Käisin „Raudse Leedi“ filmi vaatamas, kus Meryl Streep mängib Thatcherit. Veidi Hollywoodi on selles nüüd küll, teisalt annab see Thatcherist uhke pildi.

Tegelikkus on loomulikult veel parem, kuid ega nii kah viga pole. Streep teeb igal juhul hiigelrolli, nii et vaatama tasub igal juhul minna. Põllumajandust Thatcher küll ei likvideerinud, paljud asjad tulevad aga tuttavad ette.

Pilt on tehtud postkaardist, mille raudne leedi mulle kord läkitas.

Mõned hetked tagasi võttis Eesti Vabariigi Riigikogu vastu avalduse, millega tunnustati ametlikult Eesti Vabariigi kodanikke, kes olid tegutsenud natsionaalsotsialistliku Saksa ja nõukogude okupatsioonide ajal Eesti Vabariigi de facto taastamiseks.

Tegemist on olulise otsusega, mis pole suunatud mitte üksnes minevikku, vaid tulevikku. Mitte ainult vanad mehed ja naised ise, vaid vastupanus osalenute lapsed ja lapselapsed said Eesti riigilt ametliku kinnituse, et nende vanemad ajasid õiget asja. Selle väljaütlemine võib olla ju väike samm, kuid ta on riikluse püsimiseks kahtlematult ülimalt oluline.

Ajaloolane ning vastupanuvõitluse uurija Eerik-Niiles Kross on kirjutanud, et esitatud tunnustuse alla käivad näiteks „1940. aasta vastupanijad, näiteks okupatsiooni poolt orkestreeritud libavalimistel vastaskandidaatide ülesseadjad. Siia kuuluvad 1941. aasta metsavennad, Saksa-aegne Eesti Rahvuskomitee ja põrandaalune vastupanu, 1944. aasta Eesti piiride kaitsjad – nii Saksa, Soome, Eesti vormis kui ka erariides –, Tiefi valitsus, Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud metsavennad, dissidendid, koolilaste vastupanuorganisatsioonide liikmed, sinimustvalge lipu heiskajad ja Eesti Kongressi korraldajad“.

Tunnustus on seejuures individuaalne, seda ei jagata mingite rühmade või üksuste kaupa. Niisama Eesti Vabariigist unistamist või selle taastamise eest võitlemist kompartei „seesmise õõnestamise“ kaudu Riigikogu tunnustamise väärilist ei pidanud. Riigikogu avaldus paneb siin kriteeriumi – võitluse Eesti Vabariigi de facto taastamise eest üheselt paika. Seda suunda hoidsid andsid nii Eesti riikluse järjepidevust kandnud Jüri Uluots kui sama liini jätkanud tegelased-institutsioonid. Toompealt sini-must-valge alla kiskunud tegelased või üksused esindasid Uluotsa liinile vastupidist suunda.

Selle avaldusega on mõned põhimõttelised küsimused Eestis lõpuks selgeks tehtud. Loomulikult võib Riigikogu avalduse sõnastuse üle vaielda ning otsida kohti, kuidas seda oleks saanud paremini teha. Olulisem on selles kahtlematult aga öeldud – Eesti Vabariik tunnustab neid, kes on tema iseseisvuse taastamise eest ka kõige raskemates oludes sõna või teoga võidelnud.

2. jaanuaril 1920 valitses Vabadussõja Narva rindel ärev olukord. Lahingud olid hetkeks küll vaibunud, kuid olukord oli endiselt ohtlik.

„Raudsed pidid olema närvid! Ometi andsid nad pikapeale järele – inimesed väsisid, värsket abi ei olnud kusagilt loota! Näpistas külm ja kippus kallale tüüfus. Vastupanu muutus järjest raskemaks. Rinde juhatus tuli otsusele, et nii edasi minna ei või. Tuleb otsida võimalusi punaste aktiivsuse nõrgendamiseks. Selleks võis olla ainult meiepoolne pealetung (—) Selleks valiti skaudid. 31. detsembrils koondati nad Narva, et pärast lühikest ettevalmistust minna kardetavale teekonnale. Raske teekond! Kuid ta pidi päästma võib-olla kokkuvarisemisest. Mehed olid sellest teadlikud, mis seisab ees. Oli ju ainult kaks võimalust – kas õnnestub operatsioon ja meie rinne vabaneb mõneks ajaks kestvaist punaste rünnakuid, või … tuleb jätta kondid sohu või vangipõlve,” kirjutas skaut Johannes Animägi.

