Samal ajal, kui Sotśis mõeldakse püstitada ausammas Stalinile, on Gruusias hakatud rääkima mälestussambast Putinile. Gruusia majandusreformide minister Kakha Bendukidze leiab, et monumendi jalamil võiks olla tekst – President Putinile Gruusia rahvalt, tänuga Gruusia vastu kehtestatud sanktsioonide eest, mis aitasid Gruusial Vene mõjust vabaneda ning läände orienteeruda. Gruusia on tõpoolest suutnud ignoreerida kõiki Lääne spetsialistide ning endaga ootamatult hästi hakkama saada – Venemaa blokaadi kiuste. Seetõttu on Venemaa praeguseks sunnitud oma bloakaadi Gruusia vastu ka tühistama.

See meenutab Eestis toimunut 1993-1994.aastal. Meilgi oli siis raske ja Keskerakond ründas tollast valitsust pidevalt, miks me oleme “katkestanud” sidemed Venemaaga. Ometi oli see ainus võimalus edu saavutada. Eestigi võiks püstitada monumendi Venemaale, kes oma lolli poliitikaga aitas meid Läände orienteeruda. Seda kummalisem on vaadata tänase Eesti poliitikuid, kes on valmis Vene transiidigrurude ees koogutama ning nende huvides raudteed taasriigistama. Mõned minu kohalikud tuttavad omavad oma endiste tuttavate kaudu Venemaal sellest protsessist ootamatult põhjalikku pilti. Kummardamine Venemaa ees ei tasu end ära. Selg sirgu!

Tänane päev on maailmas kuulutatud Milton Friedmani päevaks, mälestades seda suurt mõtlejat ja teadlast, kelle teened vabaduse levitamisel maailmas on hindamatud. Kuigi olen ise Gruusias – maal, mille praegune areng näitab veelkordselt kuivõrd õiged on Friedmani poolt pakutud lahendused olnud – löön kaasa Economist’i poolt sellel puhul korraldatud blogimisel.

Värvikaimaks kaaslaseks on siin Kalifornia kuberner Arnold “Terminaator” Schwarzenegger, kes oli Friedmaniga isiklik sõber ning kelle majandusnõunike hulka Friedman ka kuulus. Schwarzenegger tõstab esile Friedmani pühendumust vabaduse edenemisele ning kirjeldab, kuidas tema tööd Schwarzeneggeri kujunemisele kaasa aitasid. Kõiki Friedmanile pühendatud kirjutisi võib nimetatud aadressilt lugeda. Eesti on positiivse näitena igal juhul ka ühe blogija poolt esile tõstetud koos märkusega, et ainus probleem Friedmani juures on see, et ta ei suutnud mitmeid oma ideid Ameerika riigipeadele selgeks teha, mistõttu Ühendriigid võivad ühetaolisest tulumaksust jätkuvalt vaid unistada.

Saabusin just Gruusiasse oma järjekordsele külaskäigule. Kohtusin presidendiga, seejärel aga avanes võimalus vaadata uhiuut Gruusia-Vene kultuuritegelaste ühistöös valminud filmi “Vene kolmnurk”. See oli tõesti hea film, ennustan, et rahvusvahelistel festivalidel saadab seda silmapaistev edu, meenutas natukene “25.tundi”. Film on Tśetśeenia sõja laastavatest mõjudest – nii ühele kui teisele võitlevale poolele. Venemaal seda filmi kardetavasti ei näidata. Grusiinide ees tuleb igal juhul mütsi kergitada – ka Eesti võiks kaasaja maailma mõjukamat vahendajat ehk filmikunsti oma ajaloo mõtestamiseks paremini kasutada.

