunud, et sel aastal lähevad lood teisiti. President Toomas-Hendrik Ilvesel on piisavalt jõudu, et langetada otsus, mis on õiglane ja hea. Nikluse ja teiste ausate inimeste tagakiusamises süülistunud Paabi autasust ilmajätmine oleks parim kink, mida president saaks iseseisvuspühaks Eestile teha.

Eestit majandusvabadust käsitlevates edetabelites viimastel aastatel tabanud langusest on ajakirjanduses räägitud. Täpsemalt pole seda teemat kahjuks keegi käsitlenud. Reformierakondlik valitsus ei soovi seda teha, sest kuidas muidu saaksid nad Eesti “silmapaistva” eduga edasi keksida. Tegelikkus on kahjuks aga kurb. Maailma majandusvabaduse indeksis on Eesti nimelt langenud välja vabade riikide hulgast peaaegu vabade riikide hulka ehk kuuendalt kaheteistkümnendale kohale. Kõige suuremaks probleemiks Eestile on liigselt reguleeritud tööjõuturg ning valitsuse vilets poliitika ehk sekkumine majandusse. Viimase all peetakse ilmselt silmas nähtust, mida Väino Sarnet Tööandjate Keskliidu aastakoosolekul iseloomustas semukapitalismina. See olevat viimasel ajal asendamas 1990.aastates Eestil rajatud turumajandust. Viimasest eristab semukapitalismi see, et kui turumajanduses jättis valitsuses otsused turujõudude langetada, siis nüüd üritatakse asju omade ehk semude ringis ajada. Konkurents asendub “käsi peseb kätt poliitikaga”. Ehk kui soovid teostada mõnda südamelähedast projekti – astu parteisse, kui soovid endale või kaasale head töökohta – astu parteisse, kui soovid Tallinna lahte Kalevipoja või Ülemiste järve Linda kuju püstitada – astu parteisse, kui soovid jalgpalli- või korvpallikooli rajada – astu parteisse. Mis jama see partei muidu kokku on keeranud või keerab, keda see huvitab. Häbi on tuttavate ees küll veidi, kuid see läheb mööda – sest peagi on sul uued sõbrad ning elu läheb lauluga edasi. Mõni sedalaadi projekt võib ju väga hea olla, see ei muuda aga semukapitalismi olemust – vaba konkurents ning uued ideed on sellele võõrad. See, mida Eesti vajab, on loov mõtlemine ning sellele tuginev loov majandus. Eesti vajab edasiminekuks uusi ja värskeid ideid, julgust otsustada. Need on oodatud ka selle blogi lehekülgedele, olgu nad siis nii hullud kui iganes. Kui kaotame julguse riskida, jääme peagi kõigest ilma ning näeme, kuidas üks riik teise järel meile tagatulesid vilgutab.

P.S. Gruusia on samas edetabelis 107 kohalt tõusnud kahe aastaga 35-ks! Kunagi arenesime ka meie nii kiiresti.