2. jaanuaril 1920 valitses Vabadussõja Narva rindel ärev olukord. Lahingud olid hetkeks küll vaibunud, kuid olukord oli endiselt ohtlik.

„Raudsed pidid olema närvid! Ometi andsid nad pikapeale järele – inimesed väsisid, värsket abi ei olnud kusagilt loota! Näpistas külm ja kippus kallale tüüfus. Vastupanu muutus järjest raskemaks. Rinde juhatus tuli otsusele, et nii edasi minna ei või. Tuleb otsida võimalusi punaste aktiivsuse nõrgendamiseks. Selleks võis olla ainult meiepoolne pealetung (—) Selleks valiti skaudid. 31. detsembrils koondati nad Narva, et pärast lühikest ettevalmistust minna kardetavale teekonnale. Raske teekond! Kuid ta pidi päästma võib-olla kokkuvarisemisest. Mehed olid sellest teadlikud, mis seisab ees. Oli ju ainult kaks võimalust – kas õnnestub operatsioon ja meie rinne vabaneb mõneks ajaks kestvaist punaste rünnakuid, või … tuleb jätta kondid sohu või vangipõlve,” kirjutas skaut Johannes Animägi.

Võib vaid ette kujutada, kui suur oli nende meeste rõõm, kui neile anti teada, et 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 vaikivad Vabadussõja rinnetel relvad – kehtima hakkab vaherahu. Eesti vabaduse eest langes, suri haavadesse või haigustesse 6127 sõjaväelast, 689 inimest langes punase terrori ohvriks. Eesti vabaduse eest hukkus arvukalt meie appi rutanud välismaa vabatahtlikke, sakslasi ja venelasi – kõigil neil on Eesti ajaloos oma koht.

Seda päeva tähistati Eestis Vabadussõjas langenute mälestuspäevana. Kell pool üksteist sellel päeval seiskus hetkeks elu kogu Eesti Vabariigis. Kõlasid kirikukellad, huilgasid tehaseviled, peatusid nii liiklusvahendid kui inimesed. Taasiseseisvunud Eestis asuti seda päeva taas tähistama, kuid mis seal salata – endist jõudu ja väge pole see tähtpäev vähemalt seni saavutanud.

Paljuski on see tingitud sellest, et nõukogude okupatsiooni ajal selle päeva tähistamine katkes. Praeguseks on viimased Vabadussõja veteranid surnud ning inimestel puudub Vabadussõjaga otsene side.

Eesti võitlus iseseisvuse eest ei lõppenud paraku aga Vabadussõjaga.

See jätkus 1941. aasta metsavendadega, Saksa okupatsiooni vastu tegutsenud rahvusliku vastupanuliikumisega, Eesti riikluse jätkuvust kandnud Jüri Uluotsa üleskutsel 1944. aastal sissetungijaga ägedaid heitlusi pidanud sõdurite ja Tiefi valitsust kaitsnud meestega, sõjajärgsete metsavendade, põrandaaluste organisatsioonide ja avalikus vastupanuliikumises osalenud meeste-naistega.
Valitsuskoalitsioon on koalitsioonilepingus langetanud otsuse kõigi nende võitlust Riigikogu otsusega tunnustada ning alanud aastal saab Eesti sellega ka hakkama.

Samas tuleb meil leida viis, kuidas meeles pidada neid mehi, kes on taasiseseisvumise järel relvaga käes Eesti eest seisnud.

Paljudes riikides on neil oma mälestuspäev, mis tihti langeb kokku suure sõja lõpupäevaga. Suurbritannias on näiteks tegemist päevaga, millest ühel või teisel viisil osaleb suurem osa ühiskonnast. Sellist päeva vajame hädasti meiegi.

Selleks võiks ühelt poolt olla sama 3. jaanuar, kuid paljud peavad seda aega sedavõrd külmaks, et suuremat tähistamist on sel ajal raske organiseerida. Nii on meie ees taas mitmeid võimalusi. Usun, et 3. jaanuar 2012 on selle üle arutamiseks igati sobiv päev ning nii teengi ettepaneku sellel teemal mõtteid vahetada.

