Eesti senine edu on tuginenud julgusele võtta ette suuri asju, olgu selleks ühetaoline tulumaks, NATO-sse ja Euroopa Liitu pürgimine või ID-kaart. Kõiki neid on peetud läbikukkunud ettevõtmisteks. Läinud aasta lõpul käis visionäär Linnar Viik välja ettepaneku anda riigi poolt igale põhikooli õpilasele sülearvuti. Isamaa ja Res Publica Liit tegi selle üheks oma valimislubaduseks.
Sõimata oleme selle eest juba kõvasti saanud. Üks leht pühendas sellise kuritegeliku ettepaneku materdamisele koguni kaks juhtkirja. Sellest võib järeldada, et tegemist on üsna hea ideega – sest samal kombel on sõimatud ka varasemaid Eestile edu toonud ideid. Eesti jaoks oleks selle sammu astumine aga tõsine samm edasi. Seda mitte ainult IT-alase kirjaoskuse leviku suhtes, vaid ka revolutsioneeriva mõju tõttu meie lastele antava hariduse sisule ja laadile.
Eesti koolisüsteem ei saa selle sammu astumise järel jätkata samal kombel kui enne, muudatused on möödapääsmatud. See kehtib ka paljude teiste alade kohta. Üks väike tegu tooks kaasa arengud korraga paljudes kohtades. Loomulikult on tegemist parajalt hullumeelse plaaniga, mida keegi pole seni suutnud ette võtta. Miks peaksime aga oleme sabassörkijad, kui suudaksime kõrgemalt lennata?
See on loomulikult vaid üks idee Eesti suureks muutmisel. Kui Sul on parem idee, kirjuta mulle. Parimaid ettepanekuid autasustatakse, kõigi diskussioonis osalejate vahel loositakse välja auhinnad. Täpsemad tingimused annan teada paari päeva pärast. Seniks võib aga juba mõtlema hakata – sest kui vastused ei peitu Sinu peas, siis igal juhul südames – otsi need sealt üles!
Videoprojektor igasse klassi!
(Süle)arvuti igale põhikooli lõpetajale on kõlav ja tore idee. Maailma esimest skypecast-i konverentsi kuulates sain tead, et selle teostamisel üritatakse taotleda ja silmas pidada ikkagi suuremaid eesmärke, mitte lihtsalt millegi jagamist.
Väga hea!
Toon nüüd näite paarist Eesti moodsaimast koolist, mida olen külastanud. Klassides on küll arvutid õpetja laual, ent enamasti puudub vahend multimeedia võimaluste kasutamiseks tunnis – projektor. Kuigi pool vahenditest on olemas
, puudub õpetajal siiski mugav võimalus illlustreerida kõiki õppetükke. Õpitava mõistmisel ja püsiva mälujälje tekitamisel on erinevate materjalide kombineerimisest kindlasti kasu.
Ette valmistatud power-point esitlused, hästi valitud videomaterjalid jmt vähendab vähemalt sama matrjali teistkordsel esitamisel ka oluliselt õpetaja ajakulu – parandab tegelikku tunnipalka. Tehnikaga õiendamise asemel saab statsionaarsetele esitlusvahenditele lootev ja neid tundev õpetaja keskenduda oma õppematerjalide sisulisele täiendamisele.
Videoprojektorite ostmisega kõigisse õppeklassidesse, kus neid vähegi vajatakse, saavutame tegelikult selle, mida oleme koolide arvutitega varustamisel taotlenud – internetis leiduva ja multimeedia toodete kasutamise õpetamiseks ja õppimiseks.
Riik peaks koole toetama kas-või ühekordse rahasüstiga projektorite ostuks.
Igale põhikooli õpilasele oma läpakas – idee tore aga kas mõne aastaga moraalselt vananeva raua kinkimine on lahendus. Arusaadav oleks, kui läpakas kingitaks neile, kelle vanematel raha napib ise arvutit osta.
Millele võiks raha kulutada – vast ikka järgmise haridusele. Küll arutatakse uute õppekavadega seoses loodusteaduste rolli. Miskit pole kuulda olnud mida informaatika ja üldse uute tehnoloogiatega seoses õppekavades muuta kavatsetakse. Niipalju kui suhelnud olen jätab koolides õpetatav arvutialane haridus tõsiselt soovida. Võiks korralikke õppetajaid koolitada. Kui me õpetaks noori ise mõtlema, mitte ainult pakutud lahendusi tarbima.
Hea Marti!
Tänan kirja eest.Õpetamise laad peaks tõesti kaasajastuma. Ja kõik vahendid selle teostamiseks on teretulnud. Selleks, et e-kooli võimalusi aga täiel määral ära kasutada, ongi vaja, et võimalused seda kasutada oleks tõesti tagatud igal õpilasel – siit ka sülearvuti idee.
Hea Tiit! Tänan kirja eest, see, et mõne aastaga sülearvuti vananeb, on teada – arvestatud ongi, et seda jätkuks gümnaasiumis või kutsekoolis õppimise ajaks. Siis oleks ta aga tõesti kõigil õpilastel olemas – ja mitte mängimiseks ja niisama lobisemiseks – selleks leitakse võimalusi ju niikuinii, vaid õppeprotsessi kaasajastamiseks ning arvutialase hariduse viimiseks igaühele. Praegu on ikkagi osad lastest paremas olukorras kui teised. Mõtlesime tõsiselt ka võimalusi, et astuda see samm ainult vaesematest perest pärit laste suhtes, kuid see loonuks uusi ja hullemaid probleeme. Aabitsa anname me ju igaühele, küsimata kas ta on rikkamast või vaesemast perest pärit. Sülearvuti peab saama samasuguseks õppevahendiks. Kui seda kõigil aga pole, pole ka korralikku muutust hariduses võimalik läbi viia. See on veidi nagu ID-kaardiga, mille kõigile kohustuslikuks tegemisele omal ajal vastu võideldi.
Kes,maksab iga kuu makse mis on kallis.Milleks se arvuti.Keskerakond lubab noorte peretele kortereid.Mis on vaeste noorte peretele olisem.
Skypecast oleks võinud rohkem kesta või sellel võiks olla salvestus, mida saaks vaadata ka need, kes ei jõudnud kell 12 arvuti taha. Tahaksin aga juhtida tähelepanu ühele asjale, mis oleks vähemalt sama oluline kui 2% SKP panustamine teadus-arendus-haridustegevusele: õppeteenustasude tõstmine. Täna, kui Eestis on 1998. aastast saadik riigi tasu üliõpilaskoha maksumuse eest samaks jäänud kiputakse ülikoolis tihtipeale võtma õppejõudude töötasu teaduseks mõeldud rahadest. Teaduritele pannakse suur õppetöö koormus ja ei kasutata nii moodi ära suurt osa sisulist arengupotentsiaali Eesti kõrgkoolides.
