Tartu rahu aastapäev on möödas. See oli ilus päev. Käisin nii Tartu rahu kui sellele eelneval päeval mitmetes koolides Eesti erinevates kohtades ning seetõttu ei tahakski täna kirjutada ei selle rahu tähtsusest. tähendusest või vaielda selle üle, kas ta kehtib või mitte või kas talle viidata on õige ja hea või sootuks vastupidi, vaid hoopis millestki muust. Ehk sellest, kuidas me ise sellesse suhestume või veel täpsemalt, kuidas meie kasvav põlvkond sellesse suhestub. Ja just see viimane tekitas minus küll arvamuse, et Eestis on midagi üsna hästi tehtud – nimelt, et üles on kasvamas tubli, loomulikult ja iseenesestmõistetavalt rahvuslik ning patriootlik põlvkond, kelle jaoks vaba Eesti on ainus mõeldav reaalsus – ja seda ilma mingi paatose, lippude lehvitamise ja muu selliseta. Rääkides Raplas nii gümnasistide kui esimeste klasside õpilastele lõi see igati välja. Seda oli tore ja uhke näha. Mul on siiani meeles see kätemeri esimeste klasside aktusel, kes tahtsid Vabadussõja kohta küsida ning väikeste laste üldistamisvõime, mis lausa pahviks lõi. Kui sult esimese klassi poiss Vabadussõjast rääkimise järel ikka küsib, et kui Gruusiale jälle kallale minnakse, kas meie läheme neile appi, nagu meile tuldi, siis sellise küsija ees võib mütsi maha võtta küll. Või Rakvere gümnaasium. Seeon üks väheseid koole, kus õnnestus nende “nimesid marmortahvlit” varjata läbi kogu okupatsiooni-aja ja nüüd seisab ta uhkelt kooli seinal. Kui 1944.aasta augusti viimastel päevadel soomepoiste rong Tartu rindele lahingusse tossutas läbis ta samad kohad, kus Kuperjanov Vabadussõjas oli heidelnud ning kus langenute nimed koolides marmortahvlitel seisid. Ja need poisid mõtlesid, mis ootab neid ees, kas nende nimed kirjutatakse ka kunagi marmortahvlile või ootab neid tundmatu haud kuskil metsas või soos. Nad läksid ja võitsid selle lahingu ning polnud nende süü, et katse iseseisvus taastada kokkuvõttes verre uputati. Nüüd leidis 2009.aasta Rakvere abituurium, et nende kohus on kinkida oma koolile raha uue marmortahvli jaoks, mis pühendatakse siit koolist võitlusse läinud soomepoistele. 1.veebruarist seisab see kuldtähtedega marmortahvel esimese kõrval – see oli väga liigutav ja uhke hetk. Tahaks veel takkajärele tänu avaldada nendele tublidele õppuritele, kes selle algatasid, aga ka ajalooõpetaja Heli Kirsile, kes on juba mitu aastat uurinud Rakvere gümnaasiumis õppinud soomepoiste saatust.  Just sellised noored hoiavad tugevamalt kui miski muu üleval nii Tartu rahu kui Eesti vabadust.

Tants energiaturu seaduse ümber on viimase aja piinlikumaid poliitilisi sündmusi Eestis. Lähenevatel valimistel on arusaavalt poliitikutele oma mõju, kui loogiliselt võttes ei peaks see neid sundima tagasi pöörama alles pool aastat tagasi tehtud otsusi. Veelgi hullem on lugu aga sooviga paari seadusparandusega tagasi pöörata ehk sisuliselt tühistada läinud aastal Riigikogus vastu võetud energiamajanduse arengukava, mida oli enne seda mitu aastat arutatud. Kui nüüd leitakse, et Eesti ikkagi ei vaja kava ette nähtud põlevkiviblokke, siis tuleks tegelikult läbi vaadata kogu energiamajanduse arengukava, et panna paika, kust ja kuidas Eesti endale energiat saab. Küsimus on Eesti rahvuslikus julgeolekus, sest kui me ei suuda endale energiajulgeolekut tagada, on julgeolekust laiemas mõttes keerukas rääkida. Julgeolek ei sünni aga tühjale kohale, selle tagamiseks on vaja konkreetseid otsuseid.  Praegune segadus selleks kaasa ei aita. Loodetavasti pääseb terve mõistus siiski võidule ning lobby-rühmade asemel hakatakse taas mõtlema Eesti riigile ja selle huvidele.

Tänasel meediakonverentsil sai räägitud meedia rollist ja mõjust tänases Eestis. Tuletasin meelde nii 1939.aastat Eestis, mil vähemalt osaliselt oli meedia tasalülitamine ning sellesttulenev vähene informeeritus sellest, mis maailmas reaalselt toimus, üheks põhjuseks “vaikivale alistumisele”. Sellega seoses on oluline, et meedia ka kaasajal – tõsi küll paljuski vastuvoolu ujudes – annaks avalikkusele pildi maailmas toimuvast. Seda on hetkel Eesti meedias vähem, kui sooviks. Kui me ei suuda aga end ja oma tegemisi maailmaga suhestada, ei tea me, mis on meil läinud hästi ja mis halvasti ning langeme kas liig optimistliku või liig pessimistliku lähenemise küüsi. Tõde on tegelikult tavaliselt vahepeal.

Nii on see näiteks euro tulekuga. Kindlasti on tegemist väga vajaliku ja õige sammuga, mille suunas astutud sammude eest Eestit õigusega kiidetakse. Samas ei saa eurofooria katta ei jooksvaid probleeme ega euro tulekuga seotud väljakutseid. Jooksvatest väljakutsetest on kahtlematult suurim tööpuudus. Kui eelmisel aastal mõõdeti valitsuse edukust selle alusel, kas valitsus suudab eelarve puudujääki Maastrichti kriteeriumite alla suruda, siis sellel aastal mõõdetakse seda selle alusel, kas tööpuuduse kasv on aasta lõpuks peatatud või mitte.

Maailmas toimuva reaalne vaatamine teeks ka selgeks, et euro saabumine ei lahenda majanduse struktuurseid probleeme, kui me seda ignoreerime, võib euro meile kasu asemel sootuks kahju tuua, nii nagu see mitmelgi maal, nagu Kreekas, Portugalis või Hispaanias praeguseks juhtunud on. Meil tuleb hoolitseda selle eest, et oleksime vähem võlgu, et meie eelarvepoliitika jääks ka peale euro saabumist piisavalt konservatiivseks, et me suudaksime tõsta Eesti konkurentsivõimet, lüües selleks makse alla ning teostada need vajalikud reformid, mida oleme paraku seni edasi lükanud. Vaid ise tegutsedes ja mitte euro imeväele lootma jäädes suudame Eestit edasi viia.

Kahe Eestile väga olulise tähtpäeva vahel – 3.jaanuaril 90 aastat tagasi lõppesid Vabadussõja lahingud ning 2.veebruaril möödub 90 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest – pöörduvad mõtted paratamatult Eesti tänaste probleemide kõrvalt vähemalt hetkeks ka ajaloole. Olen teadlik, et igasuguste edetabelite tegemine ajaloolistest sündmustest on sügavalt subjektiivne – igal inimesel on neist oma nimekiri olemas ning vaevalt, et ta teistega kattub. Seda enam pakuks aga huvi mõnda sellist nimekirja lugeda, eriti kui ise mõne äsja kokku oled pannud. Minult on kirjastus “Grenader” nimelt tellinud raamatu “20 lahingut Eesti ajaloos”. Mul on oma nimekiri koos ning töö käimas, kui oleks aga huvilisi, siis ootaksin ka teiste pakkumisi – et millised need 20 lahingut Eesti ajaloos olema peaksid. Jutt on siiski Eestis või selle vahetus läheduses löödud lahingutest – Tannenberg ja Poltaava – mis mõlemad Eesti ajalugu otsustavalt mõjutasid – jäävad sellest nimekirjast välja- Iga arvamus on teretulnud.

Kuigi uus aasta on alanud mingis erilises kirkuses ja lumevalguses, ei saa maailmast ja selle probleemidest ei üle ega mööda. Kas USA pingutused saavutada murrang Afganistanis annavad tulemust, kas maailm saab majanduskriisist üle või seisavad ees uued vapustused, kuidas läheb meie naabril Lätil – need ja paljud teised küsimused erutavad uuel aastal paljude meeli. Meid huvitab aga loomulikult kõige rohkem, kuidas läheb Eestil. Eurotsoni pääsemisest oleme palju rääkinud ja õnneks ka palju teinud. Samas ei maksa unustada seda, et euro pole eraldi võttes lahendus, ta on pigem võimalus probleemide tõsise lahendamise kallale asuda. Uskudes vaid euroimeväkke ei suuda Eesti kriisist väljuda. Nii peamegi juba nüüd hakkama otsima vastust küsimusele, milline on elu pärast eurot. Eesti peamiseks väljakutseks 2010 aastal on seetõttu aasta esimesel poolel ilmselt veelgi kasvav tööpuudus. Võitlus selle vastu on meie peamiseks prioriteediks. Tulevikku pole aga võimalik vaadata minevikku ignoreerides. Meil puuduks igasugune lootus oma probleemidele lahendusi leida, kui meil poleks oma riiki, milles seda teha. Seda riiki poleks meil aga nende meesteta, kes Vabadussõjas selle meile kätte võitlesid. Homme, 90.aastat tagasi vaikisid Vabadussõja rinnetel relvad – Eesti rahvavägi oli Narva rindel tagasi löönud punaväe meeleheitlikud katsed Eestisse taas sisse tungida. Seda hetke meenutatakse homme, 3.jaanuaril kell 10.15 esimest korda uue Vabadussamba jalamil. See on väärt hetk, mida meenutada!

Wolfgang Schäublet tunnen ma juba pikka aega, 1990. aastatest. Seetõttu tegi kohtumine mõlemale rõõmu. Saksamaa rahandusministrina oli küll oht, et parlamendis käivate arutelude tulemusel lükkub kohtumine mõnevõrra edasi, kuid õnneks siiski mitte. Eks olin ju minagi meie kohtumist tänu Eesti riigieelarve vaidlustega sellel aastal kaks korda edasi lükanud. Schäuble peamine huvi oli loomulikult, kuidas Eestil ja laiemalt meie regioonil läheb. See, et Eesti kindlalt euro-kursil püsib, oli talle teada ning tegi rõõmu. Schäuble õnnitles Eestit eelarve Maastrichti kriteeriumites hoidmise eest ning kinnitas, et on täiesti välistatud, et kui Eesti vajalikud kriteeriumid täidab, teda mingitel poliitilistel põhjustel eurotsoonist eemal hakatakse hoidma. Schäuble meelest on Eesti 1.jaanuaril 2011 eurotsooni teretulnud. Samas tundis ta huvi küsimuse vasu, mida on Eesti teinud teisiti, et tema olukord on sedavõrd erinev oma Balti naabritest. Kokkuvõttes oli tegemist kena ja avameelse kohtumisega, mida järgmise Saksama külastamise ajal on kavas jätkata. Olime mõlemad tänulikud ka seminarile, mis meid mõlemaid kõnelema kutsudes selle kohtumise võimalikuks tegi. Schäuble pidas siin tugeva kõne, kritiseerides mõnede Euroopa riikide soovi Venemaaga mingeid erisuhteid edendada, tunnistades ka, et veel mõni aeg tagasi ajas sama poliitikat paljuski ka Saksamaa. Schäuble kinnitas, et see aeg on nüüdseks möödas, Saksamaa ei korda tehtud vigu. Euroopa ühe suurima liikmesriigina lasub Saksamaal eriline kohustus tagada Venemaaga suhtlemisel Euroopa ühtse poliitika järgimine ning hoida ära see, et seda tehtaks üle uute liikmesriikide peade. Nõukogude terrori all kannatanud rahvad on sedalaadi katsete suhtes arusaadavalt umbuslkikud ning üldse on Scäuble meelest Lääne-Euroopal viimane aeg aru saada, millised kuriteod kommunistlike võimude poolt teiselpool raudset eesriiet korda saadeti. Selleta on Euroopa ühtsusest võimatu rääkida. Selle kõigega võisin loomulikult ainult nõustuda.

Isamaa ja Res Publica Liit on esitanud Tallinna volikogule arutamiseks alternatiivse eelarve. Selle sõnum on lihtne: Tallinn ei pea järgmisel aastal tõstma makse. Tallinlasi ja Tallinnat ähvardava müügimaksu asemel tuleks hoopis kärpida linnavalitsuse kulusid ning jätta ära kulukad propaganda-ettevõtted, nagu näiteks Tallinna Televisiooni (Kesktelevisiooni) loomine. Müügimaks oleks eriti halb idee ka seetõttu, et tänaseni on selgusetu, kellelt ja kuidas seda ikkagi koguma hakatakse. Pole sugugi välistatud, et maksu administreerimise kulud kasvavad Tallinnal suuremaks, kui sellelt eelarvesse planeeritud tulu. Sellisel kilplase elul pole mingit mõtet. IRL pakutud alternatiivne eelarve jätab ära nii eelpoolmainitud maksutõusud kui võimaldab ka kaotada maamaks kodude aluselt maalt. Lahendused leitakse ka kahele teisele põletavale probleemile – üliõpilaste sõidusoodustuste kaotamisele ning Tallinna hariduse laastamisele kõigi eriteenuste nulli viimise kaudu.  Loodetavasti jätkub Tallinna volikogul piisavalt praktilist meelt, et esitatud ettepanekut tõsiselt arutada.

Tänane konverents Zagrebis oli mitmeski mõttes huvitav. Esiteks sai kohtuda taas mitme vana tuttava – Robert Harrise ja John O’Sullivaniga kunagisest Raudse Leedi meeskonnast ning Tśiili majandusime ühe autori Jose Pineraga – ajada taas juttu Lech Walesaga ning saada ka mitmeid uusi tuttavaid, kelle peetud ettekannetest mõne aja pärast oma ajaveebis täiendavalt juttu teeksin. Konverentsil tõusid esile kaks järeldust. Esiteks, mida selgemalt ülemineku alguses side kommunismiga ja endise nomenklatuuriga läbi lõigatakse, seda paremini kokkuvõttes asjad välja tulevad. Isegi, kui hiljem asenduvad esimesed mittekommunistide poolt juhitud valitsused omal ajal komparteisse kuulunutega, on pööre juba toimunud ja suur hulk tööd tehtud. Horvaatias pole siiani paraku isegi kommunismi kuriteod tõsiselt hukka mõistetud – nii leidsid vähemalt horvaadid ise, pidades just seda põhjuseks Horvaatiat kummitanud korruptsioonile ja reformide aeglusele. Uue valitsuse ja peaministriga olevat asjad Euroopat Horvaatias esindavate diplomaatide hinnangul asjad siiski selgelt paremuse poole liikuvat, mis annab alust loota, et Euroopaga liitumine Horvaatial ikkagi korda läheb. Teiseks tõdemuseks on korduvalt rõhutatud vajadus maailmale senisest rohkem rääkida, mida kommunism endast reaalsuses kujutab. See on seda olulisem, et tänaseni on paljud maad-rahvad endiselt totalitaarse kommunismi kontrolli all. Loodan ka ise sellele tööle kaasa aidata, peagi oma uut raamatut Europas esitledes. Huvi selle vastu on juba enne ilmumist suur, nii et sain ka kutse seda igal juhul Londoniski eraldi tutvustada. Üks raamat ei too loomulikult kevadet, kommunismi olemuse selgitamiseks on vaja ohtralt ja organiseeritult tööd teha. See, et see võimalik on, osutab aga Europarlamendi selle aasta otsus kommunismi kuriteod ühemõtteliselt hukka mõista samal kombel, nagu seda on tehtud natsismi kuritegudega. Selleks meile kõigile jõudu tööle.

Eile algas NSV Liidu rünnakuga sõltumatu Soome vastu Talvesõda. Vähesed meenutavad, et tegelikult oli Soome samasugune Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide ohver nagu Eesti ning teda ootas ees täpselt samasugune saatus. Sellest saatusest pääses Soome vaid tänu oma vastuhakule. Kaotades arvukalt territooriumi ja hulgaliselt inimelusid, säilitati ometi kõige olulisem: riiklik iseseisvus. See oli pikemas perspektiivis ülimalt oluline ka Eestile, sest Soome iseseisvuseta oleks Eesti tulevik olnud ilmselt veelgi raskem. Seda süngem on tõdeda, et paljud Soomet pommitanud lennukid tõusid õhku Nõukogude Liidu käsutusse Eestis antud lennuväljadelt. See on sünge tõsiasi, mida peame ühelt poolt meenutama ning kahetsema, teiselt poolt aga meeles pidama, mida iseseisvuse vabatahtlik loovutamine võib kaasa tuua. Eesti rahva hoiak toimuvasse oli aga juba tollal selge. Eestist läksid Soome vabatahtlikud, siit koguti aktiivselt annetusi Soome toetuseks. Eestist saadeti Soome salakanaleid mööda ka andmeid vene pommitajate startide kohta, mis võimaldasid neid lahe põhjakaldal “väärikalt” vastu võtta. Seda, et kindral Laidoner samal ajal Moskvas Punaarmee paraadi vastu võttis, nimetatakse reaalpoliitikaks. Nagu Eesti kurb saatus tõendab, ei tasu see kokkuvõttes kunagi ära.

Võitlus Euroopa Presidendi koha pärast on iga hetk jõudmas otsustavasse faasi. Kandidaate on välja käidud palju. Osa neist teevad aktiivset kampaaniat ning käivad endale Euroopat mööda toetust otsimas, teised hoiavad tagaplaanile. Äsjasel Euroopa Rahvapartei (EPP) tippkohtumisel Brüsselis seda teemat ametlikult päevakorras polnud, kulaarides räägiti sellest aga küll. Kui Eestisse jõudsid uudised, et keegi poola poliitiik on Eesti presidenti Tooma-Hendrik Ilvest sellele kohale välja pakkunud, kehitati Eestis õlgu ja küsiti, et kes see imelik poolakas on. Ta on üsna mõjukas mees – EPP asepresident Jacek Saryusz-Volski on Euroopas omandanud üsna laia mõju – seda just uute liikmesriikide huvide eest osava ja tõhusa seismisega. Oleme vanad tuttavad ning nii rääkisime antud teemast veidi pikemalt. Saryusz-Volski võtab ise oma pakkumist igal juhul väga tõsiselt ja on selle nimel juba ka tööle asunud. Peamine kandidaat nimetatud kohale on loomulikult jätkuvalt Tony Blair, kuid vastuseis temale on viimasel ajal kiirelt kasvanud – ning kui see ühel hetkel Blairi kandidatuuri põhja laseb, on tee järgmistele meestele vaba. Poliitiliselt mitteseotud kandidaati sellele kohale ilmselt ei lasta, EPP on neljast ihaldatavast kohast – Euroopa Komisjoni President, Euroopa Parlamendi President, Euroopa President ja välisminister endale saanud juba kaks esimest, nüüd on aga midagi sotsidele anda. Kui Blair ei peaks läbi minema, on küsimus, kes see on. Lipponen rikkus oma võimalused Schröderit tehes ehk Nordstreami teenistusse astudes, teistel kandidaatidel on omad probleemid. Toomas Hendrik Ilves on sellel taustal tegelikult väga tugev kandidaat. EPP tippkohtumise kuluaarides käies ja erinevate riikide peaministritega rääkides võisin tõdeda, et Toomas Hendrik Ilvesel on ka selles seltskonnas täiesti arvestatav toetus olemas. Tegemist on loomulikult suure ettevõtmisega, mille edus ei saa kindel olla, Eesti peaks jalad aga kõhu alt välja võtma ning Ilvest aktiivselt toetama asuma – nii nagu seda põhjanaaber Soome oma esindajatega teeb. Kaotada pole meil selles ettevõtmises midagi, võita aga küll.