Me ei vaja uut riiklikult kehtestatud püha, vaid tähtpäeva, mis kasvaks välja elust ja inimestest enestest. Seetõttu tulekski seda rahva enda poolt arutada ning välja pakkuda.

Meie ajaloo suurimat võitu ja selle eest elu ohverdanud mehi meenutav 3. jaanuar ei kao meie ajaloost aga kunagi kuhugi.

Selle võiduta ei elaks me mitte ainult Eesti omas riigis, vaid ilmselt ei räägiks ka eesti keelt. Seetõttu kutsungi kõiki seda päeva 3. jaanuaril kell 10.30 tähistama – hetkeks peatudes ja oma elu üle järele mõeldes.

Lõppev aasta on mitmeski mõttes Lääne tsivilisatsioonile olnud silmade avamise aastaks. Pikka aega püsinud ja hoitud arengumudel, mis tugines heaoluriigi ülesehitamisele ning selleks vajalike kulude laenamisele ehk maakeeli öeldes võlgu elamisele, on otsa saanud. Sest raha selleks lihtsalt enam pole. Kuigi sõnades on juba mõnda aega räägitud vajadusest tulevikku vaadata ning senist kulutamise pillerkaari kokku tõmmata, pole seda tegelikult tehtud. Nüüd on tulemused käes.

Euroliidus on arenguks püstitatud igati mõistlikud kriteeriumid – tasakaalus eelarve, talutav välisvõlg ning madal inflatsioon. Probleem on paraku selles, et neid pole järgitud ega nende täitmist ka kontrollitud. Selles suunas on Euroopa liikunud õiges suunas, üritades liikmeriike sundida vastutustundlikult käituma. Kui seda suudetaks teha, siis on paljud riigid sunnitud mitmeid oma seniseid hoiakuid järsult muutma. Ega olukord Ameerika Ühendriikides selles suhtes Euroopast palju ei erine.

Vähemalt sama suureks probleemiks kui jätkusuutlikkuse vähenemine on Läänele usalduse vähenemine praeguste liidrite vastu. Kui varem on ikka esile kerkinud liider või liidrid, kes kõikuma löönud usalduse taastab, siis praegu näib neist puudus valitsevat. Näib, et mõneski Lääne suurriigis valitakse järgmisel aastal liidreid mitte selle järgi, et tegemist on tugeva kandidaadiga, vaid selle järgi, et teised kandidaadid tunduvad veel hullemad. Samal kombel jätkates väheneb usaldus veelgi ja kriis ainult süveneb. Sest kas see kellelegi meeldib või mitte, kuid tänapäeva maailmas on usaldus muutunud täiesti konkreetseks majanduspoliitiliseks teguriks.

Põhjala on kõige selle taustal pakkunud sootuks teistsugust pilti. Majandused on kasvanud ning eelarved on hoitud kontrolli all ja seda mitte üksnes naftarikkas Norras. Nii meil kui mujalgi on sellega seoses räägitud Põhjalast kui näitest sotsiaaldemokraatia kasulikkusest. Paraku pole Põhjala edul sotsiaaldemokraatiaga mingit pistmist. Pigem on ta seotud sellega, et sotsiaaldemokraatiale otsustavalt selg pöörati. Majanduskriisi ajal olid pea kõikjal Põhjalas võimul parempoolsed erakonnad, kelle poliitika oli küll kõike muud kui sotsiaaldemokraatlik. Eelarvepoliitika oli karm, mingeid ergutuspakette ei rakendatud, raskustes ettevõtteid ei aidatud maksumaksja rahaga hädast välja, vaid nad erastati.