IKT vahendite jagamise juurde peaks kuuluma ka koolitus. Õpetajaid ja õpilasi tuleb koolitada internetis leiduvaid ressursse kasutama – selle asemel, et juurutada kopi-peisti kultuuri, mis üha enam eesti õpilaste ja üliõpilaste kirjalikes töödes nähtav, tuleks õpetada neid internetis leiduvaid materjale leidma, selekteerima ja edasi arendama.
Kolmas mõte, mis on vahest ehk kõige radikaalsem seniräägitutest – selle asemel, et killustada õppeprogramme järjekordsete vaba- ja valikainetega tuleks suurendada eesti keele ja loogilise mõtlemise (matemaatika-füüsika) õpetust koolides. Eesti keele õpetajate koolitamine võiks sisaldada ka algteadmisi ühiskonnaõpetusest, meediaõpetusest, keskkonnaõpetusest ja teistest hädavajalikest teadmistest. Ent (!) seejuures oleks tegemist valdavalt eesti keele õppimisega, kus õppetekstid on ka ise sisuliselt ja muus valdkonnas harivad. Tänane keskkoolinoor oskab vähem eesti keelt, vähem matemaatikat ja vähem mõelda kui nõukaaja lõpu noor. Selline põhi- ja keskhariduse stagneerumine peaks lõppema!
Sisuliselt tuleb täna keskkoolist välja noor, kes ei ole võimeline iseseisvalt mõtlema, paljuski on tegemist kopi-peist kultuuriga, mida ülikoolid peavad hakkama välja juurima, innovaatiliste ja uute lahenduste, teadmuspõhise ühiskonna rajamisest ei tule sellistes tingimustes ju midagi välja, kui ülikool peab keskkooli ja põhikooli tegemata tööd tegema. Eesti keel ja mõtlemine tagasi keskkooli ja põhikooli programmi! Selline oleks loosung, millega minu südame võidaks.
Sülearvutite jagamise suhtes olen veidi skeptiline. Esiteks vaadates oma Lõuna-Eestis elavate ja rahaliselt mitte eriti edukate sugulaste peale, kel on ka kooliealisi lapsi: Neil on kõigil arvutid olemas ja seda isegi tingimustes, kus peres teenib raha ainult üks inimene! Jah, on võimalik, et “parema laste hariduse nimel” on mujalt kulutusi ohtlikult koomale tõmmatud kuid ise päris nii ei usu. Aga arvutite kasu on jäänud väikeseks — kuuldavasti mängitakse ainult non-stop arvutimänge, vahitakse piraatfilme ja ülejäänud aja istutakse rate.ee keskkonnas. Hinded koolis on alla läinud. Silmanägemine samuti. Vanemad arvutidest paraku eriti ei jaga ja kasutust ka ei suuda kontrollida.
Idee kasutegur on väike!
Tegelikult toimub sarnane asi ka koolide arvutiklassides, kus õpetaja peab klassi ees monoloogi ja õpilased chativad msnis. Näen ise probleemi ja lahendust õpetajates. Vähemalt minu enda kogemused informaatika õpetajatega on olnud 100% negatiivsed. Miks? Õpetajad, kes on ülikooli napilt läbivedanud ja praktikas teemat ei valda. Ja nii liiguvad nad toiduahela algusesse, põhi/keskkoolidesse, kus nõudmised oskuste suhtes on väiksemad ja palganumber samuti. Nii juhtub tihtilugu, et klassis on õpilasi, kes valdavad asja õpetajast paremini. Kas selline olukord on mõeldav näiteks matemaatikas? Loodusteadustes? Kirjanduses?
Tere Mart.
Sooviksin teid kaasata sellisesse arutellu, nagu seda on erakondadele toetuste andmine. Nimelt viimases ‘Olukorrast riigis’ saates käisid Anvar Samost ja Kalle Muuli välja idee, mida ma isiklikult toetan, et erakonnad peavad rahastatud olema riigi eelarvest ja oma liikmete liikmesmaksudest (mis peab olema kõigile liikmetele ühesuurune) ning sellega peab kõik ka piirduma. Ei mingeid füüsiliste ega juriidiliste isikute toetusi. Igasugused toetused tuleb võrdsustada altkäemaksuga ning neid tuleb uurida kriminaalkorras.
Tegin vastavasisulise idee sissekande ka veebikeskkonnas TOM (Täna Otsustan Mina): https://www.eesti.ee/tom/ideas.py/show?idea_id=2060 , kus on ka olnud sellele väga positiivne vastukaja.
Palun kommentaare teie/teie erakonna poolt sellele teemale.
tervitades:
Indrek
http://voyag.blogspot.com/
Hea Pille!
Tänan kolme hea küsimuse eest. Üritan neile lühidalt vastata.
1) Õppekoha maksumuse tõstmine on üks meie valimislubadusi ja kindlasti vajalik samm. See on ka meie programmis nii kirjas.
2) Kindlasti käib sülearvutite andmise juurde põhjalik õpetajate koolitusprogramm
3) eesti keele ja mõtlemise tugevamale toomisele kooliprogrammi võin ainult kahel käel alla kirjutada. Ka sellest on meie programmis juttu – vaata http://www.irl.ee
Rohkem oskab selles rääkida meie haridusprogrammi kokku pannud Tõnis Lukas – vaata tema ajaveebi http://www.lukas.ee
Tervitades Mart
Hea Janek!
Tänan kirja eest. Õpetajate õpetamine on loomulikult oluline, selleta edasi ei saa. Selleks, et õpilased arvutiga ei mängiks ega rate-s ei seikleks, peavad arvutid olema tõepoolest õppeprotsessi kaasatud, see tähendab, et neis peab sisalduma osa õppematerjale, leksikone, sõnaraamatuid jne – mis on olulised kõigile õpetajatele. E-kooli pole võimalik ellu viia, kui KÕIGIL arvuteid pole – nii nagu aabitsaid või töövihikuid. Selles selle ettepaneku mõte ongi – tagada täielik haaratus, vaid nii on hariduse sisu võimalik positiivselt edasi arendada.
Parimat soovides Mart
Hea Indrek!
Tänan heade ettepanekute eest. Erakondade rahastamine on kahtlematult teema, mis vajab kõige tõsisemat arutelu. Raudtee taasriigistamisega seotud pistiseskandaal on sellest parimaks näiteks. Kui me siin midagi ette ei võta, siis ootavad Eestit ees rasked ajad. Esiteks tuleks minu meelest ellu rakendada õiguskantsleri ettepanekud, teiseks piirata reklaami välis mahtu, seades sellele kindlad piirid. Ka era-annetuste piiramine on võimalik, kuid siin on omad probleemid.
Igal juhul soovitan samal teemal ühendust võtta Jaak Aaviksooga, kes oma ajaveebdis just sellistele teemadele keskendub – aadressil blog.irl.ee/Jaak_Aaviksoo.