Võib vaid ette kujutada, kui suur oli nende meeste rõõm, kui neile anti teada, et 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 vaikivad Vabadussõja rinnetel relvad – kehtima hakkab vaherahu. Eesti vabaduse eest langes, suri haavadesse või haigustesse 6127 sõjaväelast, 689 inimest langes punase terrori ohvriks. Eesti vabaduse eest hukkus arvukalt meie appi rutanud välismaa vabatahtlikke, sakslasi ja venelasi – kõigil neil on Eesti ajaloos oma koht.

Seda päeva tähistati Eestis Vabadussõjas langenute mälestuspäevana. Kell pool üksteist sellel päeval seiskus hetkeks elu kogu Eesti Vabariigis. Kõlasid kirikukellad, huilgasid tehaseviled, peatusid nii liiklusvahendid kui inimesed. Taasiseseisvunud Eestis asuti seda päeva taas tähistama, kuid mis seal salata – endist jõudu ja väge pole see tähtpäev vähemalt seni saavutanud.

Paljuski on see tingitud sellest, et nõukogude okupatsiooni ajal selle päeva tähistamine katkes. Praeguseks on viimased Vabadussõja veteranid surnud ning inimestel puudub Vabadussõjaga otsene side.

Eesti võitlus iseseisvuse eest ei lõppenud paraku aga Vabadussõjaga.

See jätkus 1941. aasta metsavendadega, Saksa okupatsiooni vastu tegutsenud rahvusliku vastupanuliikumisega, Eesti riikluse jätkuvust kandnud Jüri Uluotsa üleskutsel 1944. aastal sissetungijaga ägedaid heitlusi pidanud sõdurite ja Tiefi valitsust kaitsnud meestega, sõjajärgsete metsavendade, põrandaaluste organisatsioonide ja avalikus vastupanuliikumises osalenud meeste-naistega.
Valitsuskoalitsioon on koalitsioonilepingus langetanud otsuse kõigi nende võitlust Riigikogu otsusega tunnustada ning alanud aastal saab Eesti sellega ka hakkama.

Samas tuleb meil leida viis, kuidas meeles pidada neid mehi, kes on taasiseseisvumise järel relvaga käes Eesti eest seisnud.

Paljudes riikides on neil oma mälestuspäev, mis tihti langeb kokku suure sõja lõpupäevaga. Suurbritannias on näiteks tegemist päevaga, millest ühel või teisel viisil osaleb suurem osa ühiskonnast. Sellist päeva vajame hädasti meiegi.

Selleks võiks ühelt poolt olla sama 3. jaanuar, kuid paljud peavad seda aega sedavõrd külmaks, et suuremat tähistamist on sel ajal raske organiseerida. Nii on meie ees taas mitmeid võimalusi. Usun, et 3. jaanuar 2012 on selle üle arutamiseks igati sobiv päev ning nii teengi ettepaneku sellel teemal mõtteid vahetada.

Me ei vaja uut riiklikult kehtestatud püha, vaid tähtpäeva, mis kasvaks välja elust ja inimestest enestest. Seetõttu tulekski seda rahva enda poolt arutada ning välja pakkuda.

Meie ajaloo suurimat võitu ja selle eest elu ohverdanud mehi meenutav 3. jaanuar ei kao meie ajaloost aga kunagi kuhugi.

Selle võiduta ei elaks me mitte ainult Eesti omas riigis, vaid ilmselt ei räägiks ka eesti keelt. Seetõttu kutsungi kõiki seda päeva 3. jaanuaril kell 10.30 tähistama – hetkeks peatudes ja oma elu üle järele mõeldes.