Põhjala mudeli poole on liikunud ka Eesti. Sotsiaaldemokraatiale on see halb sõnum, sest Põhjala mudel kaasajal tähendab karmi eelarvedistsipliini, ettevõtluse edendamist, maksude alandamist ning heaoluriigi asemel heaolule keskendumist. Loomulikult võib väita, et Põhjala edu tugineb vanadele äraproovitud võtetele, näiteks progresseeruvale maksusüsteemile – Põhjala ise seda paraku ei arva. Hiljutisel küsitlusel Soomes teatasid soomlased, et unistavad üleminekust Eesti maksusüsteemile.

Sotsiaaldemokraatliku mudeli tugevust tõestavat mõne meelest ka see, et võrreldes Eestiga on tegemist väga rikaste riikidega. Nii see tõesti on. 1939. aastal oleks Eestis mõte Soome tööle rutata tundunud üsna rumala ideena – nüüd on see paraku reaalsus. Põhjendust ei tule kaugelt otsida: 1939-1940 suutis Soome oma iseseisvust kaitsta, Eesti aga mitte. Kui 1939.aastal olid Eesti ja Soome sisuliselt samal arengutasemel, siis 50 nõukogude võimu aastaga jäime põhjanaabrist neli-viis korda maha.

Oleme seda vahet taasiseseisvumisajal oluliselt vähendanud, kuid see on ikkagi väga suur. Muuhulgas näitab see seda, et Eesti otsus mitte korrata kunagisi vigu ja oma riigikaitse eest tõsiselt hoolt kanda, on ainuvõimalik valida. Sedagi tuleb meil tänases maailmas tõsiselt silmas pidada.

Haveli lahkumine puudutab kogu Euroopat. Lahkunud pole mitte üksnes näitekirjanik, vabadusvõitleja ja president vaid suur eurooplane, kelle roll Euroopa taasühinemises on olnud määratu. Havel oli üks neid endisi väheseid teisitimõtlejaid, kes suutis ka uues olukorras läbi lüüa ning oma põhimõtetele truuks jäädes nii oma maa kui kogu Euroopa käekäiku positiivselt mõjutada. Temaga näib olevat paraku unustusse kadunud presidentide põlvkond, kes olid oma tegemistes ja väljaütlemistes ebakonventsionaalselt vabad ning kes julgesid välja ütelda asju, mida “korralikud” presidendid välja ütelda ei söandanud. Haveli sõnavõttudest ei teadnud kunagi, mis sealt nüüd järgmisena tuleb – see tegi need ka tõeliselt oluliseks. Eestile on ajaloolise tähendusega Haveli sõnavõtt Bratislavas NATO konverentsil, millega ta sillutas Balti riikidele tee NATO täisliikmeks saamisele ning kogu tema sirgeselgne tegevus samas suunas.

Tutvusin Haveliga 1990.aastal, mitte palju tema presidendiks saamise järel. Olin tema pehmelt öeldes mittetavapärasest käitumisest juba kuulnud, kuid see hämmastas ikkagi. Rolling Stone T-särgis ja teksastes väikest kasvu elav mees Presidendipalee luksuses oli pilt, mida on raske unustada. Sellest ajast oleme regulaarselt kas ametlikus poliitikas või siis väljapool seda kokku saanud ning juttu ajanud – ikka sellest, mis Euroopas ja selle ümber toimub. Havel oli üldiselt leebe, kuid vahel üsna lõikav inimene – eriti kui ta milleski pettunud oli. Üheks tema pettumuseks oli kahtlematult Venemaa, millele ta ka oma viimased sõnavõtud pühendas. Meie viimane koostööprojekt oli Kuuba vabanemisele kaasa aitav nõukogu, mille liikmeks Havel mind kutsus. Vabaduse ja demokraatiaga seotud küsimused olid tema tähelepanu keskpunktis viimaste päevadeni välja.

Haveli lahkumisega on Euroopa kaotanud oma mosaiigist mitu olulist värvi – kas suudame neid asendada?