Lgp Mart Laar
Ootaks Teie lahket küsimust kahele küsimusele:
Kas Te ei karda, et kuni koolidel puuduvad õigused ja abinõud koolihuligaanide ohjeldamiseks , siis distsipliini tagamiseks õppetundides, on mis tahes meetmed riigi haridusprobleemide lahendamiseks hambutud ?
Kas Te ei arva, et peaksime jalgratta leiutamise asemel rakendada abinõusid , millega püüavad koolide tunnidistsipliini ja oma hariduse taset tõsta ntx. inglased, kus …
______________
……osa uuest koolitusseadusest, mille kohaselt lisaks häirikuist lastele antava lisakoolituse ajal peetakse samas ka nende vanematele loeng sellest, kuidas probleemseid lapsi kohelda. Järeltunde ignoreerivaid peresid ootab kuni 500£ suurune trahv (723€)!
http://www.e-hydepark.com/new/?id=thread&parent=284&forum=Maailm
Lugenud siin , jõudsin järeldusele, et Teie programm on liiga hariduskeskne arvutite ja muu areneva tehnoloogia vallas.
Kuid siin on üks väike soovitus.
Tervisevaldkonnata pole lapsi ega inimest. Terviseõpetus koolides on väga vajalik tarkus.
Meie lapsed unustavad end tundide kaupa arvutite taha mängima jne .
Seega arvutite kasutamisel ei tohiks unustada laste tervist.
Terviseõpetus koos lihtsate harjutustega silmadele, kätele, kaelale.See teeks head noorele Eesti põlvkonnale.
Hea Hille!
Soovitan vaadata Isamaa ja Res Publica Liidu programmi aadressil http://www.irl.ee, tervis on seal lausa läbiv mõiste. Selleta ei saa, sest kui eestlaste eluiga ei tõuse, pole meid varsti olemas – leian, et iga valitsuse edukuse mõõdupuuks peaks nüüdsest saama, kui palju tema võimuloleku ajal kasvab eestlaste eluiga. Erilist tähelepanu tuleb seejuures pöörata tervislikele eluviisidele, mille oluliseks osaks on terviseõpetus ja liikumine. Aga haridus on kahtlematult tervise, pere kõrval meie tähtsaim prioriteet.
Hea T.Tamm!
Tänan küsimuste eest. Olen ka ise koolis õpetajana töötanud . ka väga probleemsete lastega – ja ei usu ausalt öeldes, et distsipliiniprobleemid tänaseks väga palju kasvanud on. Noorus on alati hukas olnud ning kõigi aegade pedagoogid olnud distsipliiniga hädas. Ei pea seda ausalt öeldes kõige suuremaks probleemiks tänases Eesti koolis – kuigi kindlasti on neid, kes oskavad vastupidiseid näiteid kuhjaga tuua. Mis aga puutub vanematesse, siis nende õpetamine on vähemalt teoreetiliselt väga tõhus. Probleem on siin vaid selles, et näiteks minu klassis polnud üle poolte õpilastel üht vanemat ja see säilinud pool polnud tihti ka just kuigi agaralt lapse kasvatamisel osaline. Ega muud kokkuvõttes öelda, et distsipliin sõltub eeskätt õpetajast endast – oleks vaid häid õpetajaid koolis rohkem.
Hr. Mart Laar
Mul on hea meel, et peate end heaks pedagoogiks. Ei taha ka Teie unistust( oleks vaid häid õpetajaid koolis rohkem ) ära võtta. Vaevalt Te oskate aga välja pakkuda sellist moodust, kuidas saada koolidesse häid õpetajaid ja kuidas teha vahet hea ja halva õpetaja vahel. Kas selleks kõlbab õpetaja enese hinnang ta töö kvaliteedi kohta ? Ilmselt ei mäleta Te seda kisa, mille tõstsid pedagoogid mõni aasta tagasi kui tehti juttu vajadusest hakata vahet tegema heade ja halbade õpetajate vahel.
Too inglaste rakendatav ( ja ka eelarve seisukohalt “odavam”) moodus, panna lapsevanemaid oma laste kantseldamises osalema trahvide rakendamise ähvardusel, kas see poleks eriti tõhus abinõu just maj. viletsamalt kindlustatud üksikvanemate puhhul? Mis Te arvate, kui palju kuluks alko- vms. majandusprobeemidega üksikvanemal lapse sülearvuti mahamüümiseks? Kes Teil on ettepanekuid, mida selleks ette võtta, et IRL pakutav hariduse parandamise “abinõu” ei muutu pandimajade menuartikliks ?
Tere Mart!
Läpaka kinkimine Eesti riigis ikkagi liigne luksus ja niiehknaa “tasakaalustamata” idee, selleasemel saaks teha hoopis midagi kasulikumat. Algatuseks saaks väikse summa eest kinkida mudilastele hoopis kasvõi kuulsaid ruubikukuupikuid või toetada ettevõtet, kes hakkaks tootma just Eestis nutikaid mänguasju, sest eks selles segmendis võiks olla küll rohkem tootmist. Võibolla kõik lapsed läpakast üldse ei unistagi ja paljudel on see juba olemas niikuinii. Ja kui näiteks lapsetoetusi tõsta, küllap jõuvad juba paljud lapsevanemad ka ise need sülearvutid muretseda.
Seega lennukas idee, aga sügavat mõtet sees sel kahjuks pole.
Selline idee ei haara paljusid erinevaid ühiskonnakihte, vaid üht väga kitsast osa ehk näiteks 9.klassi lõpetajaid. Seetõttu ei saa aru miks see nii meediasse jõudis nagu mingi IRL põhiidee.
Tere.
Hetkel see läpakate idee tundub natuke toorevõitu. E-kool ja paar referaati, mis kolme aasta jooksul vaja kirjutada, ei ole küll piisav põhjus arvuti hankimiseks.
Phare tegeles kunagi erinevate õpitarkvarade ja infosüsteemide kaasamisega õppetöösse, asi jäi neil vist suhteliselt soiku. Peamiselt just selle pärast, et puudusid korralikud eesti keelsed lahendused. Alustama peaks pigem sealt. Muidu tekib olukord, kus antakse kätte päästevestid, selle pärast, et bassein on niiske.
Teine asi, mis on minu arvates natuke ohtlik, on see, et gümnaasiuminoor on ju veel igas mõttes arenev inimene. Kui enamik gümnaasiumi haridusest siduda raalidega, siis võib see tekitada päris palju lünki mõnes muus valdkonnas (käekiri, oskus infot otsida raamatutest/raamatukogust, nagu eelnevalt mainitud kopipeist harjumus jne.)
