Vaidlused monopolide vastase seaduse üle on lõppemas. Kui eelmisel nädalal tundus hetkeks, et lugu on mage ning seadus on läbi kukkumas, siis praeguseks on pilt teine. On selge, et IRL ei saanud nõustuda olukorraga, kus monopolide ohjeldamiseks mõeldud seadus kippus muutuma monopole loovaks või soodustavaks seaduseks.

Neil päevil küsiti minult otse: kas tõesti on asjad nii kaugel, et Riigikogus saab mõni ettevõte endale osta vajalikke seadusi. Vastasin lühidalt – ega ikka saa küll.  Mõnedki hõõrusid tekkinud olukorras käsi, koalitsioon tundus olevat tülli läinud ning osa tarkpäid hakkas rääkima valitsuskriisist.

Ei hakka salgama – valitsuskoalitsioonile oli tõehetk kätte jõudnud, kus tuli otsustada kas ja kuidas edasi minna. Õnneks oli tegemist tormiga veeklaasis. Valitsuskoalitsioon istus kokku ning leidis avameelse arutelu järel lahenduse, mis võimaldas suurendada kohalike kütuste – nii puidu kui prügi osakaalu energiamajanduses, andes inimestele tööd ning vähendades Eesti energeetilist sõltuvust Venemaast.

Seistes täna öösel põlevate küünalde ees Käru raudteejaama juures meenutasime neid mehi, naisi ja lapsi, kes täna 69 aastat tagasi loomavagunitesse laaditi ning Siberi poole teele saadeti.

Jõudsin Kärusse otse Rakverest Eesti ürgse elujõu pulbitsevalt demonstratsioonilt – Eesti Meeste tantsupeolt. Selles tantsus oli nii maagiat kui jõudu, mis paneb uskuma, et Eesti elujõud pole kuskile kadunud. On hea meel, et tantsuga pidevalt tegelevate meeste kõrval lõid selles kaasa ka selleks peoks kokku saanud rühmad alustades Eesti Rahvusringhäälingust ja lõpetades Isamaa ja Res Publica Liiduga. Tulemus oli tõesti vägev. Tuhat tänu Maie Oravale ja teistele korraldajatele.

Samas ei saa lahti mõttest, et umbes sama kindlalt tunti end Eestis ilmselt ka 1937. aastal, mil Eesti iseseisvumisest oli mööda saanud 19 aastat - sama palju kui sel aastal Eesti taasiseseisvumisest. 1937. aastal poleks keegi suutnud isegi hirmsamas unenäos ette näha seda õudust, mis neli aastat hiljem Eestit tabas. Samal kombel tundub maailm meilegi täna ilmselt üsna ohutu paik. Nii polegi imestada kui mõni, kellel rahatähed südametunnistuse asemel silme ees tiirlevad, võib leida, et minevikust pole vaja rääkida ja rahvast hirmutada, sest need ajad on ju lõplikult möödas. Loomulikult ei saa ükski rahvas minevikus elada. Tulevikku sammumiseks pole möödaniku tundmisest aga pääsu – muidu võib lihtsalt juhtuda, et oleme määratud seda uuesti läbi elama. Nii on see ajaloos läinud ning vaevalt, et inimkond 70. aastaga tundmatuseni muutunud on.

Selleks, et minevik ei korduks on meie tõhusam relv vaikselt ja kindlalt oma ajalugu endaga kaasas kanda. Mitte selleks, et nutta ja halada või rusikat taskus hoida, vaid ikka selleks, et uhkelt kinnitada – vaatamata kõigele, mis meiega juhtunud on oleme me ikkagi alles. Oleme elujõudu täis vaba rahvas vabal maal ning tahame pea püsti tulevikku sammuda. Seda kinnitas nii eilne meeste pidu kui vaiksed leinahetked Kärus, mille korraldajaid tahan omalt poolt veelkord tänada.

*Foto Käru mälestusürituselt on ajalehest Nädaline. Rohkem pilte ürituselt leiate siit.