Tänasel rahvusliku vastupanu päeval meenutame kõiki neid, kes raskete võõrvõimu aastate kiuste suutsid jääda iseendaks ning kas ühel või teisel viisil jätkata vastupanu võõrake võimule, jätkasid võitlust Eesti eest. Täna mõtleme neile, kes olid valmis lõpuni täitma oma kohust isegi siis, kui selleks näiliselt mõtet enam polnud ning kui sellest isegi tunnistajaid ei jäänud.

Sellest kõigest on ka konkreetselt tänase päevaga seotud Otto Tiefi valitsus väga heaks näiteks. 22.septembril 1944 lehvis Tallinnas Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp – viimast päeva enne 45 aastat kestnud pimedust. See lipp lehvis seal natsliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa kiuste, olles ühtlasi selgeks tõendiks, et Eesti ei sõdinud II maailmasõjas ei Hitleri ega Stalini, vaid Eesti eest. Selle demonstreerimises on ka Otto Tiefi valitsuse suurim mõte ja teene. Otto Tiefi valitsus ja selle eest võidelnud mehed täitsid oma kohust ka siis, kui võiduvõimalust enam polnud, täitsid seda isiklikele huvidele või tuleviku tunnustusele mõtlemata, täitsid seda üksinda, pimeduses ja unustatuna. Just see oi minu meelest suurim kangelaslikkus.

Asetasime koos üliõpilastega täna hommikul pärjad Vabadussambale, meenutades Otto Tiefi valitsust ja mälestades kõiki, kes võõrale võimule vastu hakkasid. Täna õhtul kell 20.00 toimub samas suurem akadeemiliste organisatsioonide korraldatud üritus, isamaaliste laulude ja rongkäiguga. Olete kõik oodatud.

11. septembril 2001. aastal istusin parajasti Hispaania peaministri H.M.Aznariga Toompeal Stenbocki majas nõupidamislaua taga, kui uksest astus sisse nõunik Jaan Tross ning pani mu ette paberilehe teatega, et lennuk on ramminud New Yorgis üht Maailma Kaubanduskeskuse torni.

Tõmbusin ilmselt seda lugedes sedavõrd tõsiseks, et Aznar küsis: Mart, kas sul on mingi probleem. Lükkasin üle laua paberielehe tema ette ja ütlesin: Ei, paraku on hoopis meil probleem.

Nii see oligi. Järgneva kümne aasta jooksul on Lääs kulutanud tohutult ressurssi – ning paraku mitte vähe inimelusid – võitlusele terrorismi vastu.

On selge, et maailm pole enam mingil kombel endine. Ning kuigi sõjalises mõttes on võitluses terrorismi vastu saavutatud silmapaistvat edu – terrorismi kandnud maade vaigistamisest Osama bin Ladeni tabamiseni välja, pole terrorism maailmast kuhugi kadunud ega kadumas.

Terroristlikud rünnakud on mõnes mõttes hoopis laienemas, pannes inimesed oma poliitiliste eesmärkide või ideede propageerimiseks terrosristlikke meetodeid kasutama ka maades, kus see veel mõni aeg tagasi kellelegi pähe poleks tulnud.

Võime tänada oma teenistuste tõhusat käitumist ning head õnne, et Eesti ohvritest enda vastu suunatud rünnakus pääses.

Meie jaoks muutis 11/9 igal juhul võrreldamatult väiksemaks. Kaugetes maades toimunud vapustused ja õnnetused olid meid niigi järjest rohkem mõjutama asunud, nõõd jõudis maailm meie kodudesse otse kohale. Esimest korda läksid taasiseseisvunud Eesti sõdurid sõtta, esimest korda on meie kodudesse jõudnud kurvad teated vigastatutest hing hukkunutest.

Iraak või Afganistan pole paljude meie jaoks enam mitte kauged abstraktsed kohanimed, vaid midagi väga konkretset. Teiselt poolt oleme me nende maade kaudu senisest konkreetsemalt seotud ka kõigiga, kes kannavad sama väärtusi mis meie. Seegi on maailma meie jaoks oluliselt väiksemaks muutnud.