Ja lõpetuseks veel küsimus, et kui tõesti on noortel vaja endale koju seda surisevat sõbrakest, miks siis peab kinkima rüperaali, miks ei sobi harilik lauaarvuti? Kui pole eeldatud, et õpilane tassib iga päev oma arvuti kooli ja tagasi, mis minu arvates oleks lauslollus, siis näen päris mitut põhjust, miks eelistada lauakasti.
1. Parem hinna / kvaliteedi suhe.
2. Ei teki kihku seda igale poole kaasa tassida. Mis tõstab tõenäosust, et arvuti eluiga on pikem kui kaks nädalat.
3. Töötamine lauaarvutiga on mugavam ja ka tervisele vähem kahjulik. Kui on arvuti korralikult laua peal ja hea klaviatuur, mis laseb randmetel puhata, on oht rühile ja väiksem. Ei teki kiusatust töötada kuskil kägaras diivanil.
4. Lauaarvuti parandamine on odavam. Näiteks kui usin õpilane, kell kolm öösel, oma “homseksvaja” referaati kirjutab ja oma turgutava kohvi ajab klaviatuurile, siis on ikka päris märkimisväärne vahe kas asendada see läptopil koos enamiku sisustusega või pesta vana kraani all puhtaks.
Ma olen täiesti nõus, et on hädavajalik noortele juba varakult tehnikat tutvustada ja aidata neil arvutiga sinasõbraks saada, kuid leian, et alustama peaks siiski mujalt.
Hea Martin!
Kindlasti ei ole tegemist IRL hariduspoliitilise põhilubadusega, miks meedia vaid selle meie haridusprogrammist välja võttis, seda tuleb´meedia käest küsida. Sülearvutid on meie programmi üks lihtsaim ja odavaim osa. Mis aga puutub sellesse, et see haarab neid, kes valima ise ei jõua, siis see on tõesti nii. See aga ongi IRL poliitika – vaid tulevikku vaadates suudame Eestile parema tuleviku luua. Ja vaid tõesti KÕIGILE õpilastele võrdseid võimalusi luues võime e-kooli käivitada.
Hea M – nagu MI6
Tänan põhjaliku märkuse eest. Vaidleksin mõnes punktis sellele siiski vastu. Esiteks selles osas, mis puudutab eestikeelset õpikeskkonda. Seda on tõepoolest vaja. Võimalikuks muutub ta aga vaid siis, kui KÕIGIL õpilastel on võimalik seda kasutda. See ongi sülearvutite aabitsate või töövihikute kombel käsitlemise ettepaneku mõtte. Selle sammu astumise järel on hariduse sisu uuendamine möödapääsmatu ehk meie võimalused selleks laienevad hüppeliselt.
Teine küsimus on sülearvuti või koduarvuti. Vaidlesime selle üle innustunult. KOduarvuti jäi aga selgeks kaotajaks. Ei hakka kõiki põhjuseid siin üles lugema, kuid koolis poleks koduarvutiga midagi pihta hakata. Sülearvuti õppevahendina kasutamise eesmärk on uuendada aga nii hariduse sisu kui laadi.
Austet Mart Laar.
Kas Teil (või teistel IRL kõnemeestel) on kunagi plaanis hakata vastama ka Postimees onlaini foorumis Teile esitatud küsimustele. Või käib see Teie valijate küsimustele ja ettepanekutele vastamine valikuliselt: milline ei meeldi, sellele ei vasta, arutlemisest rääkimata?:)
Tere!
Vist kirjutan vales rubriigiis, aga tahan küsida.
Miks astusite liitu erakonnaga kes lasi maha võtta lihula mälestusmärgi ? Samas seisab kuju Tõnismäel ,mis oleks
võinud ammu Teie valitsuse aeg maha võetud olla!!!!!!!
Seda soovivad enamus Eesti rahvast !NB aitäh kolga -jaanis viimati peetud kõne eest.
Lugupidamisega.
Raivo Lillmaa
53498934
vanakoda@hot.ee
Tere Mart Laar!
Idee on minu meelest suurepärane,aga kas õpetajaid ei peaks kaasama sellesse kampaaniasse. .Nt. Minu naine on õpetaja ja tean kui palju on probleeme , et teha tööd. Koolid on läinud üle e- kooli süsteemile , aga keegi ei küsi õpetajalt millal , kus ja kuidas ta e-kooli täidab. Kui igal õpetajal oleks oma isiklik sülearvuti saaks ta lastega “võrdsel tasemel” tööd teha.
Jään ootama Teie arvamust selles küsimuses.
See läpakate kinkimise idee on küll väga analoogiline Repsi uiuga viia kõik lapsed Mona Lisat vaatama. Olgu asotsiaali laps või arvutinohik – kui on Lisat näinud, siis on kultuurne inimene valmis.
Haridussüsteem on tegelikult reformimata. Siin on vaja nii suurelt mõelda kui ka tuhat pisiasja üle käia. Vaadake praegusi õpikuid, mille taga lapsed kodus lausa nutavad, võtke kätte kasvõi neljanda klassi ühiskonnaõpetuse õpik ja püüdke lapse silmade läbi sellest aru saada. Uuenevad õppekavad – naer tuleb peale, seda valmistab nüüd ette mingi klikk, väidetavalt seotud ühe õpikukirjastusega. Õpetajad on endiselt autoritaarsed krokodillid ja palk ei meelita kooli liiga heleda nupuga noori.
Läpakate kasutuselevõtt eeldab tugevat internetikeskkonda. Tiigrihüppe rahadel parasiteeriv Miksike ja paljud muud projektid ei ole sisult kvaliteetsed.
Ja lisaks sellele on läpakatel palju nõrku lülisid (ekraan, akud), miska soodsa riigihankega soetatud arvutite hulgas on väljalangevus veel suurem kui põhikooli õpilaste seas.
Vist kunagi 1960 aastate lõpus ilmunud Horisondist lugesin kunagi ühte ulmejuttu tulevikuühiskonnast, kus lapsi õpetasid arvutid nende enda kodus. Ja lapsed leidsid kusagilt informatsiooni kunagise koolikorralduse kohta ja imestasid, et kas tõesti võisid lapsed ühes koos klassis istuda ja inimesest õpetaja juttu kuulata. Ja kui ma õigesti mäletan, siis nendele tulevikulastele tundus, et küll võis ikka sellel vanal ajal koolis lõbus olla. Miks ma seda mõistujuttu kirjutan? Sest ma usun, et põhi- ja keskkool (lasteaed) on keskkond, kus lapsed õpivad omavahel ja õpetajatega suhtlema. Teadmiste omandamine käib sellega koos. Ehk siis olen skeptiline arvutiseeritud õppekavade suhtes. Liialdades – kui kehalist kasvatust hakkavad asendama arvutimängud, on ikka asi halb. Okei, see selleks.