Kuna ka siin ajaveebis on minult jõutud aru pärida, milliseid raamatuid võiks välismaalastele Eesti uuemast ajaloost pildi saamiseks soovitada, siis olen lähtunud põhimõttest, kus viga näed laita, seal tule ja aita ning võin seetõttu rõõmsalt teatada ingliskeelse Eesti ajaloo ülevaate ilmumisest kirjastus Pegasus vahendusel. Tegemist on kõvakaanelise, kuid populaarses laadis kirja pandud – vähemalt nii on olnud autori kavatsus – ülevaatega Eesti ajaloost, erilise tähelepanuga XX sajandile. Raamat on mõeldud kõige laiemale lugejaskonnale ning aitab loodetavasti kaasa Eesti tegeliku ajaloo selgitamisele. Ametlik esitlus on kavandatud 12.veebruarile. Ja kui keegi küsib, kust ma olen aja võtnud, et kampaania keskel raamatuid kirjutada, siis see raamat oli juba mõnda aega valmis, aega võttis peamiselt tõlkimine.

Näib, et mõned poliitikud tunnevad ilvese ees endiselt paanilist hirmu. See on seda suurem, et hansalinn Tallinn kivist müüride vahelt on ta meelitamas poliitikuid ja muid tegelasi kaugele metsikusse Lõuna-Eestisse. Seetõttu on nii keskerakondlik Tallinna linnavalitsus ja rahvaliitlik põllumajandusministeerium korraldamas presidendi iseseisvuspäeva vastuvõtule alternatiivina oma vastuvõtte. Isegi kui see toimuks nimetatud erakondade oma raha eest, oleks see mage – nüüd, kui selle lusti eest peavad maksma tavalised maksumaksjad on asi aga päris hull. See oleks küll koht peaministril sekkumiseks, et oma koalitsioonipartneritele mõistus pähe panna. Emajõe Ateena on iseseisvuspäeva pidamiseks hea koht ja Ilvest ei maksa karta. Sinna vastuvõtule lastakse sisse ka need poliitikud, kes põllumajandusministri maksumaksja raha eest valmistatud uhkeid jopesid kannavad ning ministri nime kandvaid kruuse käes kõlgutavad. Iseseisvuspäev on nimelt meie kõigi jaoks.

P.S. Äsja potsatas postkasti kutse viskiklubilt (UBC), mis näitab, et põllumajandusministri väärt algatus on leidnud järgimist.

Sain healt inglise sõbralt ja suurelt Eesti toetajalt meili lühikese kokkuvõttega peaminister Ansipi esinemisest Londonis. Kokkuvõte oli masendav “most unimpressive”, mida võiks Eesti keelde tõlkida “mõttetu mees”. Ei tea, kas muidu heas inglise keeles ja ladusalt esineval peaministril oli halb päev või on probleem laiem. Esimest korda 15 aasta jooksul on Eesti nimelt suutnud kaotada suurema osa oma senistest toetajatest välisajakirjanduses. Venemaa surve all oleme varemgi olnud, sellist pilti Eestist, nagu praegu – seejuures enne pistiseskandaali – ei mäleta. Eesti valitsust ei loeta enam uuendusmeelsete hulka, erinevates rahvusvahelistes edetabelites oleme tegemas vähikäiku. Euroopas väga mõjuka E.Lucase artikkel on siin vaid üheks näiteks. Peaminister Ansipil on viimane aeg ärgata ja midagi ette võtta, muidu ootavad meid ees halvad ajad.

Eesti senine edu on tuginenud julgusele võtta ette suuri asju, olgu selleks ühetaoline tulumaks, NATO-sse ja Euroopa Liitu pürgimine või ID-kaart. Kõiki neid on peetud läbikukkunud ettevõtmisteks. Läinud aasta lõpul käis visionäär Linnar Viik välja ettepaneku anda riigi poolt igale põhikooli õpilasele sülearvuti. Isamaa ja Res Publica Liit tegi selle üheks oma valimislubaduseks.
Sõimata oleme selle eest juba kõvasti saanud. Üks leht pühendas sellise kuritegeliku ettepaneku materdamisele koguni kaks juhtkirja. Sellest võib järeldada, et tegemist on üsna hea ideega – sest samal kombel on sõimatud ka varasemaid Eestile edu toonud ideid. Eesti jaoks oleks selle sammu astumine aga tõsine samm edasi. Seda mitte ainult IT-alase kirjaoskuse leviku suhtes, vaid ka revolutsioneeriva mõju tõttu meie lastele antava hariduse sisule ja laadile.
Eesti koolisüsteem ei saa selle sammu astumise järel jätkata samal kombel kui enne, muudatused on möödapääsmatud. See kehtib ka paljude teiste alade kohta. Üks väike tegu tooks kaasa arengud korraga paljudes kohtades. Loomulikult on tegemist parajalt hullumeelse plaaniga, mida keegi pole seni suutnud ette võtta. Miks peaksime aga oleme sabassörkijad, kui suudaksime kõrgemalt lennata?