Peamine, mida sellest kõigest aga õppida saame, on arusaam, et me ei tohi lasta terrorismil muuta meie väärtussüsteemi ega põhimõtteid. Jah, me peame kurjust mitte käed rüppes pealt vaatama, vaid sellele otsustavalt ja kindlalt vastu astuma.

Meie kohus on oma inimesi sedalaadi rünnakute eest kaitsta. Seejuures ei tohi me aga muutuda kurjaks ning tigedaks või oma senist käitumismudelit muuta. Sest just see on tihti ründajate eesmärgiks.

Aidaku 9/11 ka kõiki hukkunuid meenutades just seda meeles pidada ning iseendaks jääda – just selliseks, nagu me oleme.

22.juunil 1941 kõlasid Eestis esimesed lasud, mis andsid märku üle-eestilise vastuhaku algusest Nõukogude võimu vastu.

Tegemist oli stiihilise väljaastumisega, milleks ei antud ei märku ega käsku. Aasta võõra võimu all oli tekitanud sedavõrd suuri kannatusi, külvanud selle vastu viha ja vastumeelsust, et nõukogude võimu vastu välja astuda tundus rahvusliku kohusena.

Juuniküüditamine 14.juunil 1941 suurendas seda soovi veelgi. Vastuhakuga loodeti võõras võim võimalikult kiiresti maalt välja kihutada ning taastada Eesti iseseisvus.

Rahvale tundus, et juuniküüditamisega oli tema easine eksistents seatud vaekausile, säilimiseks oli ainsaks võimaluseks relvad haarata ning end kaitsta. Eestist laiaulatuslikum väljaastumine leidis aset teistes Nõukogude Liidu poolt okupeeritud maades.

Leedus võib seda nimetada tõeliseks ülestõusuks, mille käigus kuulutati Leedu iseseisvus taastatuks.

Eestis on 1941.aasta sündmusi tavaliselt kutsutud suvesõjaks, mille üheks osaks on rahva vastuhakk.

Mõnel pool kandis see organiseeritumat iseloomu – ülestõusud Kilingi-Nõmmes, Tartus jm. – teisal oli stiihilisema iseloomuga, mis omakorda viis tihti tõsiste kaotusteni.

Nii või teisiti, ei tohi me tollaseid võitlusi unustada. Löödi ju tollaseid lahinguid sini-must-valge lipu all Eesti iseseisvuse taastades.

Neis võidelnud mehed oli samasugused kangelased, nagu Võnnu all saksa paruneid löönud sõdurid.

Rahvas, kes ei võitle oma vabaduse eest, ei suuda seda kunagi saavutada. Rahvas, kes unustab oma vabaduse, võib selle aga kergelt taas kaotada. Saates täna Tallinnast teele võidutule, mälestagem siin Vabadussõja kangelaste kõrval, kes 1941.aastal andsid vabaduse eest kõige kallima – oma elu.

Sellega seoses alustan 1941.aastal toimunud võitluste ja kannatuste kirjeldamist. Tegemist pole kindlasti kõikehõlmava kronoloogiaga, vaid autori subjektiivse valikuga tollastest päevadest.

Nende valimiste üheks positiivseks eripäraks on debattide rohkus, seda nii üle-Eesti kui valimisringkondades. Need aitavad küsimusi selgeks rääkida ning valikuid teha aga mitte ainult valijatel, vaid ka kandidaatidel. Sest nii mitmeski küsimuses on näga erakondade positsioonide täpsustumist või lausa muutumist.

Reformierakond asus näiteks juba mõned nädalad tagasi toetama tasuta kõrgharidust – ju nad arvutasid selle maksumuse öäbi ja said aru, et hirmud selle sammuga on ülepaisutatud. Ja mis veel olulisem – IRL ettepanekuga lähemalt tutvudes saadi aru, et see on õiglane ja mõistlik, aidates kaasa kõrghariduse kvaliteedi tõusule.