Teine asi, millest ma tahan rääkida on tehniline külg. Arvuti nagu iga teine keeruline elektrooniline aparaat on lühikese elueaga õrn asi. Sülearvuti pole mingi erand. Kui klassis on 30 õpilast ja neil kõigil on isiklik sülearvuti, siis milline sinisilmne visionäär usub, et need arvutid kõik ka ühel hetkel töötavad? Reaalne prognoos oleks, et umbes 3 kuu pärast oleks neist arvutitest töökorras heal juhul 75%. Haridus ei ole minu arvates selline naljaasi, millega saab mängida – kuna mul on arvuti garantiis, siis ma täna ei õpi. Süsteem, kus iga õpilane saaks vajaduse korral asendusarvuti, isegi sel juhul kui õpilase kehval järjel vanemad on arvuti maha müünud, on kahjuks jäänud täiesti tähelepanuta. Põhimõtteliselt ei saa loomulikult kellelgi olla midagi selle vastu, et meie õpilased oskaks arvutiga hästi ümber käia. Kindlasti ei ole selleks parim lahendus igale põhikooli lõpetajale sülearvuti jagada. See arvutioskus peaks kindlasti olema juba varem omandatud. Mistõttu on tarvis, et koolides oleks kõrgel tasemel arvutipark ja kõrgelt kvalifitseeritud informaatikaõpetajad. Ja muude ainete arvutiõpe võiks samuti toimuda kooli arvutiparki kasutades. Mulle igatahes tundub, et see valimislubadus arvuteid jagada on vastuolus üldtuntud vanasõnaga: “Anna näljasele õng, mitte kala!” Ehk siis jätaks selle arvutite jagamise tulevikku, kui arvutiõpe on paigas. Umbes 5 aasta jagu sülearvutitest üle jäänud raha oleks vaja kindlasti kõigepealt suunata haridusse üldiselt. Kindlasti ka seetõttu, et praegu pole sellise sammu jaoks tehnoloogilist valmisolekut. Ehk siis kokkuvõtteks – ma pean seda valimislubadust kiirustatuks ja läbimõtlematuks.
Tere Mart.
), aga tead mina küll ei saa aru kuidas terve mõistusega inimesed saavad kujude peale oma viha välja valada.
Võibolla ei lähe minu sõnavõtt küll päris teemasse, aga pealkirjaga läheb kokku küll.
Miks teie partei arvab, et pronksmehe kõrvaldamine kellelegi head teeb?
Mina selliseid inimesi Eestis ei näe, sest need ei saa olla inimesed kes toituvad konfliktidest.
Tegelikult olen vaat et suurem Eesti patrioot kui sina(
Kas sa arvad , et meie ühiskond saab hakkama kohalikke venelasi integreerimata? Aga kujulohistamine oleks sellel teel küll kohe kolm sammu tagasi.
Kas tunnistame sedavõrd Eesti korrakaitseorganite nõrkust, et ei suuda kuju juures korda hoida?
Arvan ka et nn kisa selle kuju ümber on oma ülesande täitnud ja järgmise vooru avamine on juba ainult kahjuks.
Nii et Mart, MÕTLE SUURELT, nagu sa ise pealkirja seadsid…
Edu sulle selles!
Mind isiklikult huvitab, kuna jõuab kätte see õnnis aeg, mil valisloosungi sihtgruppiks muutuvad ka eestis elavad mehed? Esimese hooga ei meenu mulle ka varasematest aegadest mõni loosung, millega loodeti püüda eestis elava mehe häält.
Mart, kuna hakatakse ka mind märkama? Minusuguseid mehi, kes me oleme täiesti tavalised erasektoris töötavad meessoost maksumaksjad (mehed, kes ei ole poliitikud, ajukääbikud, politseinikud, õpetajad, arstid, päästetöötajad, rasedad). Miks meile midagi ei lubata? Konkreetselt ja otse.
Kus on loosungid – “Igale mehele ilus naine!”, “Igale mehele vinge auto!”, “Ka töötav mees on inimene!”
Valetakski keegi vähemalt… a ei sedagi.
Hea papagoi! Õige märkus. On juba vana tõde, et valge heteroseksuaalne mees kuulub diskrimineeritumate liikide hulka maailmas. Ainus asi, mis programmis otse meiesugustele suunatud on, on isapuhkus – kuid sedagi ei jagu kõikidele. Kuid nali naljaks, sest tegelikult on probleem tõsine – Eesti mees ei ela piisavalt kaua – lisaks kõikidele tavalistele lollustele ta muretseb end lihtsalt surnuks – muretsetakse endale ju maja, auto, naise ja lapsedki. Üks mure ajab teist tagant. Nii et ainus, mida olen oma esinemistel kohalviibivatelt naistelt palunud – olge meeste vastu õrnemad. On tõeline õnn, kui oled endale hapra hingega naise saanud. portaal mees.ee on muuseas meeste kaitse alla võtmisega juba tegev.
Mart, valimisdebatid on täies hoos. Ja kuna mina olen sulle nagu siil Kalevipojale, siis peaksime me koos arutlema, keda valimiskampaaniapöörises rahvale näidata ja keda mitte. Lihtne on teha valesid otsuseid. Vaja on minusuguse spetsialisti abi…khm.
Niisiis, kui eesmärgiks on saada riigikogus võimalikult palju toole, siis ei tohi alles jäänud nädalatel rumalaid vigu teha. Kerge on eksida.
Uurides IRL`i nimekirja, tuleb paratamatult möönda, et “pink” on võrdlemisi lühike. Kaardimängu konteksti kasutades võiks öelda, et kaardipakis on ainult kaks trumpi – Laar ja Mihkelson. Teisi ma vähemalt ETV valimiskampaaniadebattides ei kasutaks.
Suure hädaga võib proovida ka Partsi. Juhan on selline “poolkõva”, kes teeb oma sutsu ehk “koolipoisi hindele” ära.
Reinsalut tuleb vaadata ja mõelda, kuhu saata. Mingil hetkel tundub ta arukas, aga järgmisel valab endale ise pange pähe. Samas teatav areng aastatega on toimunud.
Tsahknal on potentsiaali, aga kõrvatagused on veel veidi niisked. Võib jääda pisut poisikeseks. Laseb ennast kurjadel onudel ära suruda. Las poiss veel harjutab, küll tuleb ka tema aeg.
Nut oleks hea valik, aga tema viga on selles, et ta ei ole “kaanepoiss”. Valimiskampaanias ei taha valija näha tarka inimest, vaid pigem artisti.
Täielikult välistaksin ma Lukase ja Veskimäe. Nemad armastavad demagoogitseda, kuid ei mängi kunagi oma rolli välja. Mõjuvad kuidagi nõrga ja eemaletõukavana. Kusjuures mõlemal on ju ebaõnnestunud parteijuhi maine ka mann. Neid kahte võid sa kasutada peale valimisi. Las siis tantsivad ja laulavad kuskil Foorumi saates, jne. Enne valimisi saada see paarisrakend pigem mingisugustesse valla kultuurimajadesse tuurile. Las teevad seal pööblile Maiet ja Valdurit.