Lõppev aasta on mitmeski mõttes Lääne tsivilisatsioonile olnud silmade avamise aastaks. Pikka aega püsinud ja hoitud arengumudel, mis tugines heaoluriigi ülesehitamisele ning selleks vajalike kulude laenamisele ehk maakeeli öeldes võlgu elamisele, on otsa saanud. Sest raha selleks lihtsalt enam pole. Kuigi sõnades on juba mõnda aega räägitud vajadusest tulevikku vaadata ning senist kulutamise pillerkaari kokku tõmmata, pole seda tegelikult tehtud. Nüüd on tulemused käes.

Euroliidus on arenguks püstitatud igati mõistlikud kriteeriumid – tasakaalus eelarve, talutav välisvõlg ning madal inflatsioon. Probleem on paraku selles, et neid pole järgitud ega nende täitmist ka kontrollitud. Selles suunas on Euroopa liikunud õiges suunas, üritades liikmeriike sundida vastutustundlikult käituma. Kui seda suudetaks teha, siis on paljud riigid sunnitud mitmeid oma seniseid hoiakuid järsult muutma. Ega olukord Ameerika Ühendriikides selles suhtes Euroopast palju ei erine.

Vähemalt sama suureks probleemiks kui jätkusuutlikkuse vähenemine on Läänele usalduse vähenemine praeguste liidrite vastu. Kui varem on ikka esile kerkinud liider või liidrid, kes kõikuma löönud usalduse taastab, siis praegu näib neist puudus valitsevat. Näib, et mõneski Lääne suurriigis valitakse järgmisel aastal liidreid mitte selle järgi, et tegemist on tugeva kandidaadiga, vaid selle järgi, et teised kandidaadid tunduvad veel hullemad. Samal kombel jätkates väheneb usaldus veelgi ja kriis ainult süveneb. Sest kas see kellelegi meeldib või mitte, kuid tänapäeva maailmas on usaldus muutunud täiesti konkreetseks majanduspoliitiliseks teguriks.

Põhjala on kõige selle taustal pakkunud sootuks teistsugust pilti. Majandused on kasvanud ning eelarved on hoitud kontrolli all ja seda mitte üksnes naftarikkas Norras. Nii meil kui mujalgi on sellega seoses räägitud Põhjalast kui näitest sotsiaaldemokraatia kasulikkusest. Paraku pole Põhjala edul sotsiaaldemokraatiaga mingit pistmist. Pigem on ta seotud sellega, et sotsiaaldemokraatiale otsustavalt selg pöörati. Majanduskriisi ajal olid pea kõikjal Põhjalas võimul parempoolsed erakonnad, kelle poliitika oli küll kõike muud kui sotsiaaldemokraatlik. Eelarvepoliitika oli karm, mingeid ergutuspakette ei rakendatud, raskustes ettevõtteid ei aidatud maksumaksja rahaga hädast välja, vaid nad erastati.

Põhjala mudeli poole on liikunud ka Eesti. Sotsiaaldemokraatiale on see halb sõnum, sest Põhjala mudel kaasajal tähendab karmi eelarvedistsipliini, ettevõtluse edendamist, maksude alandamist ning heaoluriigi asemel heaolule keskendumist. Loomulikult võib väita, et Põhjala edu tugineb vanadele äraproovitud võtetele, näiteks progresseeruvale maksusüsteemile – Põhjala ise seda paraku ei arva. Hiljutisel küsitlusel Soomes teatasid soomlased, et unistavad üleminekust Eesti maksusüsteemile.

Sotsiaaldemokraatliku mudeli tugevust tõestavat mõne meelest ka see, et võrreldes Eestiga on tegemist väga rikaste riikidega. Nii see tõesti on. 1939. aastal oleks Eestis mõte Soome tööle rutata tundunud üsna rumala ideena – nüüd on see paraku reaalsus. Põhjendust ei tule kaugelt otsida: 1939-1940 suutis Soome oma iseseisvust kaitsta, Eesti aga mitte. Kui 1939.aastal olid Eesti ja Soome sisuliselt samal arengutasemel, siis 50 nõukogude võimu aastaga jäime põhjanaabrist neli-viis korda maha.