See on loomulikult vaid üks idee Eesti suureks muutmisel. Kui Sul on parem idee, kirjuta mulle. Parimaid ettepanekuid autasustatakse, kõigi diskussioonis osalejate vahel loositakse välja auhinnad. Täpsemad tingimused annan teada paari päeva pärast. Seniks võib aga juba mõtlema hakata – sest kui vastused ei peitu Sinu peas, siis igal juhul südames – otsi need sealt üles!

Jäämaks rahvusena püsima kiirelt muutuvas maailmas tuleb Eestil oluliselt tugevdada oma rahvuslikku konkurentsivõimet. Oleme sel alal üht-teist küll saavutanud, viimasel ajal on Eesti positsioonid aga nõrgenema hakanud. E-riigi areng on peatunud, Eesti ei suuda ära kasutada juba loodud IKT-infrastruktuuri, kavandatud meetmed innovaatilisuse tõstmiseks on jäänud vaid paberile. Eesti ei söanda enam suurelt mõtelda, uute lahenduste rakendajast oleme muutumas sabassörkijaks. 

Eesti peab taas söandama suurelt mõtelda! Muutmaks Eestit maailma innovaatilisemaks riigiks tuleks esiteks see eesmärk endale selgelt püstitada, paika panna selleni viivad verstapostid ehk mõõdetavad vahetulemused ning seejärel reaalselt tegutsema hakkama. Tegemist on eesmärgiga, mis läbib kogu ühiskonda, saades alguse haridussüsteemist ning siin kujundatavatest hoiakutest ning lõpetades vanema põlvkonna võimete maksimaalse kasutamisega. 

Lähemas tulevikus tuleb keskenduda kahele küsimusele: 

1. Üleminekule loovale majandusele, see tähendab teadus- ja arendustegevuse toetamisele ning sidumisele ettevõtlusega.
2. Infoühiskonna arendamisele. 

Loovale majandusele üleminekuks pakun välja järgmised sammud: 

1. Teadus- ja arendustegevuse osakaal rahvuslikus koguproduktis tuleb 2010.aastaks samal kombel nagu kaitsekulutused siduda 2%-ga riigieelarvest.
2. Teadus- ja arendustegevuses tuleb tõsta erasektori osakaalu, kasutades selleks Arengufondi, EAS ja teisi meetmeid.
3. Ettevõtluse ja teadusasutuste koostöö õhutamiseks tuleb käivitada innovatsiooniosakute programm.
4. Euroopa Liidu tõukefondides tuleb suurendada tehnoloogilise siirde osakaalu.
5. Oluliselt tuleb suurendada riiklikus tellimuses ülikoolidele reaalalade, eriti inseneride osakaalu. Inseneri amet tuleb taas au sisse tõsta. 
6. Käivitada tuleb selgeid sihte omav programm, vähemalt viiekordistamaks Eestist võetavate patentide hulka. 

Infoühiskonna arendamisel on eesmärk viia IKT-võimalused iga inimeseni Eestis, muuta need igapäevaelu lahutamatuks osaks. Kuigi Eesti on juba praegu maailmas esirinnas riigi poolt pakutavate e-teenuste hulga poolest, pole me seda mitte inimeste osakaalu poolest, kes neid kasutavad. Sotsiaalsest ja regionaalsest ebaühtlusest tulenev digitaalne lõhe on saanud suurimaks tõkkeks Eesti teel infoühiskonda. 