Viimastel debattidel on aga näha, et Reformierakond on muutmas oma positsiooni ka haldusreformi küsimuses. IRL on pikki aastaid olnud seisukohal, et see samm on Eestile vajalik. Nüüd on sama hakanud kinnitama ka Reformierakonna esindajad.

See loob head eeldused selleks, et see Eestile möödapääsmatu samm lõpuks ometi ära tehakse. Igal juhul on hea meel näha, et IRL, kes on julgenud kampaanias välja tulla selgete seisukohtade selle kohta, mida me teeme ja mida mitte, on suutnud käimasolevat debatti positiivselt mõjutada. IRL ajab selget juttu – ja usun, et see ongi meie tõusu üks peamiseid põhju, mida toetab kahtlematult see, et seda ajavad IRL ministrid on oma töös olnud head ja usaldusväärsed.

Parimaks tõendiks sellest on kasvõi see, et IRL ministrid on võitnud kõik seni toimunud sisulised debatid Eesti tuleviku üle.

Välisminister Urmas Paet on ärritunud allkirjutanud ja Sven Mikseri poolt Eesti passiivse välismajanduspoliitika kohta tehtud kriitikast ning oma ärritust ka avalikult väljendanud. Paraku näitavad välisministri avalduses esitatud mõtteavaldused kujukalt seda, et probleem, millele tähelepanu juhtisime, on reaalselt olemas. Keegi pole tahtnud ka isiklikult välisministrit rünnata, ta on oma parimal viisil Eestit maailmas esindanud. Küsimus on selles, et on viimane aeg meie välispoliitikasse uusi tasandeid lisada, konkreetsemalt see aktiivse välismajanduspoliitika suunas tööle panna.

Keegi ei kritiseerinud foorumil nimelt Eesti diplomaate, kelle kaitsele välisminister on tõusnud. Eesti diplomaadid teevad head tööd ning on Eesti huvisid tõhusalt kaitsnud. Rootsi saatkonna tegevus koos majandusminister Partsiga Ericsoni suurinvesteeringu toomiseks Eestisse on sellest heaks näiteks.

Probleem on aga selles, et meie välisesindustele pandud ülesannete iseloom võis olla piisav 10 aastat tagasi, kuid pole seda enam nüüd. Samal kombel vananenud on välisministri arvamus, et tema teab paremini, mida meie ettevõtjad peavad tegema ja mida mitte, väites näiteks, et tema ei näe põhjust, „miks peaks firma püüdlema suure hooga kohe Euroopast väljapoole“.

Kaasaja arenguid vaadates on see avaldus enam kui kummaline. Just sellise hoiaku kohta ütles Allan Martinson samal foorumil, et Eesti peaks oma ettevõtete ekspansiooni aktiivselt toetama ning et Eesti poliitika on ajast maha jäänud. Ta ütles: „Poliitikute juttudest käib siiamaani läbi, et meie päästja on välismaine otseinvesteering.

Peame aga meeles pidama, et selline investeering jääb kuhugi väärtusahela alumisse otsa. Need ettevõtted, mis meile kasu toovad ja raha meile jätavad, tekivad meie enda kapitali baasil”. Neid tuleb riigil ka aktiivselt toetada.

Välisminister on pahane, et foorumi väideti, et Eesti diplomaadid astuvad meie ettevõtete huvide eest välismaal välja vaid siis, kui viimased on hätta sattunud. See polnud aga kriitika mitte diplomaatide vaid neile antud ülesannete piiratuse kohta.

Välisminister löögu lahti oma enda ministeeriumi koduleheküljel asuv dokument „Välisministeeriumi ja saatkondade poolt pakutav tugi Eesti ettevõtetele“, kus on kirjas pea sama palju asi, mida diplomaadid tohivad Eesti ettevõtjate heaks teha kui neid, mida nad ei tohi.