Oleme seda vahet taasiseseisvumisajal oluliselt vähendanud, kuid see on ikkagi väga suur. Muuhulgas näitab see seda, et Eesti otsus mitte korrata kunagisi vigu ja oma riigikaitse eest tõsiselt hoolt kanda, on ainuvõimalik valida. Sedagi tuleb meil tänases maailmas tõsiselt silmas pidada.

Haveli lahkumine puudutab kogu Euroopat. Lahkunud pole mitte üksnes näitekirjanik, vabadusvõitleja ja president vaid suur eurooplane, kelle roll Euroopa taasühinemises on olnud määratu. Havel oli üks neid endisi väheseid teisitimõtlejaid, kes suutis ka uues olukorras läbi lüüa ning oma põhimõtetele truuks jäädes nii oma maa kui kogu Euroopa käekäiku positiivselt mõjutada. Temaga näib olevat paraku unustusse kadunud presidentide põlvkond, kes olid oma tegemistes ja väljaütlemistes ebakonventsionaalselt vabad ning kes julgesid välja ütelda asju, mida “korralikud” presidendid välja ütelda ei söandanud. Haveli sõnavõttudest ei teadnud kunagi, mis sealt nüüd järgmisena tuleb – see tegi need ka tõeliselt oluliseks. Eestile on ajaloolise tähendusega Haveli sõnavõtt Bratislavas NATO konverentsil, millega ta sillutas Balti riikidele tee NATO täisliikmeks saamisele ning kogu tema sirgeselgne tegevus samas suunas.

Tutvusin Haveliga 1990.aastal, mitte palju tema presidendiks saamise järel. Olin tema pehmelt öeldes mittetavapärasest käitumisest juba kuulnud, kuid see hämmastas ikkagi. Rolling Stone T-särgis ja teksastes väikest kasvu elav mees Presidendipalee luksuses oli pilt, mida on raske unustada. Sellest ajast oleme regulaarselt kas ametlikus poliitikas või siis väljapool seda kokku saanud ning juttu ajanud – ikka sellest, mis Euroopas ja selle ümber toimub. Havel oli üldiselt leebe, kuid vahel üsna lõikav inimene – eriti kui ta milleski pettunud oli. Üheks tema pettumuseks oli kahtlematult Venemaa, millele ta ka oma viimased sõnavõtud pühendas. Meie viimane koostööprojekt oli Kuuba vabanemisele kaasa aitav nõukogu, mille liikmeks Havel mind kutsus. Vabaduse ja demokraatiaga seotud küsimused olid tema tähelepanu keskpunktis viimaste päevadeni välja.

Haveli lahkumisega on Euroopa kaotanud oma mosaiigist mitu olulist värvi – kas suudame neid asendada?

Tänasel rahvusliku vastupanu päeval meenutame kõiki neid, kes raskete võõrvõimu aastate kiuste suutsid jääda iseendaks ning kas ühel või teisel viisil jätkata vastupanu võõrake võimule, jätkasid võitlust Eesti eest. Täna mõtleme neile, kes olid valmis lõpuni täitma oma kohust isegi siis, kui selleks näiliselt mõtet enam polnud ning kui sellest isegi tunnistajaid ei jäänud.

Sellest kõigest on ka konkreetselt tänase päevaga seotud Otto Tiefi valitsus väga heaks näiteks. 22.septembril 1944 lehvis Tallinnas Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp – viimast päeva enne 45 aastat kestnud pimedust. See lipp lehvis seal natsliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa kiuste, olles ühtlasi selgeks tõendiks, et Eesti ei sõdinud II maailmasõjas ei Hitleri ega Stalini, vaid Eesti eest. Selle demonstreerimises on ka Otto Tiefi valitsuse suurim mõte ja teene. Otto Tiefi valitsus ja selle eest võidelnud mehed täitsid oma kohust ka siis, kui võiduvõimalust enam polnud, täitsid seda isiklikele huvidele või tuleviku tunnustusele mõtlemata, täitsid seda üksinda, pimeduses ja unustatuna. Just see oi minu meelest suurim kangelaslikkus.