Pekingis peetava Euroopa-Hiina poliitilise foorumi raames oli võimalik kohtuda paljude tänase Hiina poliitikat, sealhulgas välispoliitikat kujundavate tegelastega. Pikem kohtumine toimus HKP välispoliitika aseministri Chen Fengxiangiga, kellega sai räägitud nii Venemaal toimuvast, Hiina ja Vene majandusreformide võrdlusest, kriisist Korea poolsaarel ja paljust muust. Kuna parem on otse küsida, selle asemel, et häbelikult vaikida, tõstatasin ka Tiibeti küsimuse, pärides vestluskaaslase hinnangut olukorrale Tiibetis ning millised on võimalused dialoogi pidamiseks Dalai Laamaga. Jättes praegu vahele Hiina positsiooni kirjeldamise Tiibeti küsimuses – see ei erinenud tavapärasest, oli siiski positiivne kuulda, et dialoogi Dalai Laamaga ei välistatud. Korduvalt rõhutati vaid seda, et dialoog tuleb kõne alla vaid Dalai Laama kui usulise, aga mitte poliitilise liidriga. Pärisin ka vestluspartneri arvamust Hiina meelsusvangide, eriti “Interneti-kuritegude” süüdi mõistetute kohta, kellest mõni mees on hetkel vanglas väga viletsas olukorras. Ega mingit positiivset vastust selles küsimuses ei saanud, kuid ometi on oluline, et ka nendest teemadest Hiinale märku anda, et vaatamata poliitilisele pragmatismile ei kao need teemad päevakorrast kuhugi. Oli aus ja avameelne kohtumine ning selles suhtes loodetavasti kasulik.

Olete oodatud minu raamatu

“Saaremaa 1944. Eesti laskurkorpuse kannatuste rada”

esitlusele neljapäeval, 20. mail kell 12 Facebookis, Laari kohvikus

http://www.facebook.com/pages/Mart-Laar/217904586440?ref=ts

Arutame koos Saaremaa sündmusi ning vastan tekkinud küsimustele.

Lugupidamisega
Mart Laar

Keskendun selles raamatus Saaremaal 1944. aasta sügisel pealetungiva Punaarmee ja taganeva Saksa armee vahel peetud lahingutele. Raamatu sissejuhatavas osas kirjutan Saaremaa ajaloost enne II maailmasõda ning käsitlen põhjalikult 1941. aastal Eestist mobiliseeritud meeste saatust tööpataljonides ja eesti laskurkorpuses, kaasa arvatud ohvriterohke Velikije Luki lahing. Saaremaa oli viimane Eesti osa, mis 1944. aastal Punaarmee kätte langes, kusjuures Sõrve poolsaarel kestsid verised lahingud rohkem kui poolteist kuud. Tuginen raamatus mahukale sõjaajalookirjandusele, kuid ka mõlemal poolel võidelnud meeste mälestustele ja arhiivimaterjalidele.

Raamat on Mart Laari 1944. aasta lahinguid Eestis käsitleva raamatusarja neljas osa. Varem on ilmunud „Emajõgi 1944”, „Sinimäed 1944” ja „September 1944”.

Euroopa Rahvapartei (EPP) liikmeserakondade töökohtumiselt võin öelda, et Vilniuses on suvi peaaegu saabunud. Kõik on kena ja roheline. Paraku jagub neil rohelusega võrreldavalt ka probleeme. Peaminister Andrius Kubiliuse voodoo nukud olevat Leedus nõutud kaup. Ise on ta õnneks jätkuvalt elus, hea tervise juures ning säilitab tavapäraselt oma optimismi ja huumorimeelt. Eestis tehtud pingutustega euro saamiseks ja riigieelarve tasakaalustamiseks on tema kursis. Pigem äratas see tähelepanu ja huvi teistes Euroopa Rahvapartei liikmeserakondades. Kui natuke kõrvalt vaadata, siis Kreeka olukorra taustal on eriti, mille üle järele mõtelda.

Mis puudutab euro tulekut või mitte tulekut, siis ei maksa pabistada ja kuulujuttudest hoogu sattuda. Olen kindel, et Euroopa Komisjon annab Eestile eurotsooniga liitumiseks rohelise tule. Kui ma aga eksima peaksin, siis ajan suveks habeme maha.