Täiesti omaette nähtus on Aaviksoo. Ega sa teda ju ometi telesse ei plaani saata? [haledal häälel] Ega ju, Mart? Ära saada oma parteid hukatusse. Jumal võib sul ehk hiljem isegi andeks anda, aga valija mitte. Aaviksoo on ju kekats. Ülikooli rektor küll, aga nagu rahvatarkus teab pajatada: “Kool ei pidavat ju lolli rikkuma”. Või ma ei tea kah… Üldiselt ta ei mängi valimiste kontekstis oma rolli välja. Hoia teda 4. märtsini kuskil kapis. Las särab hiljem.
Tulviste, Vaher, Raudne, Pomerants, Maimets, jnt kunagi pildil olnud taadid – nemad moodustavad ka sellise kaadri, keda teles ei soovitaks enne valimisi näidata. Heal juhul mõnes raadiosaates mängiksid nad oma rolli kuidagi ära. Las jagavad kuni valimiste lõpuni parem tänaval lastele õhupalle.
IRL`i nimekirjas olevaid sportlasi ja rahvakunstnike ma ka ei kasutaks. Las nemad trallivad kuskil ostukeskustes ja jagavad pööblile nänni.
Tere!
Kui rääkida suurelt mõtlemisest, siis mind üllatab ja pahandab, et haridusest räägitakse ainult väga väliseid tegureid (arvuti ja Mona Lisa) silmas pidades. Ilmselt sellepärast, et poliitikat ja haridust tahetakse müüa nagu pesupulbrit. Nii ei tohiks teha. Haridusest sõltub meie rahva tulevik kõige otsesemalt.
Mind kurvastab, et paljud parteid hurjutavad, et polevat sõimekohti. Ma ei tea oma tutvuskonnast just palju noori emasid, kes tahaks oma last sõime panna. Mina ei taha ka suuremat last lasteaeda panna. Mõelge hetkeks, mis tingimusi on võimalik tagada 1800kroonise pearaha eest kuus. Millise palgaga töötavad need inimesed ja mis kvaliteedis on inimesed, kes sellise palgaga end väga alaväärtuslikuna tunnevad.
Mina tahaks, et lastele pakutaks nii sisult kui vormilt paremaid tingimusi. Lasteaiaeas peaks mõtlema pigem lastele sobiva keskkonna pakkumisele, mitte nende enneaegu õpetamisele. Viimasel on kahjulikud tulemused, nagu näitavad uuringud, hilisem õpihimu väheneb ja lapsed ei saa hingeliselt vajalikul viisil areneda. Nii suur kollektiiv, 20-24 last ühes ruumis, ei sobi ka suurele osale inimestest. Mina tahaks rohkem ruumi, rahu ja vaikust. Ja minu suurem laps tahab ka.
Sellepärast on mul hea meel, et praegu on olemas ka perepäevahoid, mille tingimustes on võimalik lastele palju soodsamaid arengutingimusi pakkuda. Ja mul on väga kurb, et need tingimused vist jäävadki vähestele väljavalitutele, kellele see majanduslikult on kättesaadav. Siin saaks riik väga palju ära teha.
Lapsed oleks õnnelikumad ja emad ka. Nii on kindlasti meie peres.
Kas te ei arva, et võiks ka ID-kaardi lugejaid tasuta jagada? See tõstaks oluliselt valimisaktiivsust, kuna siis oleks võimalik kodus hääletada ja inimesed ei peaks kuskile valmisjaoskonda minema…
Ehk oskate öelda ka internetiguru Linnar Viigiga lähedalt seotud inimesena, et miks ei saa valida näiteks panganeti kaudu? Panganet on ju enamikul elanikkonnast, ID kaardi kasutajaid aga on veel vähe… ja neil kõigil pole ka ID-kaardi lugejat. Tuludeklaratsiooni saab ju küll panganeti kaudu täita… miks siis valimised on ID-kaardiga seotud?
Hea mõte, Marko. Aga ikkagi, valimisaktiivsust tõstaks kõige paremini nii, kui valmisseadust muudetaks ja valijale tekiks võimalus avaldada ka oma antipaatiat, ehk siis hääletada kellegi vastu. Nii-öelda “miinushääle” süsteemi peab sisse viima. Juba järgmisteks valimisteks. Kodudesse jääb palju inimesi, kes ei oska kellegi poolt valida, küll aga vihkavad nad populiste kogu südamest. Ka mittevalimine on täna ju selgelt hääletamine.
Pealtnäha kena mõte ju – kõigile õpilastele oma sülearvuti. loob võrdsemad võimalused jne. Aga üks isamliidu Väljaanne sattus mulle pihku, mille esikaanel olnud pilt polnud üldsegiilus. sellel olid õpilased väljas, murul, igaühel oma läpakas põlvil ja kõik õnnelikud. Ilus, kas pole. Ei ole ilus, sest kole on näha et õpilased vahetunnil, selle asemel, et üksteisega suhelda, joosta, tätsu mängida, mängivad oma läpakaga. isegi see pisku võimalus saada sotsiaalseid oskusi koolis, teistega suheldes, on rikutud. kodus on nagunii telekas ja päris paljudel telekas. kuhu jääb sõpradega veedetud aeg? Ei soovi sellist pilti näha eesti koolides. Miks ajada peale sellist pealiskaudset jama ja mitte rääkida sisulistest asjdest? Näiteks kooli keskkonnast, õppekavadest?
Omgh jee. Mõte tore, kes teostab? Pärast on tore käsi laiutada- “Aga me vähemalt proovisime” . Ei usu teid ja teie lubadusi!
to: kadunudpapagoi
Miinushäälte süsteem võib ju valimisaktiivsust tõsta (ärategemine ruulib) kuid valimistel säraksid keskpärased ja ilmetud kujud. Ja erakonnad. Näiteks kaks suurima toetusega kuid üksteisele vastanduvat erakonda võivad lõpetada põhimõtteliselt napi valimiskünnise ületamisega.
Muus osas, et mõned eelpool nimetet instrumendidest tuleks kotis ja luku taga hoida. Või veel parem — las möllavad rohujuuretasandil… ; )
PS! Minu arust on IRL nimekiri päris tugev ehk “pink” polegi nii lühike. Seda tuleks võrrelda ju eelkõige teiste erakondadega.
Hea Marko!
Id kaardi lugejaid peaks riigiasutustes juba praegu tuntavalt rohkem olema, mis võimaldaks ametnikel e-allkirja harjutada, et nad sellega saabuvat paberit ei peaks nagu vasikas aiaväravat vahtima. Paberivaba asjaajamine on juba praegu võimalik, loodud infrastruktuur tuleb ära kasutada. Mis aga minusse puutub, siis kui lubasin, et heade ideede pakkujate vahel loositakse midagi välja, siis need saavadki olema just ID lugejad.
to: Janek
Mis sellest siis paha on, kui Keskerakond ei ületaks valimiskünnist? See oleks ju sama suur rõõm, kui Eesti pääseks jalgpalli MMile. “Miinushääle” süsteem on 72 korda mõistlikum idee, kui see iga lapse kohta pakutav lisahääl.