Asetasime koos üliõpilastega täna hommikul pärjad Vabadussambale, meenutades Otto Tiefi valitsust ja mälestades kõiki, kes võõrale võimule vastu hakkasid. Täna õhtul kell 20.00 toimub samas suurem akadeemiliste organisatsioonide korraldatud üritus, isamaaliste laulude ja rongkäiguga. Olete kõik oodatud.

11. septembril 2001. aastal istusin parajasti Hispaania peaministri H.M.Aznariga Toompeal Stenbocki majas nõupidamislaua taga, kui uksest astus sisse nõunik Jaan Tross ning pani mu ette paberilehe teatega, et lennuk on ramminud New Yorgis üht Maailma Kaubanduskeskuse torni.

Tõmbusin ilmselt seda lugedes sedavõrd tõsiseks, et Aznar küsis: Mart, kas sul on mingi probleem. Lükkasin üle laua paberielehe tema ette ja ütlesin: Ei, paraku on hoopis meil probleem.

Nii see oligi. Järgneva kümne aasta jooksul on Lääs kulutanud tohutult ressurssi – ning paraku mitte vähe inimelusid – võitlusele terrorismi vastu.

On selge, et maailm pole enam mingil kombel endine. Ning kuigi sõjalises mõttes on võitluses terrorismi vastu saavutatud silmapaistvat edu – terrorismi kandnud maade vaigistamisest Osama bin Ladeni tabamiseni välja, pole terrorism maailmast kuhugi kadunud ega kadumas.

Terroristlikud rünnakud on mõnes mõttes hoopis laienemas, pannes inimesed oma poliitiliste eesmärkide või ideede propageerimiseks terrosristlikke meetodeid kasutama ka maades, kus see veel mõni aeg tagasi kellelegi pähe poleks tulnud.

Võime tänada oma teenistuste tõhusat käitumist ning head õnne, et Eesti ohvritest enda vastu suunatud rünnakus pääses.

Meie jaoks muutis 11/9 igal juhul võrreldamatult väiksemaks. Kaugetes maades toimunud vapustused ja õnnetused olid meid niigi järjest rohkem mõjutama asunud, nõõd jõudis maailm meie kodudesse otse kohale. Esimest korda läksid taasiseseisvunud Eesti sõdurid sõtta, esimest korda on meie kodudesse jõudnud kurvad teated vigastatutest hing hukkunutest.

Iraak või Afganistan pole paljude meie jaoks enam mitte kauged abstraktsed kohanimed, vaid midagi väga konkretset. Teiselt poolt oleme me nende maade kaudu senisest konkreetsemalt seotud ka kõigiga, kes kannavad sama väärtusi mis meie. Seegi on maailma meie jaoks oluliselt väiksemaks muutnud.

Peamine, mida sellest kõigest aga õppida saame, on arusaam, et me ei tohi lasta terrorismil muuta meie väärtussüsteemi ega põhimõtteid. Jah, me peame kurjust mitte käed rüppes pealt vaatama, vaid sellele otsustavalt ja kindlalt vastu astuma.

Meie kohus on oma inimesi sedalaadi rünnakute eest kaitsta. Seejuures ei tohi me aga muutuda kurjaks ning tigedaks või oma senist käitumismudelit muuta. Sest just see on tihti ründajate eesmärgiks.

Aidaku 9/11 ka kõiki hukkunuid meenutades just seda meeles pidada ning iseendaks jääda – just selliseks, nagu me oleme.

22.juunil 1941 kõlasid Eestis esimesed lasud, mis andsid märku üle-eestilise vastuhaku algusest Nõukogude võimu vastu.

Tegemist oli stiihilise väljaastumisega, milleks ei antud ei märku ega käsku. Aasta võõra võimu all oli tekitanud sedavõrd suuri kannatusi, külvanud selle vastu viha ja vastumeelsust, et nõukogude võimu vastu välja astuda tundus rahvusliku kohusena.

Juuniküüditamine 14.juunil 1941 suurendas seda soovi veelgi. Vastuhakuga loodeti võõras võim võimalikult kiiresti maalt välja kihutada ning taastada Eesti iseseisvus.

Rahvale tundus, et juuniküüditamisega oli tema easine eksistents seatud vaekausile, säilimiseks oli ainsaks võimaluseks relvad haarata ning end kaitsta. Eestist laiaulatuslikum väljaastumine leidis aset teistes Nõukogude Liidu poolt okupeeritud maades.

Leedus võib seda nimetada tõeliseks ülestõusuks, mille käigus kuulutati Leedu iseseisvus taastatuks.

Eestis on 1941.aasta sündmusi tavaliselt kutsutud suvesõjaks, mille üheks osaks on rahva vastuhakk.

Mõnel pool kandis see organiseeritumat iseloomu – ülestõusud Kilingi-Nõmmes, Tartus jm. – teisal oli stiihilisema iseloomuga, mis omakorda viis tihti tõsiste kaotusteni.

Nii või teisiti, ei tohi me tollaseid võitlusi unustada. Löödi ju tollaseid lahinguid sini-must-valge lipu all Eesti iseseisvuse taastades.

Neis võidelnud mehed oli samasugused kangelased, nagu Võnnu all saksa paruneid löönud sõdurid.

Rahvas, kes ei võitle oma vabaduse eest, ei suuda seda kunagi saavutada. Rahvas, kes unustab oma vabaduse, võib selle aga kergelt taas kaotada. Saates täna Tallinnast teele võidutule, mälestagem siin Vabadussõja kangelaste kõrval, kes 1941.aastal andsid vabaduse eest kõige kallima – oma elu.

Sellega seoses alustan 1941.aastal toimunud võitluste ja kannatuste kirjeldamist. Tegemist pole kindlasti kõikehõlmava kronoloogiaga, vaid autori subjektiivse valikuga tollastest päevadest.

Nende valimiste üheks positiivseks eripäraks on debattide rohkus, seda nii üle-Eesti kui valimisringkondades. Need aitavad küsimusi selgeks rääkida ning valikuid teha aga mitte ainult valijatel, vaid ka kandidaatidel. Sest nii mitmeski küsimuses on näga erakondade positsioonide täpsustumist või lausa muutumist.

Reformierakond asus näiteks juba mõned nädalad tagasi toetama tasuta kõrgharidust – ju nad arvutasid selle maksumuse öäbi ja said aru, et hirmud selle sammuga on ülepaisutatud. Ja mis veel olulisem – IRL ettepanekuga lähemalt tutvudes saadi aru, et see on õiglane ja mõistlik, aidates kaasa kõrghariduse kvaliteedi tõusule.

Viimastel debattidel on aga näha, et Reformierakond on muutmas oma positsiooni ka haldusreformi küsimuses. IRL on pikki aastaid olnud seisukohal, et see samm on Eestile vajalik. Nüüd on sama hakanud kinnitama ka Reformierakonna esindajad.

See loob head eeldused selleks, et see Eestile möödapääsmatu samm lõpuks ometi ära tehakse. Igal juhul on hea meel näha, et IRL, kes on julgenud kampaanias välja tulla selgete seisukohtade selle kohta, mida me teeme ja mida mitte, on suutnud käimasolevat debatti positiivselt mõjutada. IRL ajab selget juttu – ja usun, et see ongi meie tõusu üks peamiseid põhju, mida toetab kahtlematult see, et seda ajavad IRL ministrid on oma töös olnud head ja usaldusväärsed.

Parimaks tõendiks sellest on kasvõi see, et IRL ministrid on võitnud kõik seni toimunud sisulised debatid Eesti tuleviku üle.