Saabudes Oslosse ja astudes üle Grand Hoteli läve polnud mul aimugi, et veedan siin peagi öö koos president Medvedeviga. Oslo peatänav pole igal juhul täis mitte Medvedevi pilte vaid Vabaduse Foorumi lippe. Politsei rohkus oli esialgu üllatav, kuid kui hotell juba lausa sisse piirata ning koridoridesse algul automaatidega politseinikud, seejärel kapikujulised vene kodanikud ilmusid, oli selge, et asi läheb põhevaks. Pärisin Thor Halvorssenilt siis järele, et mis toimub ja kuulsin, et Medvedev asub samasse hotelli, kus on konverentsi külalised. Kuna Thor oli konverentsile kutsunud arvukalt Vene opositsioonääre eesotsas Garri Kasparoviga esitas ta ühtlasi avaliku üleskutse Medevedevile väikeseks diskussiooniks – sellel vähemalt seni mingit vastust pole. Hotellil on tulnud aga täita keerukas ülesanne – hoida opositsioonäärid ja vabadusvõitlejast Medvedevist eemal. See on keeruline, sest isegi banketid ja vastuvõtud peetakse sisuliselt kõrvutiasuvates ruumides. Muidu on foorumil tore – palju sõpru-mõttekaaslasi maailma erinevatest nurkadest.

Täna avaldatud Rahandusministeeriumi eelarveprognoos osutab, et mingist metsikust majanduskasvust on veel vara rääkida.  Prognoosis on nii häid kui halbu uudiseid.

Hea uudis on näiteks see, et Eesti majandusel läheb paremini, kui pessimistid ootasid. Kui Savisaar pajatab endiselt eelseisvast pankrottide lainest ning mingist totaalsest katastroofist, siis tegelikult hakkab majandus kriisist välja ronima.

Ekspordi kasv on sellest parim tõend.  Loodetavasti pole Rahandusministeeriumi mustad prillid varasemate roosadega asendunud ja eelarve laekumise prognoos pole tegelikkusest optimistlikum.

Seda näib kinnitavat ka prognoosis sisalduv aus ülevaade olukorrast meie tööturul. Jah, tööpuuduse kasv õnnestub meil ilmselt peatada, kiiret tööpuuduse langust pole kahjuks aga oodata.

See omakorda toob kaasa puudujäägi sotsiaalmaksu laekumises ning ka tarbimise aeglase taastumise, mis omakorda väljendub taas madalas maksude laekumises. Nii tuleb valitsusel järgida lihtsat põhimõtet – sõltumata valimiste lähenemisest hoida järgmise aasta eelarvet koostades pea külma ning jalad maas.

Uut kulutusrallit pole Eestil ruumi alustada. Kulutused riigivalitsemisele tuleb külmutada, kui millekski lisaraha anda, siis ainult võitlusele tööpuuduse vastu. Sest tegelikult sõltub just sellest, milliseks maksude laekumine riigieelarvesse kokkuvõttes kujuneb.

Vaatamata Läti eurosaadiku äsjasele ennustusele, et Eesti võib eurotsooni pääsust vaid und näha, on euro saabumine Eestisse praktiliselt otsustatud. Eesti on täitnud kõik eurokriteeriumid ning läheb väga raskeks leida põhjendusi, miks teda eurotsoonist välja tõrjuda.

Peamine on igal juhul mitte langeda eurofooriasse ning käed rüpes istuma jääda. Euro pole võluvits, mis kõik probleemid lahendab. Kui ka Eesti majandus pöördub tõusule, ei tähenda see paraku kriisist väljumisest – selleks peab tööpuuduse kasv peatuma ning seejärel tööpuudus vähenema hakkama. Ühelt poolt on uudised siin olnud head – meetmed ettevõtluse toetamiseks ja ümberõppe korraldamiseks on tulemust andmas.

Üle tüki aja on tööpuuduse kasv peatunud. Esimene pääsuke ei too küll veel kevadet, kuid aegade muutumine näib tõesti käes olevat. Seegi pole aga lahendus, sest tegelikult tuleks tööpuudust võimalikult kiirelt vähendama hakata. See pole aga nii kerge.

Käisin eelmise nädala lõpul Järvamaal, kohtusin paljude ettevõtjatega. Olid väga asjalikud kohtumised. Ühelt poolt on tunneli lõpus tõesti taas valgust paista, tootmise madalpunkt näikse möödas olevat. Soomest on tootmist Eestisse liikumas. See ei pea paraku aga tähendama seda, et ettevõtted kiirelt endise töötajate arvu taastavad. Nad on muutunud efektiivsemaks ning tõhusamaks, tööjõudu pole neile lihtsalt nii palju vaja.