Ja “pink” on IRLil (ja mitmel konkurendil samuti) lühike ses mõttes, et pole karismaatilisi liidreid. On küll ridamisi tarku inimesi, kes valijatele õieti läheneda ei osaka.
Peamiseks Eesti poliitiku hädaks on see, et kardetakse olla oma nägu. Proovitakse pugeda eranditult kõigile, mis on ilmselge viga. On ju ette teada, et üle 70% protsendi häältest jääb nagunii püüdmatuks. Seetõttu võiksid poliitikud olulisemalt julgemalt piire tõmmata oma erinevate vaadete vahele.
IRLi puhul näiteks ei ole mingit mõtet võidelda pööbli häälte pärast. Las matsikari valib oma Keskerakonna. Ei ole vaja populistidega võidu retslis püherdada. Tuleb selg sirgeks lüüa ja keskenduda ainult mõistlikele inimestele, kes on tänases ühiskonnas veel siiski enamuses. Julgelt tuleb poliitikas oma seisukohtadele piirid vahele tõmmata. Ei maksa põdeda, kui need kellelgi ei meeldi. Kõigile ei olegi võimalik meeldida.
Lastele tuleks luua virtuaalkeskkond neisse arvutitesse, kus igaüks saaks kätt proovida erinevatel ametitel. Näiteks meditsiinitudengid saaksid teostada virtuaaloperatsioone või üritada jälile jõuda patsiendi sümptomite põhjal ka haigustekitajani jne. Samas näiteks ajalugu on väga huvitav, aga paraku mitte kõigile. Kui aga lapsed saaksid ise ajaloo sündmustes osaleda mängude kaudu, siis ehk oleks see neile rohkem meeltmööda. Väga kasulikud oleksid ka loogikamängud ja ärimängud, kus lapsed saaksid parema pildi maksusüsteemidest, sellest kuidas midagi osta/müüa/toota jne.
Kui rääkida hariduse võimalustest, siis esimesi asju peaks olema vähem õpilasi klassis ja (palju rohkem) abiõpetajaid probleemsetele lastele. Praegu läheb õpetaja aur paljus korra hoidmisele, korralike lastega tegelda ei jõua.
Mul on kohutavalt hea idee, mille eest kuluks ära preemiat anda:
vähem lapsi klassis,
rohkem õpetajaid väiksema koormusega
parema palgaga teeks kokku parema hariduse.
Kulutusi tuleks suurendada vähemalt kaks korda, pigem kolm-neli-viis korda. Kohe.
Väheneks (põhi!)koolist väljalangevus, paraneks hariduse kvaliteet ja võibla oleks mõnel õpilasel isegi isiksuslikku kasu kooliskäimisest.
Mõtleme suurelt!
Hariduspoliitikas on kindlasti vajakajäämisi, ei vaidle vastu. Kutseharidus on ehk see kõikse suurem probleem. Murettekitavaid valdkondi on teisigi, aga see on noore riigi puhul tavaline. Meil on isegi hästi läinud.
Samas jälle vihkan ma kogu südamest seda meie poliitikas nii laialt levinud mentaliteeti, kus haridustöötajaid, politseinike, arste ja üldse avalikusektori töötajaid peetekse riigi poolt justkui väärtuslikemateks inimesteks.kui lihtsat tööinimest/ettevõtjat erasektoris. Ainult nende elu tundub olevat raske. Ainult neid tuleb märgata ja toetada. Teised vaadaku ise kuidas hakkama saavad, sest nendega tegelemine ei ole piisavalt kõnekas, populistlik, omakasupüüdlik. See, muide, ongi üks peamisi põhjuseid, miks mina isiklikult valimas ei käi. Eestis ei ole täna ühtegi erakonda, kes toimetaks Rahvaliidu valimisloosungi “Võrdsed võimalused kõigile” põhimõttel. Oluline on ainult oma inimestega võimule pääseda, et siis mõnusalt rahva kulul inimväärset elu elada.
Täna on valijal ainult kaks võimalust:
a) liituda mõne erakonnaga
b) mitte valida
Mina toetaksin erakonda, kes toimetaks õigluse – ja võrdsuse printsiibi alusel. Riigi ülesandeks ei ole täita kodanike unistusi, vaid tagada kõigile kodanikele võrdne elukeskkond oma potentsiaali realiseerimiseks, ja kus igal inimesel on õiglust täpselt nii palju, kui tal selleks õigust on. Seda, mida amööb-IQga inimesed ehk keskerakonna valijad peavad ühiskonnas justkui “ebaõigluseks”, tohib ühiskonda tekitada ainult erasektor, mitte riik. Riik peab olema kõigile üks!
Kuule kadunudpapagoi, sina oled ilmselt isamaa ja respublica liidu valija. ja pead ilmselgelt ismaliidu valijaskonda igati normaalseteks ja tarkadeks inimesteks. aga tead, kulla inimene, kui nüüd sinu kommentaare lugeda, siis ei saa kuidgai kohe sind ennast targaks ja ontlikuks inimeseks pidada. sa sõimad inimesi pööbliks ja väidad neil olevat amööbi iq lihtsalt sellepärat, et nad valivad teist eraknd akui sina. See näitab ühhteist sinu enda kohta. ei suuda oma seisukohti avaldada ilma teisi sõimamata. mis mulje küll ismaliidust jääks, kui kõik tema poolt hääletajad sel moel vihkamist täis ja sõmavad oleksid? ahjaa, ja isegi kui sa ei olegi irl vlaija, sisi ükskõik keda sa valid, häbi teed sa oma jutuga kõigile.
Toomas! Sinu ideed on just need, mida e-kooli all olen mõtelnud. Need tuleb teoks teha. Huvitav ettevõtmine võiks olla ka eesti interaktiivse kaart-entsüklopeedia käivitamine, mis võimaldaks iga kaardile kantud koha seda puudutavate lugude-mälestustega katta.
Hea Mari!
Su idee on tegelikult ju väga loomulik, ja selle ärategemiseks pole mingeid uskumatuid pingutusi vaja. Haridustöötajate palkade tõstmine mitte ainult valimiste eel poliitikute rõõmuks, vaid garanteeritult seaduse alusel ühtlaselt viie aasta jooksul on IRL programmis sees. Ja laste arv klassides langeb – kahjuks – lähitulevikus igal juhul. Kui suudame haridussüsteemi ibfrastruktuuri mõistlikult arendada – mis tähendab mõnede vaid nime pärast gümnaasiumite muutmist põhikooliks ja põhikoolide muutmist algkoolideks, lisaks klassikaliste gümnaasiumite hulga suurendamist, siis saame sellegi eesmärgiga hakkama. Kui tahame majanduses läbi lüüa, tuleb investeerida haridusse.