Mis puutub aga ettevõtete toetamisse, siis on selle kohta kirjas ilus lause, et oma saatkonnalt tohivad nad oodata vaid oma „seaduslike huvide kaitset probleemide korral asukoha riikide ametivõimudega“. Kui teiste maade diplomaadid käivad ringi ning promovad ning toetavad aktiivselt oma ettevõtete huvisid kuni suuremate riigihangeteni välja, siis meie esindajad tohivad neid toetada vaid siis, kui nende vastu midagi juba ette on võetud. See ongi vahe passiivse ja aktiivse välismajanduspoliitika vahel, mis ei sõltu mitte diplomaatidest, vaid neile antud ülesannetest.

Aktiivne välismajanduspoliitika eeldab ka laiemale hulgale meie esindajatest majandusalase täiendõppe andmist ning majandusega tegelevate esindajate hulga üldist suurendamist.

Välisminister kirjutab, et Eesti peaks rohkem tähelepanu pöörama oma tänastele põhiturgudele. Hästi, kuid vaatame, kui tõsiselt Eesti Euroopat hetkel siis ikkagi võtab. Sest selleks oma huvisid kaitsta, oleks hea omada Euroopas võimalikult tugevat esindatust, mida muuhulgas näitab see, kui palju eestlasi EL struktuurides töötab. See pilt pole just rõõmustav, meil on 4 kõrgemat ametnikku (kellest 2 ei tööta praegu oma postidel).

Meil pole ühtegi inimest teiste volinike kabinettides (Eesti tegi Läti ja Leeduga kokkuleppe esitada eestlasest Balti ühiskandidaat energiavolinik Oettingeri kabinetti … ja esitas siis 2 väikest VM ametnikku, kelle cv-delgi polnud mingit šanssi mingitki tähelepanu pälvida. Meil on 3 büroodirektorit Euroopa ühtses välisteenistuses EEASis.

Aga kui mitu delegatsioonijuhti? Õige vastus on 0. Kui aktiivselt Välisministeerium delegatsioonijuhtide kohtadele kandidaate esitas (õige vastus: 1 kandidaadi 1 kohale). Kas see on Eesti huvide aktiivne esindamine? Miks ei kandideeritud esindusejuhi kohale näiteks Tbilisis?

Suur eksitus on, nagu suudaksime Eesti ettevõtete sidemeid ja Eesti arengukoostöö võimalusi arendada Brüsselisse sinekuure luues, nagu tehti meie Euroopa Liidu esindusse ilma selgete funktsioonideta asesaadiku kohta luues.

See juhtum on tekitanud segadust nii Tallinna kui ka Brüsseli diplomaatilises korpuses. Kõige paremini ütles selle kohta üks Tallinnaski teeninud Brüsseli diplomaat: „Ma arvasin, et Eesti on selliste asjade tegemise east juba väljas“.

Selline olukord ei vasta Eesti rahvuslikele huvidele. Vaid siis, kui enda mõju eest Euroopas reaalselt hoolitseme, suudame Euroopat eest ootavate väljakutsetele vastamises kaasa rääkida, sellesse oma panuse anda.

Vastasel korral jäetakse meid otsustamisest rahulikult kõrvale. Oma osa selles mängib kardetavasti meie kartus Euroopa asjades tegelikult osaleda, arvamus, et meid niikuinii keegi ei kuula. Oleks me kakskümmend aastat tagasi olnud sama passiivsed, poleks meil ei Euroopa Liitu ega Nato-sse asja olnud.

Kui siis oli Eesti välispoliitika peamiseks eesmärgiks endale tee nendesse organisatsioonidesse lahti raiuda, siis eelseisvatel aastatel peaksime keskenduma sellele, mida me neis pihta hakkame, kuidas neis Eesti huvisid konkreetselt
kaitseme.

Aktiivne välismajanduspoliitika, mis aitab meie rahvuslikul ettevõtlusel maailmas läbi lüüa, oleks selle suhtumise oluliseks osaks.