Infoühiskonna arendamiseks pakun välja järgmised sammud: 

1. Käivitada horisontaalne IKT valdkonna riiklik programm, mida teostatakse nii ettevõtlust kui kolmandat sektorit kaasa haarates, eri allikatest pärinevaid ressursse ühendades. Koordinatsiooni parandamiseks peab programmi juhtimisstruktuur olema ministeeriumiülene, see tähendab paiknema peaministri otseses alluvuses.
2. Läbi vaadata kehtivad riiklikud regulatsioonid, soodustamaks IKT-võimaluste täielikumat kasutamist. 24X7 põhimõte peab saama reaalsuseks.
3. Toetada, soodustada või kohustada riiklikul tasemel IKT-põhiste teenuste kasutamist. Riik peab kodanikele tutvustama nende võimalusi e-asjaajamises ning e-valitsust propageerima. 
4. Seada paberivaba asjaajamine ja e-allkirja kasutamine riiklikus sektoris normiks, astuda konkreetseid samme kaugtöö soodustamiseks.
5. Ühtlustada riigi ja KOV IKT-infrastruktuur.
6. Luua teeninduspunktid, kus kodanikul on võimalik “ühe peatuse” põhimõttel riigiga suhelda. Selleks tuleb lõpule viia riiklike registrite ühendamine. 
7. Tugevdada e-demokraatiat, anda inimestele suuremad võimalused mitte ainult riigiga suhtlemiseks, vaid ka otsuste mõjutamiseks.
8. Käivitada “Tiigrihüpe II” programm, mis aitaks järjele haridusasustuste infotehnoloogilise baasi ning õpetaks õpetajaid. Tasuta IKT haridus peab saama põhihariduse osaks.
9. Suurendada tuleb üliõpilaste riiklikku tellimust IKT aladel, parandada kõrgkoolide infotehnoloogilist baasi ning tagada kvaliteetsete õppejõudude olemasolu. IKT õpe peab muutuma läbivaks, haarates ka traditsioonilisi majandusharusid.
10. Riik peab toetama IKT-tuginevat ettevõtlust, aitama neil laieneda ning leida uusi lahendusi.
11. Konkreetseid samme tuleb astuda arvutile eesti keele selgeks õpetamiseks, tagada vastava programmi tasemel finantseerimine. Viivitamine võib siin kaasa tuua eesti keele hääbumise.
     

Kõik need ja võimalikud teised kavad jäävad aga teostamata, kui ei suudeta tagada ligipääsu internetile. Selleks on vajalik esiteks tagada vastuvõetava hinna eest ligipääs lairiba internetile kogu Eestis ning teiseks toetada peresid, kel materiaalsetel põhjustel pole olnud võimalik endale arvutit muretseda selle hankimisel. Oluliseks sammuks oleks siin põhikooli viimase klassi õpilaste varustamine riigi poolt sülearvutiga. See samm aitas oluliselt kaasajastada Eesti haridussüssteemi, luues uusi võimalusi mitte ainult “teise kirjaoskuse” omandamiseks, vaid muudaks uute programmide ja e-õppe kaudu ka õpetuse sisu. Paljudes peredes oleks selline arvuti ühtlasi esimeseks arvutiks üldse.
 

Kokkuvõttes on vaja ühte: julgust tulevikku vaadata ning uutele väljakutsetele vastata. Niisama paigal istudes näeme vaid, kuidas maailm meist mööda libiseb.  

Nii nagu ikka enne valimisi on osad erakonnad võtnud Eestile edu toonud maksusüsteemile haua kaevamise. KERA lepe ähvardas Eesti progresseeruva tulumaksuga. Kui Rahvaliit on antud teema maha matnud, siis Keskerakond mängib oma vana plaati edasi: progresseeruv tulumaks on üks nende peamisi valimislubadusi. Sellele tuleb üle minna sellepärast, et nii teeb kogu maailm. Tegelikult on progresseeruv tulumaks üsna uus asi – esimest korda asus seda süsteemselt nõudma Karl Marx, mis teeb iseenesest igati loogiliseks, et see ka Keskerakonna programmis püsib. Tegelikult on maailm liikumas vastupidises suunas. Iga aasta näeme uusi riike, mis lähevad üle ühetaolisele tulumaksule, viimaseks nende seast olnud Makedoonia. Eestil pole seetõttu mingit mõtet vastupidises suunas teele asuda. Tegelikult saab Savisaar sellest ise kah aru. Progresseeruv tulumaks on välja toodud vaid lihtsameelsemate valijate peibutamiseks, seda ei võta tõsiselt ka Keskerakond ise. Eesti mainele ja usaldusväärsusele toob selline tsirkus aga kahju – sest ka maailmas teatakse, et maksudega ei mängita.