Mis sellest siis paha on, kui Keskerakond ei ületaks valimiskünnist? See oleks ju sama suur rõõm, kui Eesti pääseks jalgpalli MMile. “Miinushääle” süsteem on 72 korda mõistlikum idee, kui see iga lapse kohta pakutav lisahääl.
Sa ei saa ikka pihta. Samamoodi võib juhtuda ka teiste erakondadega. Näiteks on tegeletud väga agaralt müüdiloomega, et antud blogi omanik ajas isiklikult põllumajanduse põhja 100 muud surmahäda. Kindlasti on terve hulk inimesi, kes sooviks näiteks seda ka miinushääle abil väljendada. Esimese lausega näitasid, et oled keegi, kes oma ninast kaugemale ei näe.
Ja üldse, ühest teisest kommentaarist jäi mulle meelde, et Sa ei kavatsegi valima minna kuid loodad südamest, et Keskerakonnal halvasti läheks. Leian, et kui Sul on õigus valida ja jätad selle nüüd 4. märtsil kasutamata, siis oled täielik äpu, kel ei tohiks üldse olla õigust järgmised 4 aastat poliitikuid kritiseerida. Tore “vastutusest” kõrvale hiilimine, eks? Täpselt samamoodi nagu too miinushäälte idee. Ei, protestist mõne 100% lootusetu poolt hääletamine pole ka lahendus!
To: janek & jaanika
Jah, mina ei lähe kohe kindlasti valima (mis on ka selgelt valimine). Tavalist, erasektoris töötavat Eesti meest ei esinda ju hetkel ükski erakond
. Valida lihtsalt valimise pärast on samasugune jama nagu mitte valida. Hääl tuleb anda neile, kellesse sa usud ja kes sinu vaateid esindavad. Pealegi on Eesti poliitikas ainult üks suur probleem – Keskerakond. Kõik muud kooslused on Eesti arengu kontekstis vaadatuna enam vähem talutavad, kuid mitte päris head. Sellepärast olekski tarvilik “miinushääle süsteem”. Lahendus neile, kel puudub oma kindel eelistus, aga tahaksid sellegipoolest valimistel osaleda. Väita, et näiteks keskerakondlased hakkavad oravaid miinushäältega pommitama, on ju puhas demagoogia. Miinushääl oleks valimistel lihtsalt üks demokraatlik lisavõimalus.
Näide elust enesest:
Oletame, et need, kellele ei meeldinud Keskerakond ja kes hääletasid eelmistel valimistel Reformierakonna poolt, aitasid seeläbi ju selgelt Edgaril lõppkokkuvõttes võimule tulla. Näiteks minul oleks Reformierakonna valijana täna piinlik olla, kuigi valimispäeval valisid need inimesed ju selgelt Eesti edu poolt. Poliitikas ei ole kõik must-valge. Kerge on petta saada.
Sellepärast olekski vajalik miinushääl, et saaks otse oma suhtumist avaldada. Andes miinushääle Keskerakonnale, saab valija olla endas kindel, et ta on andnud endast maksimumi Eesti riigi positiivse arengu jätkuks ja toetuseks.
Tere.
Kas mõte “igale põhikooli lõpetajale sülearvuti” ei ole veidi vildakas. Sõnastus igale kutsekooli või gümnaasiumisse astujale sülearvuti” oleks märksa sisulisem.
Kuidas kommenteerida sellist ideed sellise numbri nagu 1000 krooni kõrval? Nii suur on kutseõppeasutuses õppiva noore pearahas õppevahendite kulu. Ka nende, kes õpivad tehnilisel erialal. Kuidas saab kool varustada vajalike õpikute ja õppevahenditega õpilasi kui raha selleks on tuhat krooni aastas?
Üks inglisekeelne IT-valdkonna õpik maksab ca 800-1000 kr. Teie mõtte teostamise vahenditega saaks igale õpilasele muretseda 10 õpikut, panna nad osalema rahvusvahelistel võistlustel ja programmides, aga noh…
Sõin hommikul köögis ja ei pannud hästi tähele, aga Terevisioonis mainiti, et keegi olevat tõstatanud meedias vastuhääletuse teema? Väga hea! Tore, kui varastatakse häid mõtteid. Seega, Mart, muretse Sina selle eest, et IRL kindlasti toetaks seda ettepanekut, kui mõni partei sellega juhuslikult välja peaks tulema.
A´la 53% valimisaktiivsus on nõrk demokraatia. Iga positiivne lahendus peaks olema teretulnud.
Tervist Mart!
Tahaksin teada, miks tahetakse sülearvuteid anda põhikooli õpilastele, kui neil sellega midagi erilist teha pole? Palju rohkem kulub sülearvuti ära ju keskkooli lõpetajatele, kellest enamus läheb ülikooli ning seal on vaja kiiresti palju infot konspekteerida. Keskkoolis pole sülearvuti kasutamine tunnis/loengus lubatudki, seega ei leia mõtet, miks IRL tahab anda sülearvuteid just põhikooli lõpetajatele, mitte keskkooli lõpetajatele. Kui see on stiimul, et lapsed kindlalt põhikooli ära lõpetaksid, siis on see raha väga halvasti paigutatud. Igal tavalisel perel on siiski tänapäeval kodus arvuti olemas ning koolitööd saab ka tolle peal ära teha. Keskkooli lõpetaja peab aga ülikoolis käies ja ehk ka poole kohaga töötades pidevalt ringi liikuma ning õppima ja talle kulub sülearvuti rohkem ära. Põhjendusi võib tuua veel mitmeid ning kui teile mu põhimõte kohale ei jõua, siis ma võin need kõik välja tuua.
Kas ei oleks mõistlikum sülearvutite 9.klassi lõpetajatele jagamise asemel anda neid kõrgkoolidesse (sh. kutsekõrgkoolidesse) astujatele? Nii motiveeritaks inimesi omandama haridust, mida reklaamite, kui ühte suurematest eesmärkidest. Kui eesmärgiks on võimaldada igale gümnaasiumi õpilasele pääs internetti ja kodutööde tegemine arvutis, siis piisaks ka mitu korda odavamast, paremate näitajatega lauaarvutikomplektist, mida jätkuks kindlasti rohkem, kui 5 aastaks!
Samuti pole minu arvates halb mõte selle asemel koolidesse data-projektorid muretseda.. ilmselt kõikidesse klassiruumidesse seda muretseda ei jõuta(kuigi sülearvutite raha eest saaks vist paari aastaga küll), aga piisaks ka ilmselt keskmiselt 5-10 klassist kooli kohta.
Tänan!