See on mõiste, mida politoloogid ei taha tunnustada. Elades edasi vanades poolmarksistlikes teooriates ei suudeta kuidagi paika panna, kas rahvuslus on vasak- või parempoolne ega suudeta seetõttu ka aru saada, mis poliitikat rahvuslik-konservatiivsed poliikud siis ikkagi ajavad.

Sama keeruline on aru saada mõistest avatud rahvuslus, mis mõne meelest on sedavõrd vastukäiv mõiste, et seda ei saa olemas olla. Rahvuslus peab ju mõnede meelest olema suletud ja tagurlik, avatus selle juurde ei kuulu.

Ometi on suur hulk rahvuslusi maailmas just sellised, õigemini sisaldub igas rahvuslikus liikumises nii suletud kui avatud pool. Kumb neist peale jääb parajasti, sõltub paljudest teguritestm huvilistel soovitan pikemalt oma doktoritööd rahvuslusest lugeda.

Miks ma aga seda kirjutan,sest ühel või teisel kombel on sama mõiste viimastel päevadel seda küll otseselt mainimata mitmetest debattidest läbi kõlanud. Samast ajast kirjutab oma usutluses (EPL, 19.02) tegelikult ka president Toomas-Hendrik Ilves, pidades eestluse üheks peamiseks probleemiks hirmu maailma ees, alaväärsuskompleksist tulenevat madalat enesehinnangut ning lõputut muretsemist selle pärast, mida maailmeist küll arvata võib.

Sedalaadi edetabelitele tuginev maailmapilt võib ketgelt aga lanegda ka teise äärmusse ehk veendumusse, et oleme ühel või teisel alal maailma parimad. Vaadates seda, kuhu oleme jõudnud, oleks viimane aeg sellistest kõikumistest üle saada ning võtta nii ennast kui maailma rahulikult.

Meil on aeg harjuda, et me pole ei kõige hullemad ega ka kõige parimad, oleme samasugused nagu teised rahvad – ja just seetõttu on meil mitte õigus vaid lausa kohustus selles avatud maailmas ka oma rahvuslikke huvisid kaitsta ja edendada.

Selleks peame aga maailmasse avatult suhtuma ning sellega senisest palju aktiivsemalt läbi käima. Avatus ning kaasaegsus aitab meil oma identiteeti säilitada, identiteeti säilitamata pole meil aga lootust avatud ja kaasaegne olla.

Sellest oligi mitmetes debattides juttu, alates „Tuulelohe lennust“, kus räägiti vajadusest energiliselt toetada rahvusliku kapitali ning ettevõtluse läbimurdu laiemasse maailma või siis IT-debatist, kus tõdeti, et Eestil oleks siingi aeg roosad prillid eest võtta ning oma võimalusi aktiivselt kasutama hakata.

Rahvuslusest rääkides ei saanud viimasel debatil lahti tundest, et see meenutas osalt kuidagi ärkamisaegseid Jakobsoni isamaakõnesid. Et kunagi oleks nagu olnud kuldne aeg, kus Tiiger aktiivselt hüppama pandi, millele järgnenud tume olevik, kus Tiiger on magama pandud ning kuskilt kaugelt paistab uus koiduaeg, kus iiger äaratakse ning rõõmsalt kepslema pannakse.

Nii nagu ma pole kindel, kui palju omaaegne Jakobsoni esitlus eestlust tegelikult edasi aitas, ei pea ma praktiliseks ka seda mütologiseeritud käsitlust. sest müüdid ei aita meil ei tegelikkust mõista ega ka reaalselt, avatult ja julgelt midagi tegelikku korda saata.

Jah, oleme loonud meie IKT-le aluse, kuid selle asemel, et roosadest prillidest ennasthaletseva halani langeda, peaksime siingi mitte nutma, vaid need reaalsed sammud, milles kõik osalejad ühiselt veendunud olid, ka ära tegema, seda eriti hariduse vallas.

Avatud rahvuslus ehk tasakaalu otsimine ning leidmine nende kahe näiliselt vastandliku mõiste vahel, on see, mida Eesti XXI sajandil vajab.