Seetõttu tuleb Eestil järjest aktiivsemalt tegutseda uute töökohtade loomise ja investeeringute Eestisse toomisega. Paralleelselt sellega tuleb aga ka hoolitseda selle eest, et pikka aega töötuks jäänud inimestel tööharjumused sootuks ei kaoks. Eestis on palju töid, mis jätkuvalt tegemata – on viimane aeg nendegi inimeste kasutamise peale mõtelda.

Täna möödub 7 aastat 75 ajakirjaniku, demokraatia edendaja ja inimõiguste eest võitleja vangistamisest, kes istuvad Kuuba vanglates trellide taga tänaseni. Mitmeid neist ei ole enam elavate kirjas. Ajalukku on arreteerimised läinud Kuuba Musta Kevade nime all. Sellele sündmusele ja Kuubal toimuvatele inimõiguste rikkumistele tähelepanu juhtimiseks korraldatakse täna kell 18.00 Tallinnas Tammsaare pargi ja Viru keskuse juures nn avalik freeze, mis kestab 3 minutit – stiilinäidet võib vaadata siit: http://www.youtube.com/watch?v=jwMj3PJDxuo. Sarnane ettevõtmine toimub ka mitmetes teistes Euroopa riikides – eesotsas Tšehhiga, kus analoogne ja omamoodi filmilik “tardumine” korraldatakse koguni kolmes linnas. 
Üritus on ühtlasi avalöök algatusele “Kuuba aasta 2010″, mille raames korraldatakse harivaid ja arutelule orienteeritud üritusi ärksatele eestimaalastele. Kui Kuubal toimus revolutsioon diktaator Batista vastu, ei kujutanud enamus selles osalejaid ette, et peagi asendub üks diktatuur lihtsalt uue ja hullemaga, mille tulemusel on miljonid inimesed Kuubalt põgenenud, arvukalt tapetud või hukkunud, kunagine Ladina-Ameerika kõige eesrindlikum riik käib aga möödapääsmatult alla. Ka Eesti on elanud aastakümneid kommunistide võimu alla ning teab, kui laastavad selle tagajärjed on ning kui kaua võtab aega saadud haavade ravimine. Seetõttu on igati loogiline, et aitame demokraatiat Kuubal, tõstes inimeste teadlikkust seal toimuva suhtes.   Samuti saame me toetada kuuba rahvast rasketel hetkedel – väljendugu see siis vabatahtlikuna tegutsedes, moraalse toetusena rahva vabaduspüüdlustes või annetusena looduskatastroofist taastumisel. Kuubalastele on oluline teada, et neist hoolitakse. Sellepärast on 2010 Kuuba aasta. Cuba libre?

Viimased päevad on Eestile toonud mitu kurba uudist. Esiteks metsavend Alfred Käärmanni ja teiseks Eesti ühe mõtteliidri Enn Soosaare surmast. Kuigi tegemist on oma huvidelt ja tuntuselt vägagi erinevate inimestega, on neis ometi palju ühist. Esiteks on see pühendumine Eestile ja seismisele selle huvide eest – erineval kombel ja erinevatel rinnetel, kuid seda tingimusteta. Metsavend Alfred Käärmanni nimi pole paljudele tuntud, Enn Soosaare oma küll. See ei tee neid eesmärkide poolest aga erinevaks. Teiseks ühendavaks jooneks on nende meeste juures neid tabanud saatuse uhke trotsimine. Käärmann jätkas raskele haavatasaamisele ning käe kaotusele vaatamata võitlust veel seitse aastat ega alistunud. Mootorrattaõnnetuse tulemusel ratastooli surutud Soosaar trotsis seda tugeva vaimu abil, tõuses Eesti üheks tugevaimaks mõtteliidriks. Ning kolmandaks jäid mõlemad mehed vabaks kuni lõpuni, seistes oma põhimõtete eest ning olles eeskujuks kogu oma rahvale. Puhake rahus, te olete head võitlust võidelnud. Tänu teile!