Tere!

Siin ma nüüd istun ja kirjutan. Olen ajaveebi pidamisele mõtelnud juba ammu. Kuid ikkagi oli kuidagi liiga vähe aega. Nüüd astun üle oma Rubico ning alustan nii eesti- kui ingliskeelset ajaveebi. Nii et head sõbrad kodu- ja välismaal, kes mulle laiskust ette on heitnud – teil pole (enam) õigus. Samas pole ajaveebi pidamisest suuremat tolku, kui seda kasutatakse vaid enese “hiilgavate”, kuid avalikkuse meelest ebahuvitavate mõtete edasiandmiseks. Ajaveebil on mõte vaid siis, kui ta suudab panna arutama, vaidlema, kui vaja kaklema. Sest vaid nii, omi mõtteid ja unistusi kõrvutades ning kaaludes saame edasi liikuda.

Seetõttu alustamegi oma ajaveebe mitme aatekaaslase ja sõbraga samaaegselt, kutsudes Teid arutama Eesti tuleviku üle. Sest mis kasu on meil kasvavast rikkusest, kui tunneme end endiselt õnnetuna. Kas pole mitte nii, et see kujutletav rikkus - sest tegelikult oleme me Euroopa kontekstis jätkuvalt väga vaene maa – ei kasva enam edasi, kui me ei pööra mammona kogumise asemel rohkem tähelepanu õnnelikuks saamisele. Õnn eeldab teatavasti aga nii korras lähisuhteid kui võimalust oma elust midagi teha, luua,  unistusi realiseerida.

Eesti senine edu on tuginenud julgetele otsustele, innovaatilistele ja uudsetele sammudele. Viimasel ajal pole Eesti neid enam söandanud astuda.  Vahest seetõttu tundubki meile järjest rohkem, et meie eest on kuskil keegi kõik juba ära otsustanud, et meil puudub võimalus ise otsustada ning toimuvat mõjutada. Vahest seetõttu olemegi nii õnnetud. Nii pöördungi Teie poole ettepanekuga kirjutada, mis võiks Teie julgeimate unistuste ja fantaasiate kohaselt olla need uudsed ja maailma muutvad ettevõtmised, mis Eestit edasi viiksid.  

Ise olen välja pakkunud, et Eesti e-Tiiger tuleks taas ellu äratada. See eeldaks kõiki osapooli haaravat riiklikku IKT-programmi, mille elluviimise eest vastutaks peaministrile alluv nõukogu. Uuendada tuleb nii riigivalitsemist kui haridussüsteemi, tegelikult kõiki alasid. Tõsist tähelepanu tuleb pöörata digitaalse lõhe likvideerimisele, mis ähvardab Eesti jagada uuel tasemel kirjaoskajateks ja kirjaoskamatuteks. Siit ongi välja kasvanud ettepanek varustada riigi poolt iga põhikooli lõpuklassi õpilane sülearvutiga. See samm aitaks mitte muuta Eesti noori konkurentsivõimelisemaks IT-alal, vaid muudaks põhimõtteliselt neile antava hariduse sisu kaasaegsemaks ning tõhusamaks.

Tegemist on kindlalt hullu ideega, mida ükski teine riik pole maailmas suutnud teoks teha. võtta. See ei saa aga olla põhjus selle kõrvaleheitmiseks. Arutagem siis, kuidas edasi liikuda, sest vaid ühisel jõul suudame Eestile luua õnnelikuma tuleviku.