Jäämaks rahvusena püsima kiirelt muutuvas maailmas tuleb Eestil oluliselt tugevdada oma rahvuslikku konkurentsivõimet. Oleme sel alal üht-teist küll saavutanud, viimasel ajal on Eesti positsioonid aga nõrgenema hakanud. E-riigi areng on peatunud, Eesti ei suuda ära kasutada juba loodud IKT-infrastruktuuri, kavandatud meetmed innovaatilisuse tõstmiseks on jäänud vaid paberile. Eesti ei söanda enam suurelt mõtelda, uute lahenduste rakendajast oleme muutumas sabassörkijaks.
Eesti peab taas söandama suurelt mõtelda! Muutmaks Eestit maailma innovaatilisemaks riigiks tuleks esiteks see eesmärk endale selgelt püstitada, paika panna selleni viivad verstapostid ehk mõõdetavad vahetulemused ning seejärel reaalselt tegutsema hakkama. Tegemist on eesmärgiga, mis läbib kogu ühiskonda, saades alguse haridussüsteemist ning siin kujundatavatest hoiakutest ning lõpetades vanema põlvkonna võimete maksimaalse kasutamisega.
Lähemas tulevikus tuleb keskenduda kahele küsimusele:
- Üleminekule loovale majandusele, see tähendab teadus- ja arendustegevuse toetamisele ning sidumisele ettevõtlusega.
- Infoühiskonna arendamisele.
Loovale majandusele üleminekuks pakun välja järgmised sammud:
- Teadus- ja arendustegevuse osakaal rahvuslikus koguproduktis tuleb 2010.aastaks samal kombel nagu kaitsekulutused siduda 2%-ga riigieelarvest.
- Teadus- ja arendustegevuses tuleb tõsta erasektori osakaalu, kasutades selleks Arengufondi, EAS ja teisi meetmeid.
- Ettevõtluse ja teadusasutuste koostöö õhutamiseks tuleb käivitada innovatsiooniosakute programm.
- Euroopa Liidu tõukefondides tuleb suurendada tehnoloogilise siirde osakaalu.
- Oluliselt tuleb suurendada riiklikus tellimuses ülikoolidele reaalalade, eriti inseneride osakaalu. Inseneri amet tuleb taas au sisse tõsta.
- Käivitada tuleb selgeid sihte omav programm, vähemalt viiekordistamaks Eestist võetavate patentide hulka.
Infoühiskonna arendamisel on eesmärk viia IKT-võimalused iga inimeseni Eestis, muuta need igapäevaelu lahutamatuks osaks. Kuigi Eesti on juba praegu maailmas esirinnas riigi poolt pakutavate e-teenuste hulga poolest, pole me seda mitte inimeste osakaalu poolest, kes neid kasutavad. Sotsiaalsest ja regionaalsest ebaühtlusest tulenev digitaalne lõhe on saanud suurimaks tõkkeks Eesti teel infoühiskonda.
Infoühiskonna arendamiseks pakun välja järgmised sammud:
- Käivitada horisontaalne IKT valdkonna riiklik programm, mida teostatakse nii ettevõtlust kui kolmandat sektorit kaasa haarates, eri allikatest pärinevaid ressursse ühendades. Koordinatsiooni parandamiseks peab programmi juhtimisstruktuur olema ministeeriumiülene, see tähendab paiknema peaministri otseses alluvuses.
- Läbi vaadata kehtivad riiklikud regulatsioonid, soodustamaks IKT-võimaluste täielikumat kasutamist. 24X7 põhimõte peab saama reaalsuseks.
- Toetada, soodustada või kohustada riiklikul tasemel IKT-põhiste teenuste kasutamist. Riik peab kodanikele tutvustama nende võimalusi e-asjaajamises ning e-valitsust propageerima.
- Seada paberivaba asjaajamine ja e-allkirja kasutamine riiklikus sektoris normiks, astuda konkreetseid samme kaugtöö soodustamiseks.
- Ühtlustada riigi ja KOV IKT-infrastruktuur.
- Luua teeninduspunktid, kus kodanikul on võimalik “ühe peatuse” põhimõttel riigiga suhelda. Selleks tuleb lõpule viia riiklike registrite ühendamine.
- Tugevdada e-demokraatiat, anda inimestele suuremad võimalused mitte ainult riigiga suhtlemiseks, vaid ka otsuste mõjutamiseks.
- Käivitada “Tiigrihüpe II” programm, mis aitaks järjele haridusasustuste infotehnoloogilise baasi ning õpetaks õpetajaid. Tasuta IKT haridus peab saama põhihariduse osaks.
- Suurendada tuleb üliõpilaste riiklikku tellimust IKT aladel, parandada kõrgkoolide infotehnoloogilist baasi ning tagada kvaliteetsete õppejõudude olemasolu. IKT õpe peab muutuma läbivaks, haarates ka traditsioonilisi majandusharusid.
- Riik peab toetama IKT-tuginevat ettevõtlust, aitama neil laieneda ning leida uusi lahendusi.
- Konkreetseid samme tuleb astuda arvutile eesti keele selgeks õpetamiseks, tagada vastava programmi tasemel finantseerimine. Viivitamine võib siin kaasa tuua eesti keele hääbumise.
Kõik need ja võimalikud teised kavad jäävad aga teostamata, kui ei suudeta tagada ligipääsu internetile. Selleks on vajalik esiteks tagada vastuvõetava hinna eest ligipääs lairiba internetile kogu Eestis ning teiseks toetada peresid, kel materiaalsetel põhjustel pole olnud võimalik endale arvutit muretseda selle hankimisel. Oluliseks sammuks oleks siin põhikooli viimase klassi õpilaste varustamine riigi poolt sülearvutiga. See samm aitas oluliselt kaasajastada Eesti haridussüssteemi, luues uusi võimalusi mitte ainult “teise kirjaoskuse” omandamiseks, vaid muudaks uute programmide ja e-õppe kaudu ka õpetuse sisu. Paljudes peredes oleks selline arvuti ühtlasi esimeseks arvutiks üldse.
Kokkuvõttes on vaja ühte: julgust tulevikku vaadata ning uutele väljakutsetele vastata. Niisama paigal istudes näeme vaid, kuidas maailm meist mööda libiseb.
Kuulasin täna Skypecasti ning oleksin soovinud, et see oleks pikem olnud. Endal puudus kahjuks mikrofoni kasutamise võimalus, kuid oleksin soovinud diskussiooni kauem jälgida. Nüüd sooviksin rääkida kahest konkreetses asjast.
Head meelt teeb see, et IRL’i poliitiku poolt näen esmakordselt erakondade valimislubadustes ettepanekut tõsta reaalalade ja inseneride õpetamise tellimust ülikoolides. Loodan, et selle lubaduse teostamisel pööratakse tähelepanu ka vajalike õpitingimuste tagamisele.
Teine oleks minu konkreetne küsimus. Kas seoses kõrgharidusega oleks kavas suurendada õppetoetuste määrasid? Tallinnas on see hetkel valdavalt 800-1200 krooni kuus, mis on minu arvates selgelt liialt vähe. Arvan, et õppetoetusi tuleks tõsta, eriti oluline oleks seega reaalalade tudengite ja tulevaste inseneride toetamine, kes praegusel hetkel on kahjuks sisuliselt vaeslapseseisuses. Seetõttu kannatab ka nende alade populaarsus. Toon lihtsa näite. Tallinna Tehnikaülikooli Haldusjuhtimise eriala konkurss kohale oli 2006′dal aastal üle 27 inimese kohale, samas Tehnilise füüsika eriala (mis toodab tulevasi üldinsenere) konkurss oli 1.2 inimest kohale. Loodan, et arvestades seatud prioriteete on võimalik olukorda muuta, et meil ei oleks 10 aasta pärast 15000 haldusjuhti ja sadakond võimekat inseneri, keda hallatakse.
Inseneriõppele tähelepanu osutamist võtame väga tõsiselt. Ja mis puutub riiklikku tellimusse, siis siin tuleb prioriteete tõepoolest muuta. Olen küll ise vindunud himanitaar, kuid maailma arenguid jälgides on üheselt näha, et kui me siin alal oluliselt tõhusamalt edeneda ei suuda, käime kiirelt maha. See tähendab aga nii raha kui väärtustamist.
Siiski sooviksin oma küsimusele veel vastust. Kas seoses kõrgharidusega oleks IRL’l kavas konkreetselt suurendada õppetoetuste määrasid ja sellesisuline ettepanek Riigikogus tõstatada?
Hea noor valija!
IRL on vastav eelnõu olemas ja oleme seda ka esitanud Riigikogule, see kukutati kahjuks valitsuserakondade poolt läbi. Lubadus õppetoetuste süsteemi uuendada sisaldub ka meie programmis, kuna eelnõu on valmis, oleme kohe valmis sellega välja tulema. Aga soovitan sul ka ühendust võtta Tõnis Lukasega, ta on oma ajaveebis http://www.lukas.ee lahkelt valmis sulle veel täpsemalt vastama.
Tore kui Mart Laar noorele IRL-huvilisele nii usinasti vastab. Meenuvad nõukaajad ning pioneeride usinus,
Tervist, hr. M. Laar!
Ilma komplimentida asun kohe asja kallale. Sveriges Riskbank’i lehel olev joonis 2:20 (slide 34).
“Loan stocks relative to GDP in the Blatic States and Sweden”
http://www.riksbank.com/upload/Dokument_riksbank/Kat_publicerat/Rapporter/2006/061205_eng.ppt
Vaadates seda graafikut tundub mulle, et Eesti ja teised Balti riigid on lähiajal sattumas kvalitatiivselt täiesti uude olukorda. Graafiku joonel on suurem tõus aastatel 1996-1997 ja 2004-2005, kus räägiti ka suurest majanduskasvust. Paistab, et graafiku tõusupotentsiaal hakkab otsa saama – Rootsi graafik tuleb vastu. Ei aita ka GDP “tõstmine”, sest suur osa GDP-st põhinebki praegu laenuga saadud sisetarbimisel. Kas võib juhtuda, et Eesti kui postsovjeetlikult neitsiliku (kohaliku laenukoormuse mõistes) maa elanike ja ettevõtete laenuturule imemine on positiivselt lõpule viidud. Eesti inimestel/fimadel ei ole varsti enam potentsiaaii rohkem laenata ning sellega kunstlikult majanduskasvu toita. (Jääb üle veel vaid riigivõla tekitamine, et tagada laenuraha juurdevool mõne aja jooksul.)
Kas näete lähiaastateks sama ohtu, kas oskate pakkuda retsepti?
Hea TD
Tänan väga asjaliku küsimuse eest. Pilt pole tõesti kiita. Siit ilmselt lähtuvad ka Eesti analüütikutelt lähtuvad ennustused, et Eesti majanduses on ainult üks asi lähiajal kindel – et majanduskasv aeglustub. Küsimus on vaid selles, kas see langus on pehme ehk mõned protsendid või järsk – s.t. 5-10%. Olukorra teevad veegi keerulisemaks nii Reformierakonna kui Keskerakonna poolt jagatud lubadused palgatõusuks, mis õhutavad inimesi veelgi aktiiivsemalt laenurutule pürgima – sest palk kasvab ju niikuinii.
Retsept on esiteks endale olukord ausalt teadvustada. Teiseks panna paika kindel plaan eurotsooni pääsemiseks ning seda võimalikult kiirelt teha. Kolmandaks piirata valitsemiskulude kasvu ja üldse ülejõu elamisest, millest näited pakub tänane Eesti küllaga – kasvõi põllumajandusministeeriumi “alternatiiv-iseseisvuspäeva! vastuvõtt. Eelseisva languse pehmena hoidmiseks on valitsusel koos Eesti Pangaga võimalik veel samme astuda, see eeldab aga võimet otsuseid langetada mitte neid lõputult edasi lükata.
Tere,
jah kõik on ilus aga mis saab algmaterjalist ehk nn keskkooli osast, kas tambime endiselt humanitaari neile pähe ja siis loodame, et suudame innovaatilised olla ja teadusmahukaid asju korda saata. Enamus Eesti koolides on füüsika, keemia, matemaatika jne kuivad, igavad ja neid tunde ainult veedetakse, mitte ei õpita.
Rääkimata sellest, et elementaarse majandusõppe pärast peavad toimuma vist revolutsioonilised väljaastumised. On ju EL komisjonide ettepanek ja soovitus pöörata suuremat rõhku ettevõtlusharidusele.
Hea Marek!
Siin aitakski e-kool asjale kõvasti kaasa – selleks peaksid kõigil õpilastel aga ´õppevahend ehk arvuti olema. Muidu pole võimalik seda teha – siis jõuaks aga kõigini parimad loengud, näitlikud materjalid, leksikonid, miks mitte ka külalisõppejõud. Siin on võimalusi tuhandeid. Mart
Olen siinset ajaveebi tükk aega oodanud
, igal riigikogulasel võiks oma ajaveeb olla, et saaks oma valitul “silma peal hoida” ja tema arvamust küsida.
Jaa, arvutid tuleks eestikeelseteks muuta, et vanemad ja inglise keelt mitterääkivad inimesed arvuteid vähem pelgaks ja et noortele pakkuda rohkem võimalusi emakeelses keskkonnas viibida. Minu selleteemaline mõtisklus
.
Mina alustaks tarkvara eestindamisega, et vanemad ja inglise keelt pelgavad inimesed arvutist eemale ei hoiduks ja noored suhtleks rohkem eestikeelses ruumis. Ehk soostuksid siis ka firmade IT mehed-gurud töötajate arvutitesse eestikeelset tarkvara paigaldama. Mida rohkemates valdkondades eesti keelega hästi hakkama saame, seda väiksem on ehk inglise keele surve.
Hea Urmas!
Olen Sinuga sada protsenti nõus. Kui me ei asu praegu investeerima sellesse, kuidas õpetada tolmuimejad ja külmkapid tulevikus eesti keeles kõnelema – rääkimata eestikeelsest tarkvarast – siis pole eesti keelt 50 aasta pärast olemas. Seesama sülearvutite programm annaks eestikeelse tarkvara arendamisele aga tugeva tõuke.
Tere Mart,
Olen igati nõus infoühiskonna idee ja selle arendamise vajadustega, kuid Eestis on ka traditsioonilisi tootmisvaldkondi mille arendamine ei näi kuuluvat riiklike prioriteetide hulka. Leian, et tuleks endale aru anda, et Eestis pole just palju tööstusharusi, mille jätkusuutlikuks arenguks meil ka toorainet ja oskustöölisi jagub. Üks sellisi on puidutööstus. Rääkides majanduslikust sõltumatusest Venemaast, on riik raiemahtude olulise (ligi 50%) vähendamisega viinud Eesti puidutööstuse olukorda, kus 80% vajaminevast toorainest tuuakse sisse Venemaalt. Bütsantsliku Venemaa jaoks on tooraine eksport määravaim osa poliitilistest mõjutusvahenditest, seda oleme näinud nii gaasi, nafta kui ka tänasel päeval puidu osas.
Missugune on Teie nägemus asjast? Kas ei peaks ära määratlema valdkondi, mille arendamiseks on Eestis potensiaali ja neid ka sellisel juhul riiklikul tasandil toetama? Loomulikult peaks see protsess algama haridussüsteemi muutmisest.
Olukord, kus on olemas küll riiklik tellimus, kuid sellele vaatamata toimub “ajude äravool” on ju ebnormaalne. Miks koolitab Eesti riik meie rikastele lähinaabritele kvalifitseeritud tööjõudu?
Tere,
Minu arvates on Eesti tuleviku põhiküsimus mitte palk, vaid majanduse jätkusuutlikkus. Teatavasti rahvusvaheline konkurents on karm ja tegematajätmisi täna ei ole kerge heaks teha homme.
Miks teie programmis on majandus alles 5-ndal kohal (hea küll haridus seostub teadusmahuka majandusega, ilma milleta jääksime edasi ka veel odavaks tööjõu maaks).
Tegelikult selline küsimus oleks, et miks teie platvormis on esikohal lapsed (muidugi on nad ka väga tähtsad). Aga iive probleem on juba iseenesest pigem lahenemas.
Seega jääb mulje, et te tegelete eilsete probleemidega, mitte päevakohastega.
Hea Mait, hea Priit!
Kutseharidus on kindlasti üks ala, kus tuleb riigil tõsisemalt tegutseda, see on olnud üks möödalaskmisi – kaasa arvatud kahjuks ka minu valitsuste. Kuigi majandus on meil programmis viiendal kohal, hakkab sellega tegelemine tõepoolest juba pihta haridusest – sest kui me sinna ei investeeri, siis pole konkurentsivõime tõstmisest juttugi.
Mis aga puutub iibesse, siis iseenesest see ei lahenda. Oleme endiselt allpool taastepiiri – ja mis puutub suremusse, siis on asi päris hull. Need ei ole eilsed probleemid, sest kui siin alal olukord ei parane – siis pole meil ka tulevikku. Nii lihtne see ongi